Le Vallikivi: kui madalale oleme valmis laskuma? Kokkuvõte Le Vallikivi kõnest EPSi aastakonverentsil

Eesti Perearstide Seltsi aastakonverents toimus 29. septembril Viljandis. Viimast korda seltsi juhina kõnet pidanud Le Vallikivi nentis, et objektiivselt vaadates on perearstid praegu rikkamad, tegusamad ja mõjukamad kui kunagi varem. Ta on eriti uhke selle üle, et valmimas on üks peremeditsiini tüvitekste, esmatasandi arengukava aastaks 2035, ja et see on meelega kirjutatud väga idealistlikus vaimus.

„Unistada tuleb suurelt, sest ainult see loob eeldused nende unistuste täitumiseks,“ ütles Vallikivi.

Vallikivi sõnul on perearstid ühtlasi ka haruldasemad, haavatavamad ja viledama talvepolstriga kui kunagi varem.

„Mõnes mõttes oleme esmatasandina leidnud käsitlust kui kivi, aga mitte kui vundament, millel püsib Eesti meditsiin – millegi suure ja tülikana kapsaaias, mida peab tee pealt eest ära veeretama või millega võiks tegeleda keegi teine või mis võiks olla mõnes teises aias,“ jätkas Vallikivi.

Ta küsis, millised lahendused oleksid lähitulevikus tänases kontekstis perearstidele moraalselt ja vaimselt vastuvõetavad?

„Ühest küljest on meil aastaks 2035 sinisilmne idealism, meelega, aga teisest küljest tabab meid küüniline realism aastal 2023 ja me teame, et järgmised 7-8 aastat saab minna veel väga palju hullemaks, enne kui on üldse mingisugune eeldus, et asjad paranema hakkavad,“ rääkis Vallikivi.

Ta seletas, et seadusandluse mõttes on perearst piiratud teovõimega arst ja piiratud teovõimega ettevõtja. Perearstiabi osutava ettevõtte üks ja ainus tegevus võib olla perearstiabi osutamine oma nimistu patsientidele, õppe- ja teadustöö. Mõnes mõttes on see raamistik perearstidele kasuks, sest see fokuseerib tegevust ning on teada kindlad piirid, mida perearst teeb ja mida ei tee. Miinuseks on see, et osa ettevõtlikumaid perearste tahaks oma tegevusvaldkonda laiendada erinevates suundades ning tunnevad end teovõime piirangute tõttu ahistatuna.

„Hakkasin mõtlema aksioomide peale, mis meil on esmatasandil justkui seadusliku raamistikuga kehtivad,“ jätkas Vallikivi. Aksioom on väide, mis loetakse tõeseks ilma tõendamisvajaduseta. „Ma avastasin õudusega, et nii meie ise kui teised tervishoiu osapooled on lasknud vaikselt põllule immitseda terve rea jubedaid kompromisse, aksioomid on hakanud murenema. Need kompromissid on tegelikult vastuolus kehtiva seadusandlusega, aga selleks, et see õudus tunduks vähem reaalne, oleme silmad kinni pigistanud ja teeselnud, et tegelikult pole seda olemas.“

Aksioom vs päriselu

Vallikivi tõi näiteks mitmeid aksioome ning palus igaühel mõelda oma moraalsest kompassist lähtuvalt, kas tegelikult ollakse nendega nõus. Näiteks on aksioom see, et igal inimesel on olemas oma perearst. Tegelikult on Vallikivi sõnul rahvastikuregistris ligi 18 000 inimest, kel pole oma perearsti. Lisaks on 70 000 Ukraina sõjapõgenikku, kellest oktoobri seisuga on perearst umbes 18 000-l ja nende osas lõpeb esmatasandi rahastus 31. detsembril. Vallikivi arutles, kas see on meie jaoks aktsepteeritav, et meil on inimesed, kellele pole esmatasandi arstiabi kättesaadav ja kes leiavad arstiabi juurde mingisuguse teise tee, mis tavaliselt on keerulisem, kallim ja ohtlikum?

Järgmine aksioom – igal inimesel on õigus valida ja vahetada perearsti. Reaalsus: valida ja vahetada pole midagi.

„Hea, kui sul üldse perearst on olemas ja puhas õnn, kui ta on töövõimeline, tema teadmised ja oskused vastavad arstiteaduse miinimumnõuetele, ta on ka reaalselt kättesaadav ning tema aju verevarustus ning tarbimisharjumused ei ületa seadusega vastuolus olevaid piire. Kas see on aktsepteeritav, et meie kvaliteet ja kättesaadavus on kohati piinlikult häbiväärsed?“ küsis Vallikivi.

Aksioom – nimistu piirsuurus on 2000 inimest, abiarsti olemasolul 2400. Hea tahte lepe (2019) ütleb, et optimaalse kvaliteediga abi tagamiseks nimistule võiks piirsuurus olla 1600 inimest.

„Reaalsuses on nõnda, et 830 nimistust, mis võiks määrusega olla lubatud, oli sajandi alguses olemas 805, tänaseks 781 ja see kahaneb hirmuäratava kiirusega,“ rääkis Vallikivi. „Nendest 781-st nimistust on 19-s üle 2400 ja 130-s üle 2000 inimese. Kas see tegelikult on okei, et meil on peaaegu iga viies nimistu suurusega, mis on adekvaatse abi osutamiseks liiga suur?“

Järgmine aksioom – igal perearstil saab olla üks nimistu. Reaalsus on Vallikivi sõnul paraku selline, et asendusarstidena tegutseb täna 32 perearsti, kellel on lisaks oma nimistule veel üks nimistu. Päris suur osa neist on soolopraksised.

„Ühel soolopraksise doktoril on koguni kolm nimistut,“ tõi ta välja. „Kas see on aktsepteeritav, et meil praegu toimiv asendussüsteem on üles ehitatud sellise riskiga, et kui üks inimene läheb vales kohas üle tee, siis on selle tagajärjel 5000 inimest ilma perearstita?“

Järgmine aksioom: nimistu pikaajaliseks asendajaks saab olla perearst, ajutiseks asendajaks maksimaalselt kolm kuud perearsti kutseta arst.

„Reaalsuses on niimoodi, et asendusnimistuid on 72, kevadel oli 63-64, see arv kasvab päris kiiresti ning neist pikimad asendused kestavad muretult näiteks 8 aastat. Ka pikaajaliseks asendajaks pole perearsti kutsega arst. Kas see on okei, et meie seas on ka teiste erialade kolleege või üldarste?“ küsis ta.

Järgmine aksioom: nimistu omanikuks saab olla läbi selle nimistu teenust osutav perearst.

„Reaalsus on see, et tegelikult on esmatasandi maastikul tekkinud terve rida ühe perearsti omanduses olevaid kontserne, kus nimistut teenindavad variisikud ja mõnikord vaadatakse lõtkule kvaliteedis ja kättesaadavuses üpris muretult läbi sõrmede ka siis, kui see võib viia väga suurte riskideni patsiendiohutuses. Kas see on meie jaoks aktsepteeritav, kui patsiendi ohutuse eest vastutab heal juhul kohapeal tegutsev pereõde ja arsti ID-kaart?“ küsis Vallikivi.

Vallikivi tõdes, et ilmselgelt praegustest sisuliselt illegaalsetest kompromissidest ei piisa, et katta lähiaastatel varitsevat perearstide põuda ning tegi ettepaneku mängida mõttega, kui moraalselt madalale oleme valmis laskuma, kui ongi käes reaalsus, et igal inimesel ei ole perearsti ja esmatasandi teenused jäävad kättesaamatuks. Ta palus perearstidel mõelda, millised kompromissid oleksid nende jaoks lähitulevikus tegelikult moraalselt aktsepteeritavad ja mis on asjad, mis päriselt juhtuda ei tohi.

„Hoiatav näide on praegu vaimse tervise sfääris toimuv. Aastakümneid oli psühhiaatria selline eriala meditsiinis, mis polnud seksikas ja selle eriala järelkasvu eest hoolitsemine oli üksikute entusiastide pärusmaa, kuni pendel kaldus teise äärmusesse – oh seda sekeldamist, mis nüüd on lahti läinud, et püüda tasa teha aastatepikkune ignorants!“ rääkis Vallikivi, lisades, et oportunistidki on kohal – igasugu esoteerikud, õhtukursustel käinud terapeudid, parapsühholoogid jne. Turbulentsed ajad on kutse tantsule kõikvõimalikele aferistidele, soolapuhujatele ja spekulantidele.

„Me ei tohi unustada ka asjaolu, et igaüks meist on umbes 2000 inimese jaoks personaalne suursaadik, kes esindab esmatasandit, ja tema suhtumise ja tegude järgi tehakse järeldused kõigi meie ülejäänute kohta,“ sõnas Vallikivi.

Artikkel on kirjutatud Le Vallikivi 29. septembril EPSi aastakonverentsil peetud kõne põhjal.