Kati Koost: olen oma erialavalikus kindel – peremeditsiin on kõige lahedam eriala!

Artikkel ilmus veebruari Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Perearsti ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Üks Teie praktikabaasidest on olnud Kadi Tomsoni tervisekeskus. Keskuse juht Kadi Tomson on kirjutanud, et organisatsioon, kus töötab üle kümne inimese ja mis peab toimima ühtse meeskonnana, ei ole kunagi orgaaniline isetoimiv üksus. Selleks tuleb palju vaeva näha. Kuidas kirjeldate meeskonnatööd perearstikeskuses ja kas see erineb Teie kogemusest teistes tervishoiuasutustes praktiseerides?

Tomsoni tervisekeskus on tõesti minu residentuuribaas, kuid viibisin seal pikemalt viimati 2022–2023 sügisel ja talvel, mil läbisin perearstitsükli esimest kuut kuud. Pärast seda olen teinud teiste erialade tsükleid erinevates haiglates ja Tomsoni tervisekeskusesse olen sattunud vaid üksikuteks asendusteks. Selle ajaga on keskuses palju muutunud: osaliselt on vahetunud töötajad ja just äsja kolis tervisekeskus ka uude asukohta.

Kadi ütlusega olen täiesti nõus ning olen kõrvalt näinud, kui palju vaeva Kadi koos oma meeskonnaga näeb, et kõigil oleks ühiste eesmärkide nimel hea töötada. Meie kohtusime Soomes töötades, seega on meie ideaalpilt toimivast tervisekeskusest tõenäoliselt sarnane ja üsna „Soome nägu“. Eesmärk on koolitada ja võimestada õdesid ning muid spetsialiste tegelema just neile jõukohaste tervisemuredega iseseisvalt, et vabastada arsti ressurssi nende patsientide jaoks, kes seda tõesti vajavad. Selleks on vaja aega ja pühendumist, sest kahjuks praegu Eestis spetsiaalselt pereõdesid minu teadmiste kohaselt ei koolitata, seega peab iga keskus tegema seda ise. Kõrvalt vaadates tundub mulle, et Tomsoni tervisekeskuses on nüüdseks saavutatud toimiv ja ühtehoidev meeskond, kuid selleks, et meeskond ka jätkuvalt toimiks, on vaja pidevat tööd ja arengut ühiste eesmärkide poole liikumisel. See töö ei lõppe kunagi.

Peremeditsiini eriala kasuks otsustades olid Teil kindlasti põhjused, mis valiku määrasid. Kas ootused ja tegelik töö on praegu kooskõlas?

Lõpetasin Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 2019. aasta suvel ega teadnud kohe, millist eriala valida. Olin töötanud Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas (EMO) abiarstina ja mulle tundus, et EMO töö on põnev, kuid ma ei soovinud teha terve elu täiskoormusel valvetööd. Sattusin siis tööle tervisekeskusesse Sinu Arst, kus töötasin üheksa kuud ja sain esimese pikema kokkupuute peremeditsiiniga, mis mulle väga meeldis. Seejärel läksin Soome tervisekeskuse tööd proovima, esialgu küll plaaniga mõne kuu pärast naasta, kuid kuna saabus COVID-kriis ja Soome tervisekeskuses töötamine oli tore ning arendav, olin lõpuks seal kokku kolm aastat ja töötasin nii tervisekeskuses kui ka kohalikus EMO-s. Just Soomes töötades tekkis selline vahva äratundmine, et peremeditsiin on just minule, kuna see on põnev, mitmekülgne, võimaldab luua pikemaid suhteid patsiendiga ning annab ka teatud vabaduse oma tööelu korraldamises, mida haiglaarstina endale lubada ei saa.

Kuna praegu pole ma pikalt Eestis perearstina praktiseerinud, siis ma ei julgeks veel vastata küsimusele, kas ootused ja tegelik töö on kooskõlas. Arvan, et kliinilisest tööst on mul pigem üsna realistlik ettekujutus, kuid administratiivsest osast on veel kindlasti palju õppida. Sellegipoolest olen oma erialavalikus kindel – peremeditsiin on kõige lahedam eriala!

Kui saaksite teha kolm muutust perearsti töövaldkonnas, siis millised need oleksid?

Ma ise tunnen, et minu arvamused ja hoiakud peremeditsiini süsteemi kohta on alles välja kujunemas ja pidevas muutumises, kuna puutun residentuuris kokku erinevate tervishoiuvaldkondadega.

Minu hinnangul üks muudatus, mis on juba tegelikult üsna hoogsalt käima läinud, on esmatasandil rohkemate haiguste ravimine ja jälgimine. Juurde on tulnud diagnostikavõimalusi, ravimisvõimalusi, protseduuride tegemise võimalusi. Arvan, et see kõik on positiivne, muudab perearsti igapäeva põnevamaks ning tegelikult saab ka patsient kasu sellest, kui teda jälgitakse ühes keskuses ning vaadatakse tema erinevaid probleeme komplekselt.

Muidugi vajab selline trend muutusi nimistute suurustes. Teame hästi, et hea tahte lepingust, kus lepiti kokku 1600 inimesega nimistutes, ei peeta alati kinni. Lisaks on oluline pereõdede kvaliteetne koolitus ning eriõdede pädevuste kaasamine perearsti/tervisekeskuse töösse, näiteks vaimse tervise õde, diabeediõde, haavaraviõde, astma-/KOKi-õde. Kindlasti on siinkohal oluline ka rahaline ressurss ning ammu on näidatud, et esmatasandil inimesi ravida ja jälgida on kokkuvõttes kulutõhusam.

Administratiivne töö on teadagi osa perearsti igapäevast, kuid see ei tohiks röövida liigselt aega meditsiiniliselt poolelt. Peaksime pürgima mõttetu bürokraatia vähendamise poole ja perearsti- või tervisekeskuse asutajal võiks olla võimalus palgata administratiivseteks ülesanneteks eraldi töötaja. Ei ole võimalik olla täiskohaga perearst, personalijuht, andmetöötleja ja IT-spetsialist samaaegselt. Kindlasti peab jääma võimalus olla administratiivsetes rollides neile, kellele see meeldib ja kes näevad seda põneva uue ülesandena. Samas ei saa eeldada, et selle kõrvalt jõuab teha ka nimistuga 100% kliinilist tööd.

Veel üks valdkond, mille arenduse ja edendamisega pidevalt tegeletakse, on IT-lahendused. Kuigi Eesti on muu maailmaga võrreldes vägagi eesrindlik, siis on ikkagi asju, mida saab paremaks muuta. Ühtne digilugu on suurepärane saavutus, ent kui sealt vajalikku infot kergesti üles ei leia, siis kaob selle mõte. Üsna naljakas on endiselt, et meie väikese riigi peale on umbes kolm haiglainfosüsteemi ja kaks paralleelselt toimivat perearstisüsteemi. Kõlab ilmselt idealistlikult, kuid võiks olla süsteem, mis pakub nii peremeditsiini kui ka haigla osa ja need on omavahel ühendatud nii, et oluline info (näiteks kroonilise haige iga-aastane kontroll, elulõpu sooviavaldused, parajasti kehtiv raviskeem) on kergelt leitav muu pudi-padi seast. Olen kuulnud, et taoline „töölaud“ on arendamisel, ootan põnevusega selle valmimist. Kindlasti tuleb meditsiinisüsteemidesse ja igapäevatöösse kaasata AI-lahendused, mõistagi nii, et ohukohad on hinnatud ning maksimaalselt maandatud.

Kuna lõpetasite arstiteaduskonna 2019. aastal, on Teil värske kogemus erinevates asutustes ja meeskondades praktiseerides. Üks neist on töö Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas abiõe ja abiarstina. Viimased 20 aastat on kirgi kütnud teema, miks pöörduvad inimesed kergekäeliselt EMO-sse. Kritiseeritud on ka perearste, sest väidetavalt peaks põhiosa EMO-s istuvatest „rohelistest“ patsientidest saama abi perearstilt. Mida Teie kogemus ütleb? Kuidas saaks seda olukorda muuta?

Minu kogemus on pigem selline, et EMO „roheliste“ patsientide hulgas näeb sageli neid, kes ei ole oma perearstiga üldse enne EMO-sse pöördumist ühendust võtnud või siis hinnatakse oma probleem raskemaks, kui see on, ega jääda ootama perearstile saadud aega, mis on mõne päeva pärast. Tõenäoliselt on neidki, kes tõesti oma perearsti juurde ei saa või siis ei saa perearstilt abi, kuid arvan, et need juhtumid on siiski vähemuses. Perearstikeskustes saame luua oma patsientidega usaldusliku suhte, mis tagab, et telefoni teel saadud infot ja juhiseid usutaks ning ei tormataks kohe igaks juhuks EMO-sse, kuigi vastuvõtuaeg oleks pereõele homme või arstile mõne päeva pärast.

Samas tundub mulle, et haigla juhtkonnad ei ole alati piisavalt huvitatud mitteprofiilsete haigete tagasisuunamisest perearstile. Ei oska öelda, kas see on seotud rahalise stiimuliga või on juhtiv probleem pigem hirm, et saadetakse koju keegi, kellel hiljem selgub raskem terviserike, mis oleks vajanud EMO-käsitlust. Inimesed ei läheks oma lihtsa probleemiga EMO-sse, kui nad ei saaks sealt seda, mida nad tahavad – kiirelt uuringuid. EMO-s on künnis uuringuteks madalam, sest patsienti ei saa jääda jälgima ja ärasaatmise eeldus on mustvalgel tõendus, et patsiendil ei ole rasket terviseprobleemi.

Paljud arstid teevad analüüse ja uuringuid vaid seetõttu, et nii on alati tehtud, või siis oma varasemast halvast kogemusest, kui midagi maha magati. Soome EMO-s alustades ütles üks sealne kolleeg minu arvates kuldsed sõnad: „EMO-s töötades tuleb leppida teatud hulga määramatusega, millega kaasneb risk, et sinu esialgne mõte ei olnud õige.“ See on paratamatus ja alati ebameeldiv nii arstile kui ka potentsiaalselt kahjustav patsiendile, kuid see pole põhjus, miks tellida enamikule patsientidele ebavajalikke uuringuid. Tuleb lähtuda teaduspõhisusest, tõenäosustest, algoritmidest ja eks muidugi vahel ka kõhutundest, kuid alati jääb õhku eksimisvõimalus. Mul on tunne, et Eestis ei jäeta arstidele ruumi eksimiseks ja eksimusi nähakse pigem arsti ebakompetentsusena kui tervishoiuteenuse osutamisega kaasneva paratamatusena. See tekitab surve teha rohkem uuringuid.

Muidugi on selle teema juures oluline ka pidev üldsuse harimine, millise probleemiga ja kuhu pöörduda. Inimestelt tuleks võtta maha hirm, et nende seisund kuidagi tohutult palju halveneb, kui kergema tervisemurega samal päeval arsti jutule ei saa. Eestis on arsti kättesaadavus võrreldes muude Euroopa riikidega (k.a Soomega) väga hea, kuid patsiendid pole ikka rahul. Probleem on ebarealistlikes ootustes süsteemile. Inimesed ei saa alati aru, et maksude maksmine tagab neile vajaduspõhise teenuse, mitte „soovikontserdi“.

Kuidas erinevad Eesti ja Soome tervisekeskused ja tervishoiukorraldus nendes riikides laiemalt? On meil midagi õppida või üle võtta ja kas saab tuua ka näiteid, mida Soome võiks rakendada Eesti eeskujul?

Ma arvan, et üks suur erinevus Soome ja Eesti vahel on suhtluskultuur. Nii kolleegide vahel kui ka tervishoiutöötaja versus patsient. Olles ise n-ö Eesti aja laps, siis mulle tundub, et meie ühiskonda on jäänud Nõukogude ajast teatud suhtlusstiil, eriti tervishoius, mis on tänapäeva mõistes äärmiselt hierarhiline ja ebakollegiaalne. Selle asemel, et teha koostööd sama eesmärgi nimel, toimub pidev konkureerimine, võimuvõitlus, üksteisele ärategemine, süüdlaste otsimine ja alandamine. Kui varem tundus, et võib-olla nii peabki olema, siis uskuge mind, ei pea. Ja see saab muutuda vaid siis, kui järjest enam inimesi ütleb kõva häälega, et selline käitumine ei ole aktsepteeritav.

Läbipõlemine mängib siinkohal samuti rolli. See toob mind järgmise punktini, mida Soomes märkasin: normaalne on töötada vaid ühes kohas ja omada piisavalt vaba aega eraeluks. Ma ei kuulnud Soomes ühtegi kollegi uhkustamas, kui palju ta ületunde teeb. Eestis tunnen vahel, et tabu on öelda, et töötad väiksema koormusega või et sa ei upu töösse. Seal mängivad jällegi rolli ka muud aspektid, muuhulgas sissetuleku erinevused, kuid lõpuks on ikkagi inimene see, kes otsustab, millist elu ta tahab. Ei pea alati end oimetuks töötama.

Mulle endale väga meeldib Soome tervisekeskuste töökorraldus, patsient saab suurema osa teenustest ühest kohast, kolleegid saavad üksteist toetada, nõu pidada, asendada. Seda on aina rohkem ka Eestis, kuigi tõenäoliselt väiksemates piirkondades ei pruugi tervisekeskus end õigustada üksikpraksise asemel ja mõlemad variandid peavad jääma võimalikuks.

Samas kuulsin Soome patsientidelt tihti etteheitena, et nende arst vahetub liiga sageli ja iga kord peab oma looga otsast peale alustama. Tean, et näiteks ühes Soome suurimas tervisekeskuses Vantaal on loodud juba „patsiendimeeskonnad“, kuhu kuulub 2–3 arsti ja teatud arv õdesid, kes vastutavad kindla hulga patsientide eest. Seega liigub tegelikult Soome mingil määral tagasi meie perearstisüsteemi sarnasele korraldusele, et tagada patsientide kestlikum ja holistilisem käsitlus.

Eestis käivad ka praegu tõsised arutelud perearstinduse kestlikkusest ja erinevatest võimalustest, kuid ise olen kindlalt seda meelt, et patsiendile on parim, kui tema muredega tegeleb üks arst või siis paar kindlat arsti. Ma ei poolda nimistute andmist erafirmadele, kes tõenäoliselt leiavad lühikeseks ajaks arstid, kuid ei suuda lõppkokkuvõttes pakkuda ravi kestlikkust ja optimaalsust samal viisil, nagu seda teeks nimistut haldav perearst.

Siinkohal kasutan ka võimalust avaldada muret praeguse kiirelt kasvava erameditsiinisektori pärast. Erameditsiinil on kindlasti oma koht, kuid minu arvates ei tohiks ajada segamini avalikku ja eratervishoidu. Soome on seda teinud, seal pakub töötervishoiu teenust praktiliselt ainult erasektor (mille eest tasuvad küll tööandjad, mitte maksumaksja) ja paljud tervisekeskused/EMO-d ostavad hangetega tööjõudu just erafirmadelt, sest nad ei suuda muud moodi tööjõudu leida. See on loonud olukorra, kus rendiarstide palk on märgatavalt kõrgem kui otselepinguga töötava arsti palk ning sellele lisaks tuleb maksta kinni rendifirma tasu, mis sageli on sama suur kui rendiarsti palk, seega lõppkokkuvõttes rikastuvad eraettevõtted maksumaksja rahade arvelt ja jääb vähem raha raviks. Tervishoiuteenust peaks ikkagi vedama soov pakkuda parimat võimalikku abi, ärihuvid ei tohiks olla selliste teenuste korral esmatähtsad ja peaksid olema riiklikult mingil määral reguleeritud.

Millisena näete oma karjääri – kas oleksite valmis võtma nimistu, ehitama üles oma tervisekeskuse, töötama maal? Millised unistused on oma teekonda alustaval perearstil?

Inimene teeb plaane ja jumal naerab, nagu öeldakse. Ma ei ole veel midagi kindlat otsustanud, kuid arvan, et mulle meeldiks millalgi omada nimistut. Sooviksin töötada pigem tervisekeskuses kui üksikpraksises, kuid kas oleksin valmis oma keskust looma või läheksin pigem tööle juba valmis keskusesse, selgub tõenäoliselt aja jooksul. Tahan kindlasti olla mingil määral aktiivne esmatasandi arenduses ja tegeleda mõningate erihuvidega tervishoiuvaldkonnas, kuid ennekõike hindan tasakaalustatud elukorraldust ning aega eraeluks ja hobideks. Kuna tööd on alati rohkem, kui seda ära teha jõuab, tuleb teadlikult võtta aega muule.

Kindlasti mõjutab noore arsti teekonda ja valikuid kollegiaalsus meditsiinis. Millisena näete Teie praegu vajakajäämisi selles valdkonnas? Mida ette võtta?

Kirjutan igati alla Priit Tohvri „Lahkumisintervjuu“ (1) artiklile ja soovitan kõigil, kellel vähegi huvi on, töötada mõni aeg välismaal. See äratab minu hinnangul kõige kiiremini, kui vahetult kogeda töökeskkonda, mis ei ole toksiline ja vaenulik. Olles viibinud erinevate haiglate osakondades, on minuga käitutud üldiselt hästi, kuid äärmiselt ebameeldiv on olla kollektiivis, kus üksteisele öeldakse halvustavaid ja sapiseid kommentaare. Lahkarvamusi tekib alati ja neid esineb ka arstide vahel mujal, kuid minu kogemuse põhjal jäädakse Soomes eelkõige professionaalideks, argumenteeritakse teaduspõhise info põhjal ja jõutakse konsensusele, selleks et patsient saaks parimat võimalikku ravi. Hästi oluline on siinkohal iga meditsiinitöötaja oskus end kõrvalt vaadata, sest kahjuks on enamasti probleem inimeste oskamatus tähele panna neid olukordi, kus käitutakse kolleegiga ebaprofessionaalselt.

Kuulute NOPE esindajana EYFDM.i organisatsiooni ja Eesti on 2026. aastal EYFDM-i foorumi korraldaja. Selles, et kõrgetasemeline sündmus toimub Eestis, on Teil ja NOPE meeskonnal suur osa. Kirjeldage palun eesmärke ja foorumi tähendust siinsele tervishoiukogukonnale.

Võimaluse korraldada 10. EYFDM foorumit saime tänu Veiko Lillipuule ja tema NOPE meeskonnale (eesotsas Jürgen Merilinnu ja Anu Reimiga), kes selle idee peale tulid ja tegid valmis esialgse pakkumise, mis sügisesel EYFDM-i nõukogu istungil valituks osutus. Minu arvates on see jube äge ja ainulaadne võimalus tuua EYFDM organisatsioonina nii Eesti kui ka Põhjamaade ning Baltikumi peremeditsiini residentidele ja noortele perearstidele lähemale, pakkudes sellega võimalust luua rahvusvahelisi suhteid, osaleda maailmatasemel lektorite loengutel ja seminaridel ning miks mitte ka ise esitada mõni ülevaade põneval teemal, saades tänu sellele esimene suurem avaliku esinemise kogemus. Nii avardame silmaringi mitte ainult selles, mis mujal on paremini ja millest võiksime õppida, vaid õpime ühtlasi väärtustama kõike seda, mis meil on hästi ning mille üle peaksime uhked olema. Igapäevaelus kipub negatiivne ikka kergemini pinnale kerkima, kuid tegelikult on maailma vaates Eestis tasemel ja äärmiselt efektiivne esmatasand.