Kristi Kalvet: põletav probleem on lastepsühhiaatri kättesaadavus

Artikkel ilmus oktoobri Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Kõikidele Perearsti artiklitele, sh arhiivile saad ligipääsu tellides ajakirja siit!

Võtsite Kuressaare perearstikeskuses pensionile läinud dr Anu Krischka nimistu üle sel suvel. Kuidas on sisseelamine läinud?

Kohanemist on olnud päris palju. Patsiendid peavad minuga harjuma ja mina patsiente tundma õppima. Õnneks on siin toetav personal, väga head pereõed, kellest üks on nimistuga juba pikalt töötanud. Enne oli see üksikpraksis, aga nüüd on nimistu olnud mõnda aega Kuressaare perearstikeskuse osa. See on ikka veel paljudele harjumatu, et vahel võid sattuda võõra inimese juurde. Personaalsust on nüüd ehk natuke vähem, samas jällegi on võimalusi rohkem. Võib-olla võtab uuega harjumine lihtsalt aega.

Kas eelmise perearstiga töötasite enne nimistu ülevõtmist ka mõne aja koos?

Ma võtsin nimistu üle inkubatsiooniprogrammi kaudu, aga selleks ajaks oli nimistul juba asendusarst. Eelmise nimistupidajaga oleme paar korda laua taga vestelnud, aga koos töötanud ei ole.

Kuidas Te Kuressaarde jõudiste?

Mu abikaasa on pärit Kuressaarest ja see oligi põhiline põhjus. Kuressaare on väga kena koht, kus perega elada. Kõik on käe-jala juures, liiklus on rahulik ning igale poole saab rattaga või jala. Samas, kui on vaja, siis lennukiga saab väga kiiresti mandril ära käidud.

Kas nimistu võtmine tekitas Teis ka kõhklusi?

Kui ma peremeditsiini residentuuri astusin, siis ikkagi selle mõttega, et tahan kunagi oma nimistut, et teaksin ja tunneksin oma patsiente. Praktika-aastal haiglatsüklites tundsin alati, et lugu jääb poolikuks ja oleksin tahtnud edasi minna. Peremeditsiinis saab inimestega tegeleda pikema aja jooksul, kogu nende elu vältel, mitte ainult ühes etapis. See meeldib mulle väga.

Muidugi oli kõhklusi nimistu võtmise suhtes väga palju. Erinevatel koolitustel on sageli kõlama jäänud, et noored kindlasti ei taha nimistut võtta. Ma siis jäingi vahepeal mõtlema, et mis mul viga on ja miks ma seda ikkagi tahan? Kõhkluste vastu aitas väga palju alustava perearsti käsiraamat. Tänu sellele ei jää midagi lihtsalt kahe silma vahele, vaid saad punkthaaval läbi käia kõik, mida pead tegema. Alustades on igasugune tugi hädavajalik. Samuti on alustada palju lihtsam, kui saad nimistuga minna kuskile keskusesse, kus sa ei pea ise näiteks hankima arvutit ja muud vajalikku, mitte soolopraksisesse, kus pead seda kõike ise korraldama. Eriti keeruline oleks, kui tuleks ise äriühing luua, ja seda olukorras, kui sul on väiksed lapsed.

Palun tutvustage oma perearstikeskust.

Töötan seal kahe pereõega. Keskuses on kokku kuus nimistut. Lisaks viiele nimistuga perearstile on kolm arsti, kel ei ole nimistut, ja üks, kes teeb kaugvastuvõtte. Nemad on osakoormusega. Nad aitavad vastuvõtud ära katta siis, kui patsiente on palju, haigestutakse, käiakse koolitustel või puhatakse. Lisaarstid on hädavajalikud. Iga nimistu juures on pereõed, kes tegelevad ka teiste nimistutega. Keskuses töötab registraator ja haldusjuht-asjaajaja, kes tegeleb mittemeditsiinilise poolega, et arvutid töötaksid, programmid oleksid korras jne. Samuti on olemas koristaja, kes lisaks koristusele tegeleb ka muude asjaajamiste, näiteks pesu pesumajast äratoomisega ja sünnipäevade tähistamise korraldamisega.

Oleksite üldse kaalunud nimistu võtmist, kui oleksite pidanud olema arstina üksi?

Praegu küll mitte. Võib-olla siis, kui lapsed oleksid suuremad ja töökogemust rohkem. Praegu ma ei oleks soolopraksist ja ise äriühingu alustamist kaalunud.

Teil on praegu nimistus ligi 1600 inimest. Kas see on Teie jaoks hallatav suurus?

Seda peetakse küll optimaalseks suuruseks, aga probleem on selles, et alguses pole patsiendid selged. Nimistus on päris palju üsna keerulisi patsiente, kelle haiguslooga tutvumiseks läheb aega. Alustava perearsti jaoks on 1600 inimest nimistus päris palju. Kui me vaatame teiste riikide perearste ja nende tööülesandeid, siis tekib küsimus, kas see 1600 on ikka päris optimaalne. Kui patsiente ravijuhendite põhjal jälgida ja põhjalikult ning kvaliteetselt nõustada, siis võiks see väiksem olla, aga sellest me ju tegelikult rääkida ei saa, sest perearste lihtsalt pole.

Mis on Teie jaoks perearsti töö juures kõige keerulisem ja mis pakub rõõmu?

Kõige keerulisem on patsientide saamine lastepsühhiaatri vastuvõtule. Päris tihti on kõrge sein ees, ka geograafiline kaugus on meie patsientide jaoks märkimisväärne takistus. Väga tüütu on erinevate tõendite väljastamine.

Ma alati rõõmustan väga, kui olen saanud mõne patsiendi suitsetamisest loobuma. See on suur töövõit. Tore on vaadata laste kasvamist. Ja kui inimene on ravi tulemusel paranenud, on rõõmsam, saab elada nii, nagu varem soovis, siis see on kõige suurem rõõm.

Milline on Teie koostöö kohaliku haiglaga?

Meie oma haiglaga Kuressaares on üsna hea koostöö. Kohapealsed arstid tulevad ikka vastu, kui on vaja. Söökla on meil ühine – ka lõunalauas saab mõnikord nõu küsida ja arutada. Nendel erialadel, mida Kuressaares ei ole, on e-konsultatsioon väga tänuväärne. Kui teha põhjalik e-konsultatsioon, siis saab tihtipeale päris palju asju eriarsti kaugjuhtimisel lahendatud. Seda kasutan väga palju. Kasutan kõige sagedamini reumatoloogi konsultatsiooni, vastused on kiired ja põhjalikud. Samuti küsin nõu nefroloogidelt, kes tihti aitavad raviskeemi korrigeerida ja alati ei tulegi patsienti vastuvõtule kutsuda. Saarel elades on väga oluline, et kui patsient peab minema mandrile arstile, siis oleksid vajalikud uuringud võimalusel samale päevale planeeritud. Seda saab e-konsultatsiooni abiga sageli teha. Lisaks on arste, kes käivad mingi aja tagant Saaremaal vastuvõtte tegemas. Sellest on abi.

Kas on mingid erialad, millest tunnete puudust, mida kohapeal ei ole?

Lastepsühhiaater käib saarel neli korda aastas. Need pered, kes vajavad kõige tulisemalt lastepsühhiaatrit, ei ole sageli kõige liikuvamad. Minu jaoks on see kõige suurem probleem. Reumatoloogid käivad saarel õnneks päris tihti. Kuressaare haiglasse on tulnud uusi arste juurde, näiteks on paranenud ortopeedi kättesaadavus.

Kui suur on Teie arvates vajadus lastepsühhiaatri järele?

Lastepsühhiaatri vajadus oleks vähemalt kord kuus vastuvõtt.

Kuidas praegu nende patsientidega hakkama saate või missugust abi saate pakkuda?

Selle probleemiga on palju abi e-konsultatsioonist. Korralikult koostatud e-konsultatsiooni põhjal annavad lastepsühhiaatrid häid ravisoovitusi, mille abil on suurem „tulekahju“ kustutatud saanud.

Miks ei ole Kuressaare Perearstikeskus A-taseme praksiste seas?

Põhjustest räägiti ka perearstide seltsi aastakonverentsil praksiste tunnustamise juures – see nimistu, mille ma võtsin, võeti üle-eelmise aasta keskel ja oli pikalt asendusarstiga. Just see nimistu tõmbas keskuse A-praksiste seast maha. Õnneks tehti see muudatus nüüd ära, et kui perearstikeskus tuleb vastu ja võtab endale nimistu, millega pole arsti kaasas, siis kohe algul seda nimistut tulemustes ei arvestata.

Millisena näete Kuressaare Perearstikeskuse tulevikku? Kas midagi võiks olla senisest rohkem?

Väga palju asju võiks rohkem olla. Keskuses oleks kindlasti kasu oma füsioterapeudist. Kasulik oleks rohkem spetsialiseerunud õdesid ära kasutada, et üks näiteks tegeleks rohkem südamepuudulikkusega haigete nõustamise ja jälgimisega, teine võtaks enda peal toitumisteemad jne. Lisaks on üks sageli tõstatatud küsimus, kuidas saada arstide ja õdede töölaualt mittemeditsiinilisi tegevusi vähemaks – kogu paberimajandus, arvete koostamine, süsteemide haldus, riiete pesu jne. Meil on küll kaks väga tublit inimest selleks tööl, aga tööd on väga palju ja nad võivad samuti läbi põleda.

Kuidas on Kuressaares ja Saaremaal olukord perearstide ja -õdedega? Eeldan, et keskmine vanus on kõrge ja oleks vaja noori nagu mujalgi suurtest keskustest eemal?

Juurde oleks vaja nii noori arste kui arste üldse. Samas töötab meil praegu perearstikeskuses kaks arsti, kes on sel aastal residentuuri lõpetanud. Nii et noori ikkagi tuleb. Õeks saab nüüd õppida ka Kuressaares kohapeal ja sealt tuleb uusi õdesid peale. Neid võiks muidugi rohkem olla, aga noori ikka tuleb.

Saaremaa on viimasel ajal meedias silma paistnud erinevate katsumustega, viimane neist oli reostunud joogivesi. Kuidas see Teie tööd mõjutas?

See oli päris keeruline aeg, sest ka meie töötajad joovad kraanivett – või vähemalt jõid, sest nüüd on see palju vähem populaarne – ja ka meie personalist oli päris palju inimesi haiged.

Inimestel oli vaja väga-väga palju lühiajalisi töövõimetuslehti, aga see ei peaks minu arvates üldse meditsiinisüsteemi puutuma. Kui oleks olnud süsteem, et kuni nädalase haiguslehe jaoks ei pea tingimata perearstikeskusesse pöörduma, oleks see esimeste päevade koormust väga palju leevendanud. Enamik inimesi tuleb ju oma haigustega kodus iseseisvalt toime. Koormus oli tõesti suur, õdesid ja arste vähe, aga saime hakkama. Õnneks oli perearstikeskuses veeautomaat olemas ja kaubandus sai kiiresti aru, et tuleb reageerida ning vett poodides jagus. Kahjuks ei julge päris paljud inimesed siiani kraanivett juua.