Katrin Rätsep: oluline on, et patsient tunnetaks vastutust oma tervise pärast

Artikkel ilmus märtsi Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Perearsti ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Kuidas leidsite tee peremeditsiinini?

Minu tee meditsiini oli üsna käänuline. Ma ei ole üks nendest inimestest, kes juba lapsena teadis, et tahab arstiks saada – tahtsin ikka olla iluuisutaja, laulja või tantsija. Hiljem pidi minust saama kontsertpianist – õppisin kaheksa aastat muusikakoolis, kuid viimasel õppeaastal toimunud ebaõnnestunud etteaste rahvusvahelisel konkursil viis minu mõtted ja soovi muusiku karjäärilt eemale. Tõmmet meditsiini suunas hakkasin tundma gümnaasiumis – tahtsin teha midagi kasulikku ja head ning arstiteaduskonda astumine näis seetõttu ainuõige valikuna.

Arstiteaduse esimesel, teisel ja isegi kolmandal kursusel ei näinud ma veel oma tulevikku perearstina – mind köitsid vaheldumisi erinevad erialad, alustades pediaatriast, erakorralisest meditsiinist ja lõpetades kirurgiaga. Kindel plaan saada perearstiks kujunes mul vast viiendal-kuuendal kursusel, sest hakkasin aru saama, et see eriala hõlmab endas kõike, mis mulle huvi pakub.

Õpingute raames viibisime erinevates haiglaosakondades, tutvusime erinevate erialaarstide tööga ning lõpuks jõudsin oma peremeditsiini praktikabaasi, see oli Maarjavälja Perearstid – seda praktikakohta soovitas mulle naabrinaine, kes oli olnud väga rahul oma perearstiga. Nii ma tutvusingi doktor Ülle Roostaluga, kes inspireeris mind, tutvustades praktika käigus oma tööd; nakatas mind oma tohutu entusiasmi, empaatia ning pühendumusega. Pealegi sattusin kollektiivi, kus mind võeti kuidagi kohe omaks, hea töökliima on aga teadagi väga oluline faktor töökoha valikul.

Peremeditsiini juures jäi köitma just selle mitmetahulisus, sest siin on ju kõike: kardioloogiat, ortopeediat, pediaatriat, sisehaiguseid, vahel erakorralist meditsiini ja kirurgiat, sest saan perearstina muu hulgas teha pisikirurgilisi protseduure. Sellise laia ampluaa juures igav kindlasti ei hakka ja pidev enesetäiendamine hoiab toonuses.

Residentuuri sisseastumisel oli mul ainult üks eelistus – peremeditsiin. Sain residentuuri sisse ning lõpetasin selle eriala edukalt 2015. aastal. Siiani olen oma otsusega rahul.

Palun kirjeldage nimistut, kellega praegu tööd teete. Millised on olnud proovikivid, õppetunnid selle nimistuga?

Dr Roostalu nimistu on küllalt mitmekesine vanuseliselt ja isikuliselt koosseisult. Meil on võrdlemisi palju lapsi, samuti eakaid, meil on haritlasi ja vähem haritud patsiente, meil on mõned eriliste soovidega või pretensioonikad patsiendid, kuid on ka väga koostööaltid ja sõbralikud inimesed. Põhiline proovikivi inimestega töötamisel ongi ühise keele leidmine ja patsiendiga usaldusliku suhte loomine, sest teadagi vajavad erinevad inimesed erinevat lähenemisviisi.

Töötate lisaks kiirabis arstina. Mida on see Teile perearstina õpetanud?

Kiirabis töötamine annab mulle juurde palju kogemusi ja julgust vastu võtta teatud meditsiinilisi otsuseid. Saan paremini hakkama perearstikeskuses tekkinud erakorraliste situatsioonidega. Samuti püüan koolitada oma patsiente, millal tuleks kiirabisse pöörduda ning mis muredega proovime ise hakkama saada. Käin ise koduvisiitidel, võtan vereproove ja määran ravi, et patsient ei helistaks mitteerakorralise seisundi korral kiirabisse, vaid pöörduks ikka oma perearstile.

Millised on kolm peamist põhimõtet, millest oma töös lähtute?

Põhiline on siiras soov inimesi aidata – see on mu esimene põhimõte. Teiseks see, et püüan oma töös arvestada patsiendi autonoomia ning eripäraga. Arstina annan patsiendile teaduspõhiseid soovitusi, kuid lõpliku raviplaani paneme paika koostöös patsiendiga, lähtudes patsiendi võimalustest, soovidest ning vajadustest. Kolmandaks on oluline vastutuse jagamine patsiendiga – patsient peab teadma, et arst annab patsiendi terviseseisundi parandamiseks soovitusi oma parimate teadmiste piires, kuid lõplik vastutus ravi osas jääb ikkagi patsiendile endale. Arsti poole pöördudes ei ole võimalik panna kogu vastutust arstile, nagu ei ole olemas imetabast ravimit, mis korraga kõik tervisemured ja probleemid lahendab. Seda eriti kontekstis, kus mitmed haigused on otseses seoses patsiendi eluviisidega ning ravi oluline osa nõuab patsiendilt mugavustsoonist väljumist, tervislike eluviiside kujundamist, dieeti jne, ning see on ju töö, mille patsient peab sisuliselt iseseisvalt ära tegema, arst vaid suunab ja toetab. Oluline on, et patsient ise tunnetaks samuti vastutust oma tervise pärast.

Milline on ideaalne perearsti-patsiendi koostöö? Kas seda on keeruline saavutada?

Perearsti-patsiendi koostöö peaks põhinema usaldusel ja vastastikusel austusel. Inimesed on erinevad. Mõne patsiendiga kujuneb usalduslik suhe väga kergesti ja loomulikult ning koostöö sujub probleemideta: ravi- ja uuringuplaan saab paika, patsient annab tagasisidet, arst nõustab, vajadusel korrigeerib raviplaani. Sellise stsenaariumi korral on ka tulemused paremad – patsiendi tervis paraneb, raviefektiivsus suureneb ja kõik on õnnelikud.

Teise patsiendiga ei pruugi nii hästi minna – täielikku usalduslikku suhet ei teki ja siis on koostöö tulemis vajakajäämisi. Siiski püüan alati anda endast parima, et iga patsient saaks vajalikku abi.

Olete lähiaastatel üle võtmas dr Roostalu nimistut. Kuidas see protsess välja näeb? Mis on selle juures kõige keerulisem?

Jah, selline on plaan, kuid õnneks ei toimu see veel homme ega ülehomme. Doktor Roostalu ise on väga tegus ja tubli perearst ning mul on hea meel tema kõrval töötada. Ausalt öeldes ma kõiki nimistu ülevõtmise nüansse veel süvitsi ei teagi, sest see saab olema minu esimene, loodetavasti ka ainuke nimistu ülevõtmine. Ma eeldan, et igal juhul korraldatakse nimistule perearstikonkurss, kuid minul kui vastava nimistuga eelnevalt töötanud perearstil saab olema ilmselt väike boonus või linnuke komisjoni ees.

Nimistu ülevõtmisel saab minu jaoks kõige keerulisemaks OÜ-s tegutsemine, kuna ma olen seni olnud kogu aeg ainult palgatöötaja. Samas ma saan väga hästi aru, et see ongi harjumuse küsimus – väga paljud inimesed tegutsevad OÜ-des ja saavad edukalt sellega hakkama.

Arvatavasti saab minu eeliseks ka asjaolu, et võtan üle eelnevalt täielikult seadistatud ja toimiva süsteemi – eeldan, et sellevõrra on vastav protsess vähem stressirikas kui nullnimistuga alustamine.

Mida on Teile õpetanud need aastad töötamist ja koolitumist doktor Roostalu kõrval?

Doktor Ülle Roostalu on olnud läbi aastate minu põhiline mentor, minu eeskuju. Mul on tunne, et ta nakatab oma elurõõmu ning positiivse ellusuhtumisega kõiki inimesi, kes teda ümbritsevad. Perearstina on ta väga tähelepanelik, empaatiline ja tark; kolleegina on ta samas väga siiras, südamlik ja hooliv; ta on inimene, kelle peale võib alati loota, kes ei vea alt.

Samas ei ole doktor Roostalu ainuke mind inspireerinud inimene. Lisaks olen väga tänulik mind residentuuriaastatel juhendanud perearstidele: doktor Maire Treial omab erakordselt lakkamatut energiat – vahel tekib mul tunne, et ta ei väsi kunagi; tema sihikindlus ja oma arvamuse eest seismine on imekspandav ning jätkuvalt teeb ta oma tööd, sära silmis.

Doktor Tiiu Kaasik on samuti üks erakordne inimene: heasüdamlik, ülimalt erudeeritud ja empaatiline, alati eeskujuks kolleegidele ja patsientidele oma tervislike eluviiside ning sportlike saavutuste poolest.

Kõige esimese töö ja n-ö ristsed perearstina sain aga tänu doktor Anneli Poolale Viljandis – see oli pärast ülikooli lõpetamist minu esimene töökoht perearstina, see oli paras katsumus, kuid arvan, et tänu väga kogenud ja toredale pereõele Aime Lohule tulime päris hästi toime. Meenutan neid ikka sooja südamega.

Mis on Teile Teie töös kõige enam rõõmu valmistanud ja mis on olnud keerulised hetked?

Kõige enam rõõmu valmistab arusaam, et töö on kandnud vilja: patsiendi tervistumine ning sellega kaasas käiv siiras tänulikkus teeb meele heaks. Selliseid hetki on kogetud päris mitu, olen selle eest oma patsientidele tänulik. Meil on väga hea ja toetav kollektiiv, superägedad pereõed, väga mõnus sisekliima – tänu sellele teen oma tööd alati rõõmuga!

Keeruline on isepäiste patsientidega, kes vaatamata kõigile jõupingutustele võtavad ravimeid oma skeemi järgi või ei võta üldse, kontrollivad „pendliga“ enda ravimisobivust, ei tule vastuvõtule. Kurb oli saada teada, et vaatamata kõigile arsti pingutustele oma kõrget vererõhku arooniamahlaga ravinud eakas patsient sai insuldi ja jäi selle järel voodihaigeks.

Keeruline on endiselt edastada patsientidele halbu uudiseid. Õnneks ei pea seda iga päev tegema ja isepäiseid patsiente ei ole meil kah väga palju.

Kus on Teie hinnangul esmatasand kümne aasta pärast? Mis on Teie arvates siis esmatasandi peamised teemad, probleemkohad?

Eesti rahvastik vananeb, meditsiin areneb kogu aeg edasi. Kümne aasta pärast on kindlasti suurenenud eakate inimeste osakaal, samas on loodetavasti nende elukvaliteet tänu uutele ravimitele ning haiguste varajasele diagnostikale võrreldes tänapäevaga veelgi paranenud. Võimalik, et seoses tehisintellekti ja IT arenguga saab osa patsiente oma mured lahendatud kodustes tingimustes, näiteks vesteldes tehisintellekti loodud arstiga.

Murekohaks saab ilmselt olema kogu progressi majanduslik pool, kuna praegune Eestis tervishoiukorralduse süsteem ei ole järjest vananeva elanikkonna tingimustes kestlik. Aga mul on usku Eesti valitsusse ja sellesse, et seal ladvikus suudetakse miskit muuta ja ette võtta meie meditsiinisüsteemi järjepidevaks toimimiseks.

Praegu olen pigem seda meelt, et perearsti vastuvõtt peaks inimeste jaoks jääma tasuta teenuseks, sest see tagab esmase meditsiiniabi kättesaadavuse kõigile inimestele. Kiirabiteenuse tasuliseks muutmise osas olen kahevahel – kindlasti ei ole kõik kiirabivisiidid praegu põhjendatud ja näiteks ei ole õige, et kolm erakorralise meditsiini väljaõppe omandanud meditsiinitöötajat, kelle auto on täis elustamisvarustust, lähevad vaatama 1,5 cm pikkust sõrmehaava, mis isegi enam ei veritse – taolised kutsed võiksid olla tasulised, et inimesed mõtleksid enne kiirabi kutsumist, kas 112-le helistamine on antud hetkel tõesti nii vajalik. Tõelised kiirabilised kutsed, kus tulebki patsiendi parima tervisliku seisundi tagamiseks tegutseda aegkriitilises situatsioonis, võiksid kindlasti jääda tasuta teenuseks.

Samas tekiks kiirabi tasuliseks muutmisel kindlasti olukordi, kus väiksema sissetulekuga või veidi ebakindlamad inimesed ei julgegi kiirabi kutsuda, kas siis lähtudes asjaolust, et ei suudeta teenust kinni maksta, või siis ei osata olukorra raskust kohapeal hinnata.

Mis on meie meditsiinisüsteemi tugevused ja nõrkused?

Ma leian siiski, et meie meditsiinisüsteemi tugevus on hästi toimiv esmatasand: enamikul inimestest on oma perearst, kelle poole saab kõikide tervisemuredega pöörduda võrdlemisi lühikese ootejärjekorraga. Perearsti kaudu saab teha esmased vajalikud uuringud võrdlemisi kiiresti ja tervisekassa kindlustuse olemasolul täiesti tasuta. Endiselt teevad perearstid/pereõed koduvisiite – meditsiiniabi tagatakse ka toakesksetele, sageli eakatele ja multimorbiidsetele patsientidele. Tänu e-konsultatsioonide võimaluse loomisele on paranenud eriarstiabi kättesaadavus: enam ei pea perearst hommikul vara registratuuritelefoni otsas olema ja patsiendile cito! aega püüdma.

Meil Lõuna-Eestis on suure luksusena endiselt olemas lisaks väga kogenud õebrigaadidele kiirabi arstibrigaadid, kaks reanimobiilibrigaadi. Kiirabibrigaadid on endiselt veel kolmeliikmelised, mis ilmselgelt tagab patsientidele erakorralises situatsioonis kiire ja kvalifitseeritud meditsiiniabi.

Lisaks toimib meil üle riigi telefoninõustamine: perearsti infoliin, ohvriabi kriisitelefon, mürgistusteabekeskus, lasteabi telefon, emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon – neid numbreid on veel, millele helistades saavad inimesed loota abile ning nõustamisele.

Kindlasti on meil arenguruumi ning rahastus võiks alati olla parem, kuid võrreldes mõne välisriigi tervishoiusüsteemi korraldusega leian ma, et meil on ikka kõik võrdlemisi hästi.

Lõpetuseks küsin, mis viiks perearstid tööle maapiirkonda?

Residentuuri viimasel aastal olin valmis maapiirkonda tööle asuma, kuna esialgu tundus, et Tartus ma perearstina tööd ei leia. Minu jaoks oli ajend töökohtade nappus suuremas linnas. Sain tööpakkumise Tamsalusse ning käisin isegi kohapeal vallavanemaga vestlemas ja perearstikeskuse ruume vaatamas. Varsti aga selgus, et minule armsaks saanud praktikabaasi perearstikeskuses vabanes abiarsti koht, millest ma keelduda ei saanud, kuna sellel ajal töötasin juba Tartu Kiirabis – mina jäin seetõttu Tartusse.

Eks maapiirkonnas töötamine – seda eriti soolopraksises – on kindlasti päris suur väljakutse ja vastutus. Tugivõrgustiku olemasolu kolleegide näol, samuti puhkuseasenduse korraldamine tervisekeskuses ja mitme perearstiga perearstikeskuses on kindlasti lihtsam kui maapiirkonna soolopraksises. Kui maapiirkonda tööle asuval perearstil oleks eeltoodud punktide suhtes kindlustunne, siis äkki oleks ka rohkem neid, kes tahavad perifeerias töötada.