KOMMENTAAR | Taastusarstid ei nõustu tallatugede väljakirjutamise kriitikaga (1)
Perearstidel ei tohiks tekkida tingimuste mõtestatud tõlgendamisel kahtlusi, millistele patsientidele saab määrata soodustatud tingimustel individuaalselt valmistatud tallatoed, leiavad taastusarstid.
Eesti Taastusarstide Selts (ETAS) saatis kommentaari Med24 portaalis ilmunud artiklile „Perearstid: tallatugede väljakirjutamise reeglid on nii suvalised, et seda võib teha kõigile“.
Autorid: Annelii Jürgenson, Eve Sooba, ETAS juhatuse liikmed, tallatugede ekspertkomisjoni liikmed
Alates 2022. aasta 1. jaanuarist hakkas kehtima uus regulatsioon tallatugede kompenseerimiseks tervisekahjustusega isikutele. Individuaalselt valmistatud tallatugesid hüvitab nüüd vaid tervisekassa. Lisaks varasemalt tervisekassa poolt peale operatsiooni või traumat lülisambal või alajäsemel kaasuva labajalavaluga patsientidele tallatugede kompenseerimisele võeti üle kohustus hüvitada ka seni Sotsiaalkindlustusameti (SKA) tingimustel puudega isikutele ordineeritud tallatoed. Rakendustingimuste muutmiseks kutsuti kokku multiprofessionaalne ekspertkomisjon, kuhu kuulusid muuhulgas taastusarstide seltsi ja perearstide seltsi esindajad.
Kui varem hüvitas SKA tallatugesid vaid puudega isikutele ja pensionäridele, siis tervisekassa oli valmis laiendama sihtrühma. Soov võimaldada tallatugede kompenseerimist väga erineva tervisekahjustusega (näiteks reumatoidartiit, põletikulised liigeshaigused, alajäseme aterosklersoos isheemiaga, diabeet, neuroloogilised haigused, kaasasündinud pöiadeformatsioonid jne), aga (veel) mitte puudega, sh ka noorematele tööealistele isikutele, tegi keeruliseks kõikehõlmava sõnastuse formuleerimise.
Otsustati, et hüvitamise tingimus ei viita konkreetsetele diagnoosidele, sest diagnoos ei pruugi veel tähendada tõsist probleemi. Rakendustingimused on kirjeldatud rahvusvahelise funktsioneerimise klassifikatsiooni ehk RFK keeles. Hüvituse saamise aluseks on haiguse tagajärjel tekkinud RASKE struktuurimuutus ehk deformatsioon, mis moondab labajalga ja häirib liikumist. Lisatingimusena peab patsiendil esinema valu labajalas liikumisel või haavandid labajalal ning masstoodangu tallatugede kandmine ei ole patsiendi vaevusi – valu ja naha seisundit – leevendanud.
Taastusarstid möönavad, et uus sõnastus võib jääda osale arstkonnast raskesti hoomatavaks ning vajada lisaselgitusi ja näitlikustamist, kuid süvenemisel saab aru, et labajalgade struktuursete funktsioonihäirete kompenseerimist vajajate sihtrühmad on kaetud, samas erinevate deformatsioonide kergetel juhtudel (kerge lampjalgsus, mõõdukas väljapöörd suurvarvas jms) ja anatoomiliste individuaalsuste puhuselt individuaalsete valmistatud tallatugede väljakirjutamine on välistatud. Ka pensioniealistele isikutele ei saa ilma tõsise näidustuseta määrata individuaalseid tallatugesid. Nendele patsientidele saab soovitada masstoodangu tallatugede kandmist (mis ei kuulu tervisekassa poolt hüvitamisele).
Rakendustingimuste mõtestatud tõlgendamisel ei tohiks perearstidel tekkida kahtlusi, millistele patsientidele saab määrata soodustatud tingimustel individuaalselt valmistatud tallatoed funktsioonihäire kompenseerimiseks.
Taastusarstid on valmis osalema tallatugede väljakirjutamise suuniste koostamisel ja tegema perearstidega koostöös seminare valdkonna peensuste tutvustamiseks.