Katrin Kallasmaa: puhkamiseks asendaja leidmine on äärmiselt keeruline

Tegite veel 2014. aastal vastuvõtte Leisis, aga liikusite seejärel Kuressaarde. Miks otsustasite kolida?

Soovisin Kuressaarde minna asenduste leidmise pärast, et saaksin käia täienduskoolitustel ja puhata. Töötasin Leisis 2000. aasta juulist kuni 2014. aasta juunini. Maal töötades ei tundnud ma kellegi tuge ega saanud abi ka erinevate instantside, näiteks haigekassa, terviseameti, Saare maavalitsuse ega kohaliku omavalitsuse poolt. Oled oma probleemide ja muredega üksi. Eriti keeruline on puhata. Selle 14-aastase perioodi sisse mahtus kaks dekreeti ja siis oli minu enda ülesanne otsida asendused selleks ajaks, mil lastega kodus olin. Esimesel korral sain ühe kuuenda kursuse tudengi, kes tegi üheksa kuud internatuuri, et saaksin esimese lapsega kodus olla. Teisel korral leidsin linnast kiirabivelskri ja ühe kolleegi, kes oli nõus kaks korda nädalas Leisis käima, ning sain siis viis kuud lapsega kodus olla.

Kui keeruline kolimine oli?

Võtsin üle pensionile mineva perearsti dr Eve-Marju Piipuu nimistu, kus oli ligi 900 inimest. Kuna tema nimistu oli väike, said minu endised patsiendid võimaluse liituda, osa seda ka tegi. Üleminek ei olnud keeruline, pigem tundsin isegi uut hingamist ja entusiasmi uuteks väljakutseteks. Meie süsteemis on rotatsioon värskendav.

Kas Leisis on praegu uus perearst olemas või kuidas on seal perearstiabi korraldatud?

Leisis on praegu põhikohaga pereõde ja asendusarst käib paar korda nädalas vastuvõttu tegemas.

Milline üldse on olukord Saaremaal perearstidega ja milline paistab tulevik näiteks kümne aasta pärast?

Kümne aasta pärast on Saaremaa perearstidest pensionile minejad umbes pooled. See ei erine kuigi palju ülejäänud Eesti statistikast. Praegu on katmata nimistuid, kus on asendaja. Samuti on puudu pereõdedest, keda asendavad Kuressaare haigla õed. Minul on nad käinud abiks, et võtta vereanalüüse, teha EKG-d ja konsulteerida telefoni teel patsiente. Sisulisi õe vastuvõtte nad vähemalt minu keskuses teinud ei ole.

Teil on nimistus praegu 2000 inimest – kuidas sellega toime tulete?

Praegu on nimistu piirsuurus tõesti 2000 patsienti, kuid lapsi sünnib juurde ja on pereliikmeid, kes kolivad mandrilt Saaremaale. 2000 inimesega on päris keeruline toime tulla, sest ma ei ole saanud meeskonda pereõde, kes aitaks vastuvõttudega koormust jagada. Olen arst, õde ja sanitar ühes isikus. Teen vastuvõtte, võtan vereanalüüsid, seon, teen protseduurid, vaktsineerin … Seetõttu on vastuvõtud iga päev nelja tunni asemel 6–7-tunnised, arvutitöö tähendab ületunde ja töötamist nädalavahetustel. Õnneks on võrreldes maal töötamisega koduvisiitide arv vähenenud.

Kahjuks ei ole ka linnas puhkuste ajaks asendusi saada. Tegin varasemalt iga aasta terviseametile avalduse, et puhkuseks asendus saada, kuid alati tuli vastus, et pole kedagi pakkuda. Ja nii ongi! Kedagi ei huvita, kui läbipõlenud on inimesed, kes seda tööd teevad. Ma pole ju ainuke. Praegu on mul üks arstitudeng abis, aga 4. oktoobril läheb ta kooli ja siis jään jälle üksi. Siis pean leidma administraatori, kes mulle telefoni teel tuleva informatsiooni kirja paneb. Pärast vastuvõtte helistan siis patsientidele tagasi, pikendan retsepte jne.

Kas pereõde on Saaremaal tõesti nii keeruline leida?

Jah, otsime, aga pole võtta. Kevadel oli üks õde, kes aitas vaktsineerimishulluse üle elada, kuid kolme kuuga oli selge, et ta ei saa perekondlikel põhjustel Saaremaale jääda. Ta oli väga tubli, aitas ära vaktsineerida tuhat inimest. Teatud kordadel saime appi kiirabiõe, kuid vaktsineerimine oli meie jaoks korralik ülekoormus, katsumuste ülempiir.

Kuidas Teie keskuses vaktsineerimine ikkagi kulges?

Tuhat inimest tuli läbi helistada, logistika koos kellaaegadega paika panna ja teostada koos dokumenteerimisega. Seda ka laupäeviti. Suuremates keskustes on rotatsiooni võimalus, et mitte ühte inimest üle koormata, kuid meil sai üks pereõde koos abiõega sisuliselt kogu selle ülekoormuse. Mina perearstina katsin jooksvat tööd nii vastuvõttude kui ka telefonikonsultatsioonidega, samal ajal ka koridoris ootavate vaktsiini saanute valvamisega.

Milline oli patsientide vaktsineerimissoostumus?

Suurem osa minu nimistu riskirühmadest oli vaktsineerimisega nõus, kuigi ligi kolmandik vajas rohkem telefoni teel nõustamist ja julgustamist. Patsiendid olid vaktsineerima tulles väga motiveeritud, rõõmsameelsed ja tänulikud. See andis meie väikesele kollektiivile positiivset energiat, innustamaks suurel ülekoormusel tööd tegema ja vastu pidama.

Kas vaktsineerite ka praegu?

Praegu me vaktsineerimisi ei tee, sest puudub pereõde ja ainult abiõega, kes veel ka kooliteed käib, ei ole võimalik vaktsineerimisi teha.

Kas Kuressaares pole võimalik teiste perearstidega koos üht keskust teha ja üksteist siis toetada?

Kui ma 2014. aastal Leisist tulin, siis tahtsin minna Kuressaare perearstikeskusesse, aga öeldi, et pole ruumi ja võimalusi. Selleks polnud neil huvi. Tollastes ruumides oli tõesti kitsas, aga kui 2018. aastal renoveeriti uued ruumid, siis proovisin uuesti suuremasse keskusesse saada. Öeldi, et neil on kõik juba välja kujunenud ja ei saanud. Siin on keeruline midagi koos teha. Saaremaal on ka palju pensionieelikutest arste, kes ei tahagi enam mingisugust keskust moodustama hakata. Meid on küll vähe, kuid meil pole olnud ühinemisi võimalik saavutada.

Selles mõttes ei peaks ma kurtma, et eks ma ise olen endale eriala valinud ja need valikud teinud. Mul on olnud võimalusi Saaremaalt ära kolida ja mõne keskusega liituda. Ma pole seda mõtet maha matnud, aga praegu ei saa ma ära kolida oma laste pärast, kes tahavad siin koolis käia. Minu juured on Lõuna-Eestis ja ma kindlasti ühel hetkel lähen Saaremaalt ära, sest 2000 inimesega nimistu pole monopraksises normaalne, kui sul pole meeskonda ega puhkust.

Kuna perearste on Tallinnast ja Tartust väljapoole keeruline leida, siis missuguseid teisi lahendusi näete, et olemasolevate arstide koormust vähendada?

Mina olen väga tänulik arstitudengitele, kes on mul lühiajaliselt abis käinud. Näiteks 2018. aastal sain tänu arstitudengile, kes tegi oma perearstipraktikat suvel minu juures, kaks nädalat puhata. Usaldasin talle oma ID-kaardi ja olin telefonitsi kättesaadav. Sain hingamiseks kaks nädalat! Sel suvel pakkus end abiks viienda kursuse arstitudeng, kes on aidanud assistendina arvutisse andmeid sisestada ja osaliselt ka õetöö mõttes abi pakkunud. Kui saaksime meeskondadesse pereõdesid, kes on valmis vastuvõttusid teostama ja koormust vähendama, siis oleks sellest juba suur abi. Seniks aga soovitan kolleegidel rohkem arstitudengeid kaasata, et ellu jääda.

KOMMENTAAR:

Josefina-Marii Sink, arstitudeng

Raske on sõnadesse panna minu äsja lõppenud suvist töökogemust dr Katrin Kallasmaa juures. Arvan, et ma ei valeta, kui ütlen, et õppisin tema juures väga palju rohkem kui ükskõik millises teises meditsiiniasutuses varasematel suvedel töötades. Kindlasti on põhjus ka selles, et sain esimest korda praktiseerida seda, mille pärast kunagi arstiteaduskonda astusin, ehk arstiametit.

Suvine töökogemus aitas mul mõista, et sellises väikeses kohas nagu Saaremaa perearstina töötamisel on oma võlud ja valud. Võrreldes näiteks Tallinna või Tartu suurte perearstikeskustega on patsiendid palju avatumad ning usaldavad oma arsti rohkem. See aga annab arstile, eriti just perearstile võimaluse teha oma tööd paremini, sest arsti usalduse võitnud patsiendiga on koostöö hõlpsam. Minu kogemuse põhjal on patsiendid ka sõbralikumad ning tunnustavad oma arsti tehtud töö eest rohkem.

Kolm kuud dr Kallasmaa juures töötada oli minu jaoks ülimalt positiivne kogemus, sellepärast innustaksin ka teisi perearste ja eriarste võtma enda juurde harjutama arstitudengeid, keda juhendada ja õpetada. Dr Kallasmaa on seni olnud meditsiini alal minu parim õpetaja, aga ka imeline vestluskaaslane, kellega jagada igapäevased töörõõme ja -muresid. Kahtlemata on ta kõige parem perearst, kellega mul on olnud rõõm tutvuda, koos töötada, kellelt õppida ja tänu sellele areneda. Perearstina teeb ta alati kõik, mis tema võimuses, et tagada patsientide heaolu. Ja tema patsiendid teavad seda ning hindavad seda omadust tema juures kõrgelt.

Dr Kallasmaa paneb särama ka kõige argisema ja töisema esmaspäeva oma meeletu empaatiavõime, tahtejõu, elurõõmu ja energiaga, mida ta hoolimata suurest töökoormusest imeväel kuskilt ammutab. Hoolimata tööjõu puudusega seotud raskustest on ta tudengitele loonud suurepärased töötingimused, samuti vaba ja sõbraliku õhkkonna. Just tema on see, kes kõikidesse entusiasmi ja motivatsiooni süstib. Sellepärast olen õnnelik selle üle, et otsustasin dr Kallasmaaga ühendust võtta ning mulle avanes imeline võimalus õppida sel suvel arstitöö praktilist poolt just tema juures. Olen dr Kallasmaale ütlemata tänulik ja vastutasuks loodan veidi kergendada tema töökoormust järgmisel aastal, kui plaanin abistada teda juba praktikandina.

Artikkel ilmus septembri Perearstis. Telli ajakiri siit!