Maailma parim arst on perearst – Sina, mu kallis kolleeg! Head perearstide päeva!

Autor: Elle-Mall Sadrak, Eesti Perearstide Seltsi juht. Artikkel ilmus aprilli Perearstis.

WONCA tänavuse perearstide päeva teema on „Family doctors: the heart of healthcare“ ehk perearst kui tervishoiu süda. Mulle see väga meeldib. Isegi rohkem kui vundament, mida oleme seni palju kasutanud, sest vundamendita saab püsti panna ka ajutisi ja teisaldatavaid onne/hurtsikuid, aga ilma südameta ongi kõik – kiire minek mulla alla.

Eesti perearstid on kindlasti tervishoiu süda, ning mis seal salata, mulle tundub, et ka aju ja toes, eriti rasketel aegadel ja keerulistes oludes. Kuigi perearsti võib asendada iga arst ja mõned teevad seda ka perearstivääriliselt, siis inimese jaoks on hea perearst suur lotovõit, kelle väärtusest ei pruugita enne aru saada, kui ollakse temast ilma. Oma eriala peame ise kõige rohkem hoidma ja väärtustama, kuna oleme selle peavõidu endale ise teadlikult valinud.

Vabad ja sõltumatud

Perearsti eriala iseloomustab vabadus ja sõltumatus. Ühelgi teisel erialal pole nii palju vabadust, kui seda on perearstidel. Vabadus iseseisevalt otsustada ja julgus ka iseseisvalt otsuseid ellu viia – millises keskuses töötada, kas üksinda või mitmekesi ning kellega koos; kas suunata patsient edasi ja kuhu suunata; kellega teha koostööd, kellega mitte; milline sideoperaator ja perearstitarkvara valida; mis värvi tööriided kollektiivile valida ja kas üldse valida jne. Nõus, mõnikord on valikud kesised või viletsad, aga vähemalt on meil õigus teha valik ise. Kahjuks pole meil veel õigust valida enda patsiente, aga loodetavasti tekib ka see vabadus meile lähiaastatel.

Ma soovin, et me ise oleksime ja meie kolleegid oleksid professionaalsed ning lähtuksid oma töös ja valikutes tõenduspõhisusest, sest kes muu saaks olla parem eeskuju lastele ja noortele (arstitudengitele) kui oma tööd professionaalselt tegev ja seda täielikult nautiv arst, kelle kohta ei öelda seljataga „ah, sinna pole mõtet minna, ta niikuinii ei tea midagi“, vaid hoopis „ma tahaksin olla ka nii tark nagu tema“.

Praegused noored, kes peremeditsiini valivad, on juba palju targemad kui mina kümme aastat tagasi, mil residentuuri astusin, ja saavad aina targemaks. Üha rohkem cum laude lõpetanuid valib ainsa erialana peremeditsiini. Kui ka kirurgia või nahahaiguste residentuuri oleks igal aastal 40 kohta, siis jääks kindlasti sealgi kohti vabaks. 40 kohta on iga eriala jaoks lihtsalt väga suur arv, eriti kui samal ajal on kohti ka igale poole mujale.

Meie sekka tulevad helged pead

Mul on küll tunne, et viimastel aastatel on meie erialal õnnestunud saada endale helged pead ja seda on kindlasti positiivselt mõjutanud kuuenda kursuse kohustuslik kahekuuline peremeditsiini praktika. Tänan kõiki perearste, kes juhendavad nii tudengeid kui ka arst-residente – tihti olete põhjus teie, miks tullakse meie kolleegideks. Seepärast on ülioluline, et residendid, aga eeskätt tudengid, satuksid eeskujulikesse keskustesse, kus nähakse tudengit ja residenti kui potentsiaalset kolleegi, mitte puhkuseasendajat või odavat tööjõudu. Loodetavasti ühel päeval õnnestub saada kõigile residentuurieelne üldarstiaasta, mis suurendab potentsiaali, et meie eriala võlu märkavad ka need, kes seni olnud haiglaarsti töö lummuses. Peremeditsiin on ainuke eriala, kus töö- ja puhkeaja vahel valitseb tasakaal ning jääb aega pereeluks ja hobidega tegelemiseks.

Eesti Perearstide Selts seisab meie kõigi huvide eest, et meil oleks jätkuvalt maailma parim eriala ja et töö, mida me teeme, teeniks nii patsientide kui ka meie endi huve. Tegutseme selle nimel, et mittearstlikud tegevused liiguksid meie töölaualt ära, et meie meeskonnad kasvaksid ning tervishoiupoliitika toetaks jõuliselt seda, et aastaks 2035 on igal inimesel ikkagi oma äge perearst.

Imelist perearstide päeva meile kõigile!