Külvi Peterson: olen õnnelik, sest teen tööd, mis mulle meeldib

Artikkel ilmus detsembri Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Perearsti ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Palun kirjeldage oma nimistut. Millised on proovikivid ja rõõmud, mida nimistu Teile pakub?

Minu nimistus on 2244 inimest, noorim patsient on vastsündinu ning vanim 101-aastane. See on minu viimane nimistu, mida olen pidanud Tallinnas 20 aastat. 73% patsientidest on minu teeninduspiirkonna inimesed, kuid palju on patsiente ka Harjumaalt, samuti näiteks Hiiumaalt ja Järvamaalt.

Enne seda oli mul kümme aastat nimistu Tartus. Kõige esimene nn nimistu oli mul enne perearstiaega seitse aastat Järvamaal Koigis maa-ambulatooriumis. Minu töö hõlmas juhtimist koos kõikmõeldava arstitööga, sealhulgas lastearsti asendamised, ämmaemandana nõustamised ja muud.

Suurim proovikivi nimistuga töötades on see, kui lähedasega – 20–30 aastaga on nad peaaegu kõik juba lähedased – on raske seis ning sa pead hakkama inimest ja tema peret nõustama seoses siit ilmast lahkumisega ning kaastunnet avaldama. Ja piltlikult öeldes pead sa kohe pärast surmatunnistuse väljastamist naeratama järgmisele patsiendile, kui ta oma täpikest näidata tahab või on veendunud borrellioosi olemasolus.

Viimastel aastatel on proovikivi ka aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) levik. See diagnoos on teinud kahe aasta jooksul ülikiire spurdi ja kohutavalt palju on narkootiliste retseptide pikendusi lastele alates kuuendast eluaastast. Need juhud on psühhiaatrite diagnoositud, aga kindlasti ei vaja kõik toimetulemiseks narkootilisi ravimeid. Surve ATH diagnoosi saamiseks on erakordselt ja ebaproportsionaalselt suur.

Rõõmu pakub mulle igapäevane töö ja inimesed. Just inimesed, mitte nimistu, mis on abstraktne mõiste ning ebanormaalselt suur. Pean kahjuks ütlema, et inimestega töötamisel ei ole süvenemiseks ja mõtlemiseks vastuvõtuaega arvestatud. Ka ühtegi ennetustööd ei saa paraku teha nipsust 10–15 minutiga, sest seal on olulised kordused, aga kui see on ükskord vilja kandnud, siis on see vägev!

Olete pikaaegne perearst. Kas on veel midagi, mis Teil kripeldab – kas on jäänud tegemata –, või midagi, mida Te kindlasti tahaksite oma tööaastate jooksul veel ära teha?

Mul karjääriplaane ei ole. Ma tahaksin rahu ja tahaksin, et mul oleks keegi abiks – mulle meeldiks töötada poole koormusega.

Ma teen oma tööd väga hea meelega, aga jah, ma naudiksin väga, kui mul oleks aega mõelda, mitte nii, et kogu aeg on kiire. Me ei müü leiba – kirjade järgi me müüme tervishoiuteenust, aga ma tahaksin, et perearstid pakuks pigem arstiabi. Meil on viimasel ajal tekkinud tervishoius probleem, et me müüme ja ostame teenust ning unustame ära, et vanade ja haigete patsientide ootus on ikkagi saada arstiabi, mitte teenust. Noorel inimesel on võib-olla huvi teenust osta, aga arvan, et seda peaks osutama väljaspool arstiabi.

Mis on Teie tööaastate suurimad saavutused?

Loen saavutuseks seda, et olen väga õnnelik – mul on väga tore nimistu, väga-väga toredad kolleegid. Mida veel tahta? Olen õnnelik inimene, sest olen saanud teha terve elu seda, mida soovin.

Mis on need kolm peamist põhimõtet, milles oma töös lähtute?

Esiteks: usalda inimest ja tema kaebust. Võta aega järele mõelda ja süveneda, lugeda ja nõu pidada.

Teiseks: ka siis, kui enam midagi teha pole, on ikka veel mõni väike asi, millega saab olukorda kergendada.

Kolmandaks: ära kaota lootust ja proovi seda ka patsientidele edasi anda.

Olete olnud Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige. Mida ootate juhatuselt praegu?

Eesti Perearstide Seltsi juhatus on tubli – nad teevad oma aeganõudvat läbirääkimiste tööd nurisemata ja rahuga. Üldise tähelepanekuna aga võiksid noored perearstid vanematelt perearstidelt rohkem nõu küsida. Samas annan endale aru, et käes on noorte aeg ja me võiksime lasta noortel teha asju omamoodi ja kirega, rõõmuga, armastusega patsientide vastu ning sooviga neid päriselt aidata.

Kuidas tuleks muuta esmatasandi rahastamise süsteemi?

Pearahasüsteem ning kombineeritud tegevusfondid ja uuringufondid on täiesti töötavad ideed. Lisada saaks kindlasti vabatahtlikele huvilistele täiendava tasu psühhiaatrilise haigega vaevanägemisel, täpselt nagu on tulnud lisatasu endoproteesimise vajaduse väljaselgitamise eest jne. Kummaline on, et nõustamine alkoholi, nikotiini ja ülekaalu teemal on mingi erilise barjääri taga, kus enne tuleb läbida erikursused ja alles siis saab neid baasennetusi tegema hakata. Praegusel ajal peaks oskama näha ka narkoprobleemi, ja see ei ole ammugi enam ainult kanep. Vajalikud baasennetused on ka liikumisnõustamine, füüsilise koormuse teemal juhendamine.

Kuidas hindate kvaliteedisüsteemi toimivust? Kas selles võiks midagi muuta?

Nii kurb kui see ka pole, või on see hoopiski tore, on see hea laps nimega kvaliteedisüsteem kasvanud suureks ja tuleks üle vaadata. Minul endal juhtus tänavu nii, et aastaid A-praksise nimekirjas olnud praksisest sai E, või oli see koguni F. Ja seda väga lihtsalt – ma teadsin, et täitsin ettenähtud tabeli ära, ootasin muretult septembrit ja tervisekassa käskkirja, kus tublid praksised reas, kuid sain kaks päeva enne perearstide aastakonverentsi teada, et minu andmeid polegi neil tabelis. Kas mu praksise kvaliteet siis langes nüüd hüppeliselt madalamale või isegi alla igasugust arvestust? Enda arvates teen oma tööd nii nagu eelmistelgi aastatel, ainult tabel oli seekord täitmata. Ja seda ei märgata – piisab, kui on teada uued A-praksised. Aga kes ja miks on mõned isegi F-praksised, selle vastu huvi puudub. Kui paljud neist on lihtsalt loobunud tabeli täitmisest ja kui paljud on päriselt hädas? Millised on nende mured? Soovitan panustada ka aega sinna, eriti kui praksis kukub kõrgelt. Kvaliteedikriteerium ei saa olla osav tabeli täitmine ja paberite vorpimine n-ö linnukese kirja saamise pärast.

Meil on päris keeruline leida maakohtadesse perearste. Mida saaksid teha perearstid ja tervishoiukorraldajad selleks, et maapiirkonnad oleksid atraktiivsemad töö- ja elukohavalikud?

Praegu tundub mulle, et maakoht võib olla nii atraktiivne kui tahes ja kõikvõimalike lõbustustega, suuremate starditasudega ning kaugustasudega, aga värskelt lõpetanud perearst ikka maale ei lähe. Maale läheb eelkõige noor, kes on sealt pärit, või on entusiast või kolib sinna armastuse pärast. Või siis peab alustaval perearstil olema maal töötamine väga tasuv ja mentoriga turvatud, samuti pereõdedega garanteeritud, et ta võib südamerahus minna ja alustada nimistuga tööd kasvõi eluks ajaks. Pikemat aega on meil olnud teemaks diferentseeritud pearahad, mille vastus on endiselt, et meil ei tohiks olla erisusi, kuigi see on selgemast selgem, kui erinev on arstiabi kättesaadavus maal ja suures linnas.

Kui vaadata meie ümber toimuvat, siis oleme jõudnud tervishoiukriisi ja paljud probleemid on teada juba aastakümneid. Milliseid otsuseid oleks vaja, et kriisi lahendada ja rahvastiku tervisenäitajad näiteks kümne aastaga ei halveneks?

Kriis kõlab suureliselt, aga hädas on tervishoid tõesti. Oluline on siinkohal taas see, et meil on seaduse nimes kirjas tervishoiuteenuse korraldamine, mitte tervishoiu korraldamine. Teenus on ost-müük – kui oskad öelda, mida osta tahad, siis seda sulle müüakse. Korraldatud on tervishoid aga ainult nii palju, et perearst on natukene väravavaht eriarstiabisse, aga sageli lihtsalt piletite ehk saatekirjade väljastaja. Erakorraline haige saab EMO-sse ja haiglasse, aga mis saab edasi ning kuidas on järelravi ja edasise jälgimisega, see sõltub sageli patsiendi võimalustest ja soovist ehk toimub n-ö teenuse ost-müük, mitte arstiabi osutamine vastavalt vajadusele.

Rõhutan taas, et kõige alus on ennetustegevused, milleks meil on praegu mõned vähiseireprogrammid. Aga ka toitumise, füüsilise koormuse, liikumise, kehakaalu, alkoholi ja meelemürkide ennetusega tegelemine peaks olema igapäevane rutiin nii pereõdedele, perearstidele kui ka kõikidele teistele inimese tervisega kokku puutuvatele inimestele, seda alates lasteaia- ja kooliõpetajatest, treeneritest, samuti haiglaõdedel, hooldusõdedel.

Ennetuse ja ravi proportsioon on tugevasti ravi poole kaldu. Ravi nõuab palju raha, ennetus oluliselt vähem, aga ennetusega oleks vaja tegeleda iga päev. Siit võiks tulla kvaliteedikriteerium ka perearstipraksiste hindamisel – kas ja kuidas tehakse ennetustööd.

Ütlete, et ennetuse ja ravi proportsioon on tugevasti ravi poole kaldu. Mis aitaks seda muuta?

Paljud asjad siin elus paneb liikuma raha – kui tegevus on rahaga motiveeritud, siis seda tehakse. Näiteks läheb meil väga hästi jämesoolevähi sõeluuringuga, sest selle eest perearstile makstakse.

Ennetust saab teha, kui sul on aega ennetusega tegeleda. Aga kui kogu aeg ja energia läheb muule – näiteks kirjutatakse haiglast palju varem inimesi välja, eriarstile on pikad ooteajad –, terve see ooteaeg on vaja perearstil inimesega tegeleda. Seega on töökohustuste hulk läinud nii suureks, et ennetuseks ei jää aega, sest see on asi, mis kohe inimest ei kahjusta, kui sa seda ei tee.

Seega, kui soovime teha rohkem ennetustegevusi, siis peab olema perearstil kas vaba aega või vaba ressurssi, näiteks võiks selleks eraldi õe välja koolitada. Aga kui pead igapäevaselt mõtlema, kuidas oma tööga toime tulla, siis jääb paratamatult ennetus kõige viimaseks.

Kuivõrd mõjutab esmatasandi tööd tervishoiukriis? Kas esmatasandile hakkab jõudma rohkem ja keerulisemate haigustega patsiente, kuna eriarsti vastuvõtule lihtsalt ei ole võimalik saada pikkade järjekordade või liiga suure visiiditasu tõttu?

Ma näen, et pensioniealised perearstid võivad loobuda töötamisest nimistutega. Loobumiste kohta on kuulda, et loobuja avaldus võetakse teadmiseks ja pikka vestlust teemal, miks perearst nii otsustas, ei peeta. Vanad olijad töötaksid hea meelega edasi poole koormusega või veerandkoormusega, aga seda süsteemi meil pole – valida saab kas kõik või mitte midagi.

Tervishoid funktsioneerib hästi, kui paigas on tasakaal: kui haigla ei tule toime, kasvab koormus esmatasandil, kui esmatasand ei tule toime, on surve EMO-le, kui EMO ei tule toime, kutsub Terviseamet vestlusele, et miks EMO ukse taga seisab kiirabiautode järjekord.

Milliseid otsuseid riigilt ootate? Mis vajab Teie silmis kõige kiiremini lahendust või millises järjekorras tuleks probleeme lahendada?

Tervishoiupoliitikat on Tervisekassa õnneks suutnud teha ja nende otsused on aidanud kriise ära hoida. Väga veider on käivitada praegu iga hinnaga patsiendi vastutuskindlustuse seadus teavitusega, et kui monopoolsele kindlustusfirmale raha üle ei kanna, siis tegevuslitsents tühistatakse. Kindlustusseltsile läheb suur summa, summaarselt miljonites, ning esmatasand hoiab selle kokku inimestele mõeldud pearahadest – ehk siis jääb tegemata see, mis oli mõeldud teha pearaha eest. Kuidas pärast tegevuslitsentside tühistamist edasi toimetatakse, see jäetakse iseregulatsiooni teed minema. Patsienti kindlustab praegu Tervisekassa, nüüd siis ka tervishoiuteenuse osutaja. Kuidas see muudab tervishoiusüsteemi kättesaadavamaks ja paremaks?

Uue kindlustusega on nii, et kui arst kahtlustab juba ennetavalt, et on teinud vea, siis ta deklareerib selle – mida rohkem kahtlaseid olukordi ta deklareerib, seda parem, sest kui viga ei ole deklareeritud ja patsient kaebab, siis on jama palju. Tekkinud on uus narratiiv – enam ei ole patsiendi-arsti usalduslikku suhet, vaid on kahtlused. Sa kahtlustad näiteks juba ette, et äkki patsient ikkagi kaebab su peale, või patsient omakorda tunnetab rohkem, et arst võib teha ravivea. See on absoluutselt teistsugune maailmavaade kui varem. Jah, kui sa näed patsienti üks kord elus, siis ei ole sellel narratiivi muutumisel vahet, aga minu nimistu on mul olnud näiteks 20 aastat ja seal on patsiente, keda ma tunnen üle kolmekümne aasta.

Mina maksin 2300 eurot ära. Ma ei julgenud jätta patsiendikindlustust sõlmimata. Väga palju on perearstide hulgas neid, kellel on tervisekeskused või kohustused mitte ainult oma töötajate ees, vaid ka näiteks panga ees. Ja siis sa sõlmidki selle lepingu, sest sa ei saa seda luksust lubada, et sinult võetakse ära tegevusluba.

Arvan, et kui riik on öelnud, et nüüd kärbime ja hoiame kokku ja katsume selle raske aja üle elada, siis ei ole mõistlik iga hinna eest kaks aastat tagasi vastu võetud seadust just nüüd rakendama hakata.

Lõpetuseks, milline on Teie mõte või sõnum Eesti perearstidele?

Osutagem seadusest tuleneva tervishoiuteenuse kõrval ka arstiabi, ja kui vähegi saame, katsuks haigusi ennetada. Hoidkem pea püsti ja lippu kõrgel!