Maksym Umantsev: Ukrainas töötamise ajast mäletan siiani analüüside vastuseid õlleetiketi tagaküljel

Olete pärit Ukrainast. Kuidas sattusite elama ja töötama Eestisse?

Lühidalt, tänu minu heale sõbrale. 2007. aastal kolis üks minu ülikoolikaaslane Eestisse ja kolm aastat hiljem, 2010. aastal kutsus mu siia endale külla.

Minu jaoks see oli väga põnev reis. Kuigi alguses oli keeruline saada Schengeni viisat, probleemiks oli minu arstipalk, mis ei vastanud üldse viisa saamise kriteeriumidele, siis õnneks ma ikkagi sain selle. Sõber korraldas mulle suurepärase puhkuse, me käisime Tartus ja Tallinnas, Toilas Oru pargis, loomulikult spaas. Kirsiks tordil oli tutvumiskäik haiglasse – vaatamata sellele, et olin Ukrainas töötanud suures, 850 voodikohaga haiglas, šokeeris mind Ida-Viru Keskhaigla hea varustustase: hingamisaparatuur, monitorid, ühekordsed tarvikud, labori võimalused jne.

Kuna kümme aastat tagasi, nagu ka praegugi, oli Eestis erakorralise meditsiini osakondades tööjõupuudus, siis kutsuti mind Ida-Viru Keskhaigla EMO-sse tööle. Dokumentide vormistamine võttis aega aasta, aga lõpuks sain elamisloa ja tulin Eestisse.

Kui keeruline oli kohaneda Eesti eluga ja saada selgeks eesti keel?

Ausalt öeldes olulisi probleeme ei olnudki. Olin üllatunud sellest, kui palju oli siin erinevaid digivõimalusi, alates internetipangast kuni digiretseptini. Vähemalt 2010. aastal ei olnud Ukraina haiglates üldse arvutivõrke, olid mõned üksikud arvutid, mille arstid olid oma raha eest soetanud, ja neid kasutati „trükimasinatena“ epikriiside trükkimiseks. Enamik epikriise kirjutati käsitsi, mõned trükiti arvutisse „diktofonikeskuses“. Ukrainas töötamise ajast mäletan siiani analüüside vastuseid õlleetiketi tagaküljel.

Minu kohanemisperiood Eesti süsteemidega oli lühike – paari nädala möödudes teadsin juba, kust leida analüüside vastuseid, kuidas kirjutada välja digiretsepti. Mulle tundub, et täielikuks kohanemiseks kulus umbes kaks kuud.

Eesti keelega oli hoopis teine lugu, ja see on kindlasti seotud motivatsiooniga. Hakkasin eesti keelt õppima juba Ukrainas, esimese aasta jooksul sooritasin A2- ja B1-tasemeeksami. Keeleõpe nõuab palju aega ja energiat. Pärast rasket valvet on keeruline pühendada ennast veel ka õppimisele (tunnid eraõpetajaga ja kodutööd), aga minu jõupingutusi kroonis edu, sest aste-astmelt sain sooritatud nii B2- kui ka C1-tasemeeksami. Ma ei julge veel öelda, et olen eesti keele täielikult ära õppinud, aga arvan, et valdan eesti keelt heal tasemel. Praegu töötan eestikeelses keskkonnas ja tunnen ennast kindlalt. Siiani täiendan oma keeloskust ja suhtun sellesse positiivselt, see on ju ka Alzheimeri tõve profülaktika. Oma kogemuse põhjal ütlen, et eesti keel ei ole raske, nagu mõned ütlevad, vaid tulemused sõltuvad peamiselt ikkagi tahtest ja jõupingutustest.

Teil on ka anestesioloogikutse, kuid töötate praegu perearstina. Miks valisite perearstitöö?

Paljud küsivad, et miks. Mul on sellele juba standardne vastus: „Tahan magada oma voodis.“

Töökoormuse vahe Ukraina ja Eesti intensiivraviteenistuses on täiesti erinev: näiteks ei teinud ma Ukrainas mõnikord kogu öö jooksul ühtegi narkoosi ja päevasel ajal oli üks-kaks anesteesiat – see oli seal täiesti tavapärane situatsioon. Valve eest maksti Ukrainas küll vähe, aga sellise töökoormuse juures ei olnud ka läbipõlemise ohtu. Tagasi vaadates ütlen ausalt, et tegelikult mul oma sealse töökohaga tohutult vedas, sest näiteks kiirabis või isegi intensiivraviosakonnas oli sama raha eest koormus tunduvalt suurem.

Eestis EMO-s töötades sain aru, et sellise rütmiga ei ole võimalik normaalselt töötada, koormus on suur ning ajapuuduse tõttu kannatab töö kvaliteet. Tavapärane oli olukord, kus olin paha arst nii patsientide meelest (kuri arst, kes ei pane haiglasse ega kutsu spetsialisti) kui ka kolleegide vaatenurgast (miks paneb patsiendi osakonda, miks kutsub mind konsultatsioonile), sest haiglas on kõik alati ülekoormatud. Mul tekkis tunne, et EMO n-ö rohelise tsooni töö ei erine perearstitööst, aga perearstidel on ikkagi mingid ajalised piirid, neil on võimalik patsiendi haiguse üle järele mõelda ning ta vajadusel tagasi kutsuda.

Perearstitöös said minu jaoks mõned ootused kinnituse ja mõned mitte – koormus on ikka suur –, aga igal juhul magan öösiti oma voodis!

Kui võrdlete Ukraina meditsiinisüsteemi ja esmatasandit Eesti omaga, siis milliseid erinevusi välja tooksite?

Sellele küsimusele on mul raske vastata, sest ma ei tööta Ukrainas juba peaaegu kümme aastat. Aga üldiselt on need kaks süsteemi ikka täiesti erinevad. Põhierinevus seisneb rahas, erinevad on nii meditsiinitöötajate palgad kui ka meditsiinisüsteemi rahastamine.

Kui Eestis patsient enamasti ei muretse selle pärast, kas ta peab haiglaravi eest maksma või kas ravimid on talle taskukohased, siis vaatamata sellele, et põhiseaduse järgi on Ukrainas meditsiiniabi täiesti tasuta, päriselus patsient ikkagi maksab. Just veidi aega tagasi lugesin Ukraina kodulehelt, mitu protsenti sealsetest patsientidest maksis uuringute ja muu eest onkokirurgias: 95% kompuutertomograafia, 93% positronemissioontomograafia, 80% ultraheliuuringu, 72% koloskoopia, 47% röntgenuuringu eest; 85% operatsioonitarvikute eest, 75% ravimite eest postoperatiivses perioodis, 73% anesteesia ja intensiivravi ravimite eest; 84% kirurgile, 78% anestesioloogile. Ainult 1% mainis, et kõik oli tasuta. Mulle tundub, et need arvud räägivad ise enda eest – Ukraina patsiendid tunnevad ennast kaitsetuna.

Sama lugu on seal meedikutega. Näiteks töötab minu ämm Ukrainas perearstina. Pärast reformi perearstide palk küll kasvas, praegu on see Ukrainas kuskil 400 eurot, sõltub nimistu suurusest. Praegu on tal ka oma nimistu, mitte piirkonna jaoskond. Tema kabinetis on isegi üks aeglane arvuti, kuhu arst ja õde kordamööda oma asju sisestavad. Kuid miinuspool on see, et ta ei oska käsitleda näiteks hüpertoonikuid ja diabeetikuid – sellealased koolitused olid puhtalt formaalsed. Ta on jätkuvalt haiglatöötaja, kelle palga suuruse otsustab haigla administratsioon – sealhulgas sõltub see peaarsti tujust –, tema kabinet on „tühi“ ning renoveeritud arsti enda raha eest. Kui Eestis on perearsti kabinetis kindlasti olemas EKG-aparaat, silmatabelid, beebi- ja täiskasvanukaal, sidumistarbed, paljudel arstidel, ka minul, erinevad kiirtestid, funktsionaaldiagnostika aparaadid, lisaks täielikult varustatud protseduurikabinet, siis Ukrainas on perearstil ainult üks kabinet, kus ta töötab koos õega, ning kabineti varustuse hulka kuulub arsti stetoskoop, vererõhuaparaat, beebikaal, mõnikord silmatabel ja üliharva EKG-aparaat. Ukrainas keegi isegi ei mõtle sellele, et perearst võiks tegeleda pisikirurgia või funktsionaaldiagnostikaga. See poleks ka võimalik, kui kasutada on ainult üks kabinet, mida jagatakse õega – protseduuride ja aparatuuri jaoks lihtsalt ei olegi eraldi ruumi. Seega töötavad Ukrainas perearstid ikka nagu nõukaaja polikliinikus, aga selle vahega, et praegu teenindab jaoskonnaarst nii lapsi kui ka täiskasvanuid.

Tõtt-öelda ei ole Ukrainas viimase 30 aasta jooksul midagi muutunud – patsient maksab ja arstiabi kvaliteet sõltub patsiendi rahalistest võimalustest. Reformid on pigem formaalsed ning süsteemi alus on ühest küljest küll töötajate entusiasm, aga teisest küljest ka korruptsioon.

Aasta tagasi avati Rakveres uus tervisekeskuse hoone, kus töötate ka Teie. Milline on keskuse töökorraldus ja milliseid muutuseid ning uusi võimalusi on see kaasa toonud nii seal töötavatele perearstidele kui ka patsientidele?

Uues tervisekeskuse majas on meil suurepärane ja sõbralik kollektiiv. Töötame koostöölepingu alusel, kus juriidiliselt töötab iga perearst iseseisvalt, aga samas koordineerime oma tööd kolleegidega, asendame üksteist. Tervisekeskuses ühise katuse all töötamine kindlasti lihtsustab koostööd. Meie majas tegutsevad ka füsioterapeudid, psühhiaatrid ja ämmaemand.

Mulle väga meeldib, et füsioterapeudid töötavad minu kõrval. Varem meil füsioterapeutidega praktiliselt kontakti ei olnud: nad tegid vastuvõtte haigla majas ja nende tagasiside patsiendi kohta jõudis arstini suure hilinemisega, alles pärast ravikuuri lõppu. Kuna praegu on meil füsioterapeudiga otsekontakt, siis saame kiiresti otsustada, kellele sobib füsioteraapia hästi ja kas on mõistlik kuuri pikendada, või vastupidi, saame kiiresti tagasisidet ka selle kohta, et patsient ei ole füsioteraapias koostööst huvitatud ja mõistlik on kuur lõpetada.

Arvan, et patsientide vaatenurgast on hea, kui suurem osa ambulatoorsetest tervishoiuteenustest on koondatud ühte kohta kokku.

Kui patsient on vaja eriarsti juurde edasi saata, siis kui keeruline see Rakveres on?

Mina ei julge öelda, et olukord on ideaalne, aga kindlasti vastuvõetav. Kirurgide, kardioloogide ja neuroloogidega ei ole üldse probleeme. Rakvere haiglas ei ole oma ortopeedi, nefroloogi ja hematoloogi, aga polikliinikus võtavad vastu spetsialistid Põhja-Eesti Regionaalhaiglast või Tartu Ülikooli Kliinikumist. Kõige kehvem on olukord pulmonoloogidega, kuid õnneks saab e-konsultatsiooni kaudu väga kiiresti kolleegidelt nõu küsida või suunata patsiendi edasi kõrgemasse etappi. Leian, et e-konsultatsioon on väga oluline lahendus perearstitöös.

Mis Teile praegu Eesti esmatasandi korralduses ja ka Eesti tervishoiukorralduses üldiselt kõige rohkem muret teeb? Mis on hästi?

Mulle ei meeldi, et suunamine eriarsti vastuvõtule on liialt bürokraatlik. Pisimagi probleemi tekkimisel ütleb registraator patsiendile, et küsige saatekirja perearsti käest. Minu kogemus näitab, et spetsialistid teevad saatekirja enda korduvale vastuvõtule üliharva, tavaliselt delegeerivad selle perearstile. Apelleerimine sellisele korraldusele annab tulemusi, aga on tohutult aja- ja energiakulukas protsess. Samas, pikas perspektiivis ei muuda see midagi.

Siiski leian, et selline olukord ei ole patsiendi süü ega ole õige suunata patsienti haiglasse sõnadega, et spetsialist peab ikka ise tagasi kutsuma ja ise saatekirja tegema. See tekitaks lihtsalt tüli ja arusaamatust. Tavaliselt teen ikkagi ise saatekirja või kirjutan haigla administratsioonile. Aga igal juhul võiks kogu selliseks asjaajamiseks kuluva aja pühendada hoopis haigete probleemidele.

Nimistute suurus on samuti aktuaalne probleem, kuna sellega on väga tihedalt seotud arstitöö kvaliteet.

Küsimusele „mis on hästi?“ vastan niimoodi: häid asju on palju, nende hulgast toon esile e-konsultatsiooni, e-surmatõendi, veebikoolitused ja -loengud.

Kuidas möödus teie keskuses kevadine eriolukord ja kuidas olete valmistunud koroonalaineks praegu? Milline on praegu patsientide meeleolu, kui iga päevaga tuleb aina rohkem uusi nakatunuid juurde?

Õnneks on Lääne-Virumaal COVID-19-haigeid vähe. Näiteks seni on minu nimistus olnud ainult üks asümptomaatiline patsient.

Kevadel oli meie töö ümber korraldatud – suurem osa konsultatsioonidest toimus telefoni ja e-posti teel. Telefon oli tõesti „kuum“. Suhtlemine e-posti teel oli väga ajamahukas ja lõppes sageli tiheda kirjavahetusega, mida saaks rohkem juba veebis toimuvaks vestluseks (chat) nimetada – sellise suhtlemisvormi korral on koormus suur, kuid patsiendi rahuolu väike. Minu nimistus on palju eakad patsiente, kes tõesti ei mõistnud, miks ei tohi tulla arsti vastuvõtule, ja neile oli see aeg keeruline, sest nad ei kasuta internetti ega oska mõnikord isegi telefonitsi täpsemalt oma tervisemuret selgitada. See ei ole kellelegi üllatus, et mõnikord tahavad eakad patsiendid lihtsalt arstiga rääkida ja telefon kahjuks isiklikku kontakti ei asenda.

Kui rääkida praegusest olukorrast, siis isikukaitsevahendid ja plaan on meil olemas. Koormus on tavapärasest suurem, sest praegu pöörduvad patsiendid arsti poole ka iga väikese köha-nohu korral. Epideemia ajal see on muidugi õige teguviis. Suuremat osa neid teenindame kaugkontakti teel, suuname koroonatestile. Töötame ja loodame, et varsti tuleb turule vaktsiin ning meie elu muutub paremaks.

Kas olete mõelnud ka Eestist kuskile mujale riiki tööle minemisele?

Mulle meeldib Eestis elada ja töötada ning kuhugi mujale minna mul praegu küll soovi ei ole. Olen väga rahul oma eluga väikses kaunis Rakvere linnas.

Artikkel ilmus novembri Perearstis. Ajakirja saab tellida siit.