Kui esmaabi vajab vaimne tervis...

Autor: Elina Kivinukk, psühholoog, Peaasi.ee. Artikkel ilmus augusti Perearstis. Telli ajakiri siit!

Järjest enam saavad vaimse tervise teemad tähelepanu ja sõnum on kogukondlik: igaüks on võimeline pakkuma vaimse tervise esmaabi, piisab vaid mõningate põhitõdede selgitamisest. Kuigi vaimse tervise mure korral saab tõesti aidata nii lähedane, sõber, sugulane kui töökaaslane, on hädavajalik, et ka perearst teab neid põhitõdesid.

Miks on vaja vaimse tervise esmaabi andmise oskusi?

Nii nagu teame abivõtteid füüsilise tervise esmaabi korral, nii on võimalik õppida ka vaimse tervise esmaabi andjaks. Vähetähtis ei ole ka oskuste harjutamine. Just vaimse tervise esmaabi sammude kasutamisel on võimalik end ette valmistada ja harjutada oskusi, et abivajaja tunneks end mõistetuna, ärakuulatuna ning nii väärtustatuna, et ta on valmis edasist abi otsima. Kuidas reageerida, kui keegi räägib enda vaimse tervise diagnoosist? Mida öelda, kui keegi tunnistab, et tal on enesetapumõtted? Kuidas seejuures iseennast hoida?

Vaimse tervise esmaabi on mitmest sammust koosnev tugi, mida saab pakkuda abivajajale, kellel võib olla parajasti keerulisem periood või lausa vaimse tervise häire. Tähelepanu väärivaid märke võib olla mitmeid, näiteks on muutunud tema meeleolu, tähelepanu on hajevil, ta hoiab varasemast rohkem omaette või on tema käitumises midagi muud ebatavalist.

Vaimse tervise esmaabi andmisel on mitu eesmärki. Nende sammude kaudu on võimalik ohuolukorras elu hoida, hinnates riski ning võimalikult kiiresti lisaabi otsides. Vaimse tervise esmaabi aitab ennetada häirete süvenemist, soodustab taastumist ning pakub toetust ja lohutust. Esmaabi saab anda inimesele, kellel võib olla tekkimas vaimse tervise probleem, kes võib kogeda olemasoleva vaimse tervise probleemi süvenemist või on juba vaimse tervise kriisiolukorras.

Vaimse tervise esmaabi hõlmab erinevate psüühikahäirete sümptomite äratundmist ja sageli tähendab esmaabi osutaja roll seda, et toetust pakutakse kuni asjakohase professionaalse abi saamise või kriisi lahenemiseni. Oluline on mõista, et vaimse tervise esmaabi ei ole diagnoosimine, psühhoteraapia ega tugiisikuks jäämine.

Vaimse tervise esmaabi aitab vähendada häbimärgistamist

Vaimse tervise väljakutsetest on jätkuvalt keeruline rääkida, neid probleeme endale tunnistada või ka lähedaste osas teemaks võtta. Abi otsimine võib võtta aega vahel ühe, vahel kümmekond aastat, sest vaimse tervise probleem tundub endiselt keeruline, hoomamatu ning seda peetakse pigem nõrkuse tunnuseks.

Lisaks vaimse tervise valdkonna teadmistele, uuematele uuringutele ja oskuste harjutamisele pööratakse vaimse tervise esmaabi andmisel suurt tähelepanu ka abiandja hoiakutele, häbimärgistavale kõnepruugile ning suhtumisele. Miks see on oluline? Enne, kui saame kedagi toetada või ka hinnanguvabalt ära kuulata, peame ausalt iseendasse vaatama ning mõistma, mida me ise vaimse tervise teemadest mõtleme ja kuidas nendest räägime. Nii tasub sõnastada, et keegi pole vaimse tervise ohver, vaid tal on see haigus; keegi ei ole anorektik, vaid tal on diagnoositud anoreksia; keegi ei kannata vaimse tervise hädade all ega soorita „edukalt“ enesetapukatset. Eneseväljenduses võib peituda palju ja need, kes varem on enda vaimse tervise muredest rääkinud, teavad, kui oluline on neist teemadest rääkida tundlikult. Eriti tähelepanelik tasub olla noortega, sest suur osa vaimse tervise muresid avaldub just noorukieas. Ometi on ka noores eas rohkem olukordi, kus tuleb mõnele täiskasvanule enda vaimse tervise murest rääkida, kuid see vestlus võib kiiva kiskuda ja saada üleoleva suhtumise osaliseks.

Kõige alguseks märka ohumärke ja iseennast

Vaimse tervise esmaabi koosneb seitsmest sammust. Tuginedes aastatepikkusele kogemusele ja lähtudes Eesti vaimse tervise valdkonna vajadustest on Peaasi.ee meeskond neid samme järjepidevalt kohendanud ja täpsustanud. Konkreetsed tegevussammud aitavad lisaks abi saajale ka abi andjat.

Nii algab esmaabi pakkumine ohumärkide täheldamisest. Kas vestluses poetatakse justkui muuhulgas küsimus elu mõttetusest? Kas inimese meeleolu on muutunud, ilma et seda oleks põhjustanud konkreetne elusündmus või päeval aset leidnud ettevõtmine? Kas inimese käitumine on oluliselt muutunud, meelemürkide tarvitamine on muutunud?

Selliseid märkamisi võib olla mitmeid, ometi on oluline ise enda n-ö märkamislihast kasvatada, teadvustades, et inimestel on sageli vaimse tervisega keerulisem kui esmapilgul välja paistab. Esimese sammu kaasuv märkamine on enda mõttemustrite tajumine ning nende vaigistamine, samuti enda valmisoleku hindamine. Ise vaimse tervise kriisis olles ei pruugi olla kerge pakkuda esmaabi teisele. Seepärast tuleb märgata iseennast ning vajadusel vajalikud puhkehetked võtta.

Vaimse tervise esmaabi sammud aitavad inimesel avaneda

Teine samm on olukorrale lähenemine ja selle hindamine – kas inimene on ohus või on vaja kiireloomulist abi? Usutavasti oskavad perearstid kui asjatundjad selle sammu juures kiirelt hinnata, kui tegu on pigem vaimse tervise murega. Just arst kui spetsialist saab kasutada enda autoriteeti heasoovlikult ja vajadusel vaimse tervise muredele tähelepanu pöörata. Seejuures on vajalik pidev enesetäiendus, et olla kursis vaimse tervise probleemidega.

Kuna Eestis on perearstidel sageli suutlikkus osasid vaimse tervise häireid diagnoosida, samuti vajalikke saatekirju anda, võib vahel perearst olla oluline kontakt, kes ka häbimärgistamist leevendab – teinekord võib psühhiaatri ukse taga ootamine olla palju keerulisem, perearsti juurde võib ju minna igaüks.

Kuulamise kaunis ja keeruline kunst

Kolmas samm on inimese toetav kuulamine. Kui inimene saab ise rohkem rääkida nii, et keegi ta hinnanguvabalt ja toetavalt ära kuulab, tekib tal mõistetud tunne. Alles seejärel on ta valmis abi vastu võtma. Isegi kui perearst on positsioonis, kus temalt küsitakse nõu ja ta on olukorras pädevam, julgustan vahel proovima – mis juhtub, kui lasta patsiendil hoopis rääkida?

Toetavalt kuulates väljendatakse teisele, et tema lugu on oluline, teda austatakse ning kuulajal on aega ja energiat. Kuulamisel tasub proovida enda sisemonoloogi vaigistada – seal on kindlasti kiireid lahendusi pakkuvaid mõttekäike, ometi võib pelgalt kuulamises olla oluline väärtus. Küsides patsiendilt juurde ja julgustades teda kõnelema ning jagama, tekib ka inimesel endal rohkem julgust rääkida. Võimalik, et perearsti kabinet ongi esimene paik, kus abivajaja esimest korda tunnistab, et tal ei lähe vaimse tervise valdkonnas ladusalt. Sellisteks ülestunnistusteks on vaja aega ning turvalist keskkonda, kus inimene saab usalduslikult tunnistada, et vajab abi.

Kui inimest on märgatud ja kuulatud, saab talle tuge pakkuda

Esimesed kolm sammu – märkamine, sekkumine ja kuulamine – ei ole asjata protsessi alguses. Nõu andmine ja toetuse pakkumine olgu alles pärast seda, kui inimest on tähele pandud ja ta on ära kuulatud. On üsna loomulik, et inimesed on heasoovlikud ja lahendustele orienteeritud ning soovivad kohe kõiksugu abi ja nõu ja soovitusi pakkuda. Küll aga tuleb pidada meeles, et kui hüpata mõnest sammust liiga kiiresti üle, ei teki abiandja ja abisaaja vahel piisavat kontakti. Seejuures on traumaolukorras need sammud mõnevõrra erinevad, sellest tuleb juttu allpool.

Neljas vaimse tervise esmaabi samm on kindlustunde pakkumine. Inimene, kes pole palju vaimse tervisega seotud probleeme kogenud, võib tunda ebakindlust, ja siis on ülioluline inimesele kinnitada, et inimene ei ole oma murega üksi ja et abi on saadaval. Perearst saab pakkuda omalt poolt teadmist, millised on ravivõimalused, kui levinud üks või teine häire on ning pakkuda lootust, et olukord paraneb.

Viiendaks tasub julgustada inimest pöörduma professionaalse abi poole, olgu selleks perearsti pakutavad teraapiafondi võimalused või mõne psühholoogi kontakt või kasvõi veebinõustamisvõimalused.

Kuuenda sammuna tasub julgustada eneseabi kasutamist – kas inimene saab juba kohe ette võtta väikse sammu, et enda enesetunnet parandada? Kasu võib olla mõne väikese uue harjumuse sissetoomisest, nagu lühike hingamisharjutus, päeviku pidamine või tänulikkuse treenimine. Siinkohal ei saa üle ega ümber tavapärastest soovitustest vaimse tervise hoidmiseks – kas inimene saab piisavalt magada, toitub mitmekesiselt ning teeb piisava koormusega trenni? Nii lihtsalt kui see ka ei kõla, võivad kiire elutempo juures, stressitingimustes ja vaimse tervise probleemide korral just lihtsamad võtted ununeda.

Trauma korral on rõhuasetus kolmandal sammul

Nagu eelpool viidatud, siis inimene, kes on äsja trauma üle elanud, võib vajada teise fookusega vaimse tervise esmaabi. Sellistes olukordades ei tasu julgustada inimest rääkima, see võib soodustada uuesti traumeeriva sündmuse läbielamist, mis omakorda muudab taastumise keerulisemaks. Trauma korral on rõhuasetus kolmandal sammul, et pakkuda toetust, vahel ka praktilist abi (näiteks süüa pakkudes või lapsi lasteaiast ära tuues).

Viimane samm – iseenda eest hoolitsemine

Oluline on pärast vaimse tervise esmaabi andmist hoolitseda ka iseenda eest. Üldjoontes võib pakkuda iseendale samu toetusvõtteid, mida teisele pakuti, on see siis kolmeminutiline hingamisharjutus, lühike jalutuskäik õues, väike mahalaadimishetk päeviku seltsis. Siingi pole esmatähtsad asjad vähetähtsad ehk on oluline, et abi andja saab ka piisavalt magada, toitub korralikult ning teeb trenni.

Perearstide ainulaadne roll

Lõpetuseks on hea tuua välja perearsti ainulaadset rolli. Eelpool on juba toodud perearsti olulisus vaimse tervise olukorra hindamisel ja võimalikul diagnoosimisel. Kindlasti on vaja, et perearst saaks omalt poolt suhtuda vaimse tervise probleemidesse täie tähelepanu ja tõsidusega. Kui toodud sammud ja ideed tunduvad liiga põhjalikud, siis miinimumprogrammina soovitan enda jaoks mõelda: kuidas ma siis reageerin, kui keegi viitab vaimse tervise murele? Mida ütlen, kui keegi viitab, et ei jaksa enam? Kuidas ma vaimsest tervisest juttu teen, kui märkan ohusignaale? Selline ennetav plaan annab endale enesekindlust ja mõjub ka abisaajale toetavalt.

Perearstikeskustel on soovitatav end varustada mitmete materjalidega, mida õnneks on järjest enam saada, mis käsitlevad vaimse tervise teemasid, pakuvad soovitusi ja kasulikku taustateadmist. Kasu võiks olla sellestki, kui perearst saab anda kriisiabitelefonid juhuks, kui patsiendil pole enesetapumõtted parajasti aktuaalsed, aga ühel või teisel momendil elus on neid siiski esinenud.

Nii on vaimse tervise esmaabi üsna universaalne abivahend igaühele, sealhulgas perearstidele, et vaimse tervise väljakutseid märgataks, nendele reageeritaks. Seejuures on oluline roll toetaval ja hinnanguvabal kuulamisel ning alles seejärel abi pakkumisel ning suunamisel abivõimaluste ja enesetoetusvõtete juurde. Olen veendunud, et just nii on võimalik luua laiemat hoolimise kultuuri, kus märgatakse üksteist ning peetakse vaimse tervise teemasid oluliseks.

VÄLJENDID TOETAVAKS KUULAMISEKS

Kuulamist toetavad küsimused

• Mis sulle muret teeb? Mis sind vaevab?

• Mis tunded sind valdavad?

• Kuidas sa mõtled sellest, mis sinuga juhtus?

• Kui kaua see on kestnud?

• Kas ma saan õigesti aru, et …?

• Kuidas on varem sellistel keerulistel perioodidel olnud? Mis sind siis on aidanud?

• Kes teab sellest, et sul see mure on?

• Mis on veel oluline?

Väljendad mõistmist, kui ütled

• Ma näen, et sa oled kurb / tujust ära / endast väljas …

• Ma saan aru, et sul on keeruline olukord.

• Mulle paistab, et asjad pole päris nii, nagu sooviksid.

• Ma mõistan, et sinu jaoks tundub olukord väga raske.

• Näen, et sa püüad iseennast kuidagi aidata.

• Ma saan aru, et sellest on raske rääkida.