Kas tinnituse pärast peaks muret tundma?

Autor: Sandra Vill, audioloog, Tartu Ülikooli Kliinikum. Artikkel ilmus oktoobri Perearstis. Telli ajakiri siit!

Tinnitus on korraga nii üle- kui alaravitud, sest enamik tervishoiutöötajaid ei pruugi teada, mida öelda või teha. Tinnitus on sümptom, mitte haigus, mistõttu on selle täpset põhjust tihti raske välja selgitada ning seetõttu keeruline „ravida“. See jätab nõutuks nii arsti kui ka kahjuks patsiendi, kelle teadmatus toimuvast võib viia lausa tinnituse tugevnemiseni.

Tinnitus ehk kõrvavile või -kohin on helide tunnetamine kõrvus ja/või peas ilma välise stiimuli olemasoluta (1). Seda heli võib kirjeldada kui tininat, vilinat või kohinat, kuid ka suminat, mürinat või mühinat. Samuti võib esineda muusikat, aga see on pigem harv. Enamasti räägime tinnitusega tegeledes subjektiivsest tinnitusest ehk heli tajub ainult patsient (1, 2).

Teise vormina esineb objektiivset tinnitust – heli on kuulda ka teistele –, kuid see on väga harv. Objektiivsed tinnituse põhjused võivad olla lihasspasmid keskkõrvas, vereringehäired või hemangioomid (2).

Tinnituse levimus

Tinnitus ei ole uus probleem – juba Vana-Egiptuse ajal täheldati „nõiutud kõrvu“ inimestel, kes kuulsid kõrvus või peas helisid (2), kuid probleem on ajas aina süvenenud. Arvatakse, et tinnitus mõjutab 10–20% maailma rahvastikust, sellest umbes 5% inimeste jaoks on see väga häiriv igapäevane probleem (2, 3, 4). Need protsendid kasvavad murettekitavalt kiiresti, ning kõige suuremas ohugrupis on tavaliselt muusikud, sõdurid, ehitajad ja vanurid. Tinnitust esineb võrdselt nii naistel kui meestel, kuid tinnituse tõenäosus suureneb kõrgema vanusega (3, 4, 5) – on leitud, et tinnitust esineb umbes 10%-l noortest, 14%-l täiskasvanutest ja 24%-l vanuritest.

Tinnituse levimus võib riikide vahel erineda. Näiteks on leitud, et Ida-Euroopa riikides on tinnituse levimus suurem, nt Bulgaarias 28,3% versus Iirimaa 8,7% (5). See võib tõenäoliselt olla seotud nõrgemate kuulmiskaitse ohutuspiirangutega, sest tinnitus on mürakahjustuse üks esimesi ja jäävamaid sümptomeid. Samas mängib kindlasti rolli meditsiinilise abi kättesaadavus – riikides, kus patsientidel on kuulmisprobleemide nõustamine ja ravi paremini kättesaadavad, on patsientidel häirivat tinnitust vähem.

Häiriv tinnitus võib mõjutada inimese emotsionaalset tervist ja sotsiaalset heaolu, põhjustades ärevust või isegi depressiooni (1, 2, 6). Lisaks võib tülikas tinnitus koormata ka ühiskonda üldiselt, eriti kui patsient ei saa abi, sest selle tõttu võib patsient jääda erinevate spetsialistide vahel käima ning eemalduda perest, sõpradest ja tööst.

Tekkepõhjused

Tüüpiliselt arvatakse, et tinnitus tekib tsentraalse närvisüsteemi aktiivsuse suurenemisega ehk aju tundlikkus helide suhtes on justkui tugevamaks läinud ja seega proovib aju leida üles ka kehasiseseid helisid (2). Need helid on meil kõigil olemas, aga enamasti me ei pane neid tähele. Sellist kõrgenenud tundlikkust võivad tekitada näiteks kuulmislangus, ototoksilised ravimid või erinevad haigused, samas võivad ka stress ja emotsionaalsed probleemid olla suuremad tegurid, kui arvame.

Enamasti on tinnitus ühtlane heli, kuid esineda võib ka pulseerivat tinnitust, kus heli sarnaneb südame rütmiga (2, 4). Pulsatiivne tinnitus võib olla ohumärk ja patsient tuleks suunata kõrva-nina-kurguarsti juurde. Selline tinnitus võib tekkida suure füüsilise koormuse korral, aga võib olla ka pahatahtlikuma loomuga ning tekkida erinevate haiguste tõttu. Pulseeriva tinnituse põhjustajad võivad olla vereringeprobleemid (stenoos, kiirenenud vereringe), kilpnäärme ületalitlus või isegi erinevad malformatsioonid (või kasvajad) (7). Pulsatiivne või mitte, ühepoolne tinnitus ehk tinnitus, mida on kuulda vaid ühes kõrvas, tuleks alati edasi suunata ning täpsemalt uurida.

Tinnitust seostatakse tihti sisekõrva kahjustusega, mis võib esineda (neurosensoorse või konduktiivse) kuulmislanguse või normipiiris kuulmise korral (4). Kuulmislanguse tõttu on väljast raskem helisid kuulata ning seepärast on ajul lihtsam keskenduda hoopis sisemistele helidele. Isegi kui audiogrammil ehk kuulmistestil on minimaalne langus üksikutel sagedustel (vt joonis 1) ning kuulmisprobleemi otseselt pole, võib esineda vilinat või kohinat, sest isegi väike muutus kuulmises võib mõjutada tinnituse tugevust või teket.

Kuulmislangus võib olla ajutine, kuid isegi ajutise kuulmislangusega võib vahel kaasas käia tinnitus. Ajutist kuulmislangust võivad tekitada näiteks mürakahjustus, otiit või vaik (2, 4). Probleemi lahenemisel kuulmine taastub ja tinnitus kaob. Võib ka juhtuda, et probleem ei lahene – näiteks kui müra on liiga valju või kestab liiga kaua – ning kahjustus muutub jäävaks. Sellises olukorras ei pruugi tinnitus kaduda.

Stress, suured elustiilimuutused või läbielamised, ärevus ja depressioon võivad samuti tinnituse kulgu mõjutada (2, 3, 6). Praktikas tuleb ette õpilasi, kes eksamite perioodil maadlevad mitte ainult õppimise, vaid ka tinnitusega, ning täiskasvanuid, kel tööl on keeruline aeg või kes on kaotanud lähedase inimese. Tüüpiliselt esineb eelmainitud patsientidel pigem ajutist tinnitust, kuid leinas patsientidega tuleb väga ettevaatlikult tegeleda, et tinnitus ei muutuks nii-öelda krooniliseks probleemiks.

Viimase kahe aasta jooksul on proovitud uurida COVID-19 läbipõdemise mõju kuulmisele ja tinnitusele (8, 9) ning on leitud, et tinnitus võib tekkida kuni 15%-l läbipõdenutest. Kuna teema on veel värske ja koroona läbipõdemise täielikku mõju sisekõrvale on raske teada, on keeruline öelda, kas selline tinnitus on jääv või mitte.

Kas tinnitust saab ravida?

Enamikku patsiente tinnitus ei häiri. Seda võib olla küll vaikuses kuulda ja nad on sellest teadlikud, kuid see ei mõjuta nende elu igapäevaselt ning sellised patsiendid vajavad tihtipeale minimaalselt nõustamist. Tähtis on leida üles need inimesed, kelle jaoks tinnitus on suur murekoht. Piisab juba mõnest üksikust suunavast küsimusest tinnituse häirivuse kohta (vt joonis 2).

Kui patsiendil on pidev tinnitus, mis teda häirib, tuleks ta suunata kõrva-nina-kurguarsti juurde vastuvõtule. Seal saab täpsustada võimalikke tinnituse põhjustajaid ning vajadusel suunata edasi audioloogi juurde tinnitusealaseks nõustamiseks. Patsient, kes ei saa abi ja jääb oma murega üksi, võib hakata rohkem tinnituse pärast muretsema, mis võib viia stressi, ärevuse ning depressioonini (6).

Teadupärast tinnituse jaoks ravi kui sellist pole. Tinnituse korral tegeletakse rohkem selle ebameeldiva mõju piiramisega. Juba ainult olukorra selgitamine ja patsiendi nõustamine aitab negatiivset emotsiooni vähendada (1, 2). Tinnituse korral võib negatiivne emotsioon heli võimendada, see paneb omakorda pöörama suuremat tähelepanu tinnituse helile, tekitades justkui läbimatu nõiaringi.

Üks kõige efektiivsemaid meetodeid on kognitiiv-käitumisteraapia, mis aitab minimeerida düsfunktsionaalset käitumist ja uskumusi tinnituse kohta ning parandada igapäevast hakkamasaamist (4, 7). Paljud patsiendid saavad kergendust tinnituse ümberõppeteraapiast, millega õpitakse vähendama tinnituse võimsust ning tinnitusega kaasnevaid negatiivseid emotsioone proovitakse muuta pigem neutraalseteks. Teraapia koosneb peamiselt nõustamisest ja heliteraapiast, mis proovib teadlikkust tinnituse olemasolust vähendada, mängides vaikuses taustaks erinevaid looduslikke helisid (2, 4, 7). Loodushelid, nagu linnulaul ja merekohin, töötavad kõige paremini, kui need on vaevukuuldavad.

Kui patsiendil on kuulmislangus ja sellest tingitud tinnitus, võib abi olla kuuldeaparaadist (7). Sellepärast on alati tähtis patsiendi kuulmist kontrollida, isegi kui patsient ise kuulmislangust ei kurda või kui tegemist on inimesega, kel ei tohiks olla kuulmislanguseks põhjust. Kuigi seda pole täpselt uuritud, arvatakse Eestis kuulmislanguse levimuse protsent olevat üllatavalt suur – umbes 20% rahvastikust –, mistõttu ei tohi inimesi uurimata jätta.

Kuuldeaparaadid aitavad tinnituselt tähelepanu ära võtta, suunates fookuse väljastpoolt keha tulenevatele helidele. Kui see pole piisav, on kuuldeaparaatidel tinnituse jaoks eraldi programme, mis aitavad heli maskeerida ja tinnituse mõju vähendada.

Kui patsiendil pole kuulmislangust, võib aparaati kasutada heligeneraatorina. Heligeneraator proovib taustaks tekitada helisid, mis aitavad tinnitust eirata. Siinkohal saab näiteks tuua notch therapy – koos patsiendiga leitakse tema tinnituse helisagedus, siis mängitakse taustaks läbi heligeneraatori erinevaid helisid, kust on eemaldatud patsiendi spetsiifiline tinnituse helisagedus. See tähendab, et tinnitus täidab justkui lünga nendes helides ning nii on lihtsam ebameeldivaid sisemisi toone ignoreerida (4).

Kirurgia ega ravimid ei paku lahendust – kaasa arvatud beetahistiinid, mida tüüpiliselt esimese asjana patsientidele välja kirjutatakse (2, 4). Vitamiinidel ega toidulisanditel pole teaduslikku põhjendust tinnituse eemaldamiseks, muud alternatiivmeditsiini võimalused (nõelravi, magnetravi) pole samuti efektiivsed (4). Praktikas tekitab selliste võtete kasutamine patsiendile pigem lisafrustratsiooni ning valelootust.

Tinnitus on väga laialt levinud, kuid siiani veel üpriski salapärane. Arvamus, et tinnitusega „tuleb lihtsalt õppida elama“ on aegunud ja tinnitusega patsiendil on võimalik abi saada. Enamasti tahavad patsiendid teada, et tinnitus ei ole midagi pahaloomulist, ning paljudel on lihtne nõustamine piisav. Kui ilmneb, et tinnitus segab igapäevaelu, on erinevaid meetmeid, millega saab tähelepanu tinnituselt eemale viia ning vähendada selle negatiivset mõju elule.

Joonis 1. Tinnitusega patsiendi audiogramm. Kuulmine on kõigil sagedustel normipiiris (lävi on väiksem kui 20 dB), v.a 8000 Hz. Patsiendil esineb mõlemas kõrvas kõrgsageduslik häiriv tinnitus, kuulmisprobleeme ei kaeba. Sellisele patsiendile ei ole kuuldeaparaat sobilik, küll aga võivad aidata nõustamine, heliteraapia ja/või heligeneraatori kasutamine.

Joonis 2. Näide tinnituse küsimustikust, mittestandarditud, autori enda koostatud. Sarnased küsimused aitavad eristada häirivat ja mittehäirivat tinnitust. Samuti saab küsimusi kasutada ka kuid-aastaid hiljem, et patsiendile visualiseerida, kuidas tinnitus on muutunud vähem häirivaks ning tulemused on paranenud.

Kasutatud kirjandus

1. Gelfand SA. Essentials of Audiology. Thieme, 1997.
2. Valente M, Hosford-Dunn H, Roeser RJ. Audiology Treatment. Saksamaa: Thieme, 2000.
3. Jarach CM, Lugo A, Scala M, et al. Global Prevalence and Incidence of Tinnitus: A Systematic Review and Meta-analysis. JAMA Neurol 2022; e222189
4. Cima RFF, Mazurek B, Haider H, et al. A multidisciplinary European guideline for tinnitus: diagnostics, assessment, and treatment. HNO 2019; 67: 10–42.
5. Biswas R, Lugo A, Akeroyd MA, et al. Tinnitus prevalence in Europe: a multi-country cross-sectional population study. The Lancet Regional Health-Europe 2022; 12: 100250.
6. Salazar JW, Meisel K, Smith ER, et al. Depression in patients with tinnitus: a systematic review. Otolaryngology–Head and Neck Surgery 2019; 161 (1): 28–35.
7. Han BI, Lee HW, Kim TY, et al. Tinnitus: characteristics, causes, mechanisms, and treatments. Journal of Clinical Neurology 2009; 5 (1): 11–19.
8. Almufarrij I, Munro KJ. One year on: an updated systematic review of SARS-CoV-2, COVID-19 and audio-vestibular symptoms. International Journal of Audiology 2021; 60 (12): 935-45.
9. Chirakkal P, Al Hail AN, Zada N, et al. COVID-19 and Tinnitus. Ear, Nose & Throat Journal 2021; 100 (2): 160S-2S.