Kaja-Triin Laisaar: rahvatervishoiu eriala vajab rohkem selgitamist (1)

Peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi nõukogu valis instituudi uueks juhatajaks Kaja-Triin Laisaare, kes alustab 29. jaanuaril.

Miks otsustasite kandideerida instituudi juhi kohale?

Tunnistan, et instituudi juhiks saamine polnud minu karjääriplaanides, ma ei ole sihikindlalt selles suunas liikunud. Kevadel meenutas meile praegune juhataja Ruth Kalda, et tema ametiaeg lõpeb käesoleva aasta alguses ja ta soovitas hakata kaaluma, keda kolleegidest sellele ametikohale esitada. Mõtlesin asja üle järele ja mulle tundus, et võibolla saaksin minagi midagi ära teha, aga sinna need mõtted tookord jäid. Sügisel uue õppeaasta alguses tuli järgmise juhi teema instituudis kolleegidega ikka ja jälle jutuks ning ühel hetkel sain teada, et mul on päris paljude kolleegide toetus. Tuleb kindlasti lisada, et mõni väga sobiv inimene ei soovinud kandideerida, arvestades muid töiseid tegemisi või pereelu. Niimoodi ma lõpuks sõelale jäin.

Mida te soovite kolme aasta jooksul ära teha?

Tunnen, et hakatuseks ei ole vaja end juhina tõestama tormata, vaid kõigepealt tuleb hästi aru saada, mis instituudis ja instituudiga toimub – milline on hetkel meie instituudi roll ja tegemised meditsiiniteaduste valdkonnas ja ka ülikoolis laiemalt, mis on pooleli ja kus kohe kaasa rääkima hakata. Oleme praeguse juhatajaga juba enne minu ametiaja algust kokku leppinud arutelude ajad, kus saan asjadest täpsema ülevaate. Seejärel tuleb rääkida kõigi kolleegidega. Juhi vahetus on kõigile hea põhjus korraks järele mõelda, kus omadega ollakse ja millises suunas tahetakse või, vastupidi, ei taheta liikuda.

Järgmise sammuna tuleb seada selged sihid ja koostada realistlik plaan. Mõelda läbi, mida jõuab korda saata aastaga, mida kolmega ja kuhu ametiaja lõpuks välja jõuda. Loomulikult mitte isiklikult, vaid instituudina.

Toon eraldi välja kaks teemat. Esiteks, kuidas me paistame väljapoole. Meie instituut koondab mitu valdkonda, mis peavad saama võrdselt tähelepanu, kuid julgen arvata, et kõrvalseisjale, inimesele väljastpoolt meie instituuti, olgu siis ülikooli sees või riigis laiemalt, on põhimõtteliselt selge, millega tegeletakse peremeditsiinis ja õenduses. Viimasel ajal on perearstid ja õed koroonapandeemia tõttu palju pildil olnud. Ehkki meie rahvatervishoiu magistriõppest kasvavad tublid Eesti rahva tervise eest heaseisjad Sotsiaalministeeriumis, Terviseametis, Tervise Arengu Instituudis, haigekassas ja mujal, ei ole ma kindel, et kõrvalseisjaile on samavõrd selge, mis on rahvatervishoid. Tegu on omaette suure valdkonnaga, mille alla kuuluvad epidemioloogia, biostatistika, terviseedendus, keskkonnatervishoid ja nii terviseökonoomika kui -korraldus – erialad, kus üksikisiku asemel on fookuses rahvastik. Terviseteemadel oleme igapäevaelus harjunud mõtlema ja tegutsema üksikisiku tasandil. Näiteks arsti-õe ja patsiendi vahelises suhtluses. Kuid praeguses koroonapandeemia olukorras tuleb riigis osa otsuseid teha just rahvastiku tasandil kogu rahva heaolu ja tervise kaitset silmas pidades. Kindlasti ei ole kõik need otsused igale inimesele individuaalselt mugavad, meelepärased ja ehk ka arusaadavad olnud. Siin saavad ja peavad rahvatervishoiu asjatundjad senisest kindlasti rohkem selgitustöös ja ka muul viisil kaasa lööma.

Teiseks on mul südamel, kui tugevad me sisemiselt oleme. Mitte kõik erialad ja õppetoolid meie instituudis ei ole ühtviisi tugevad. Ma ei taha sugugi öelda, et meil pole kõigis õppetoolides tugevaid tegijaid – kindlasti on –, ent kui mõnes on tegijate meeskond ja järelkasv, siis mõne puhul on mõningane kartus, et mis saab siis, kui eesotsas olev tugev tegija lahkub. Tööelu kindlasti seisma ei jää, kuid tuntav tühimik võib mõneks ajaks tekkida küll. Instituudi juhatajana toetan seega meeskondade arengut. Kui oleme sisemiselt tugevad, jätkub jõudu ka väljaspool instituuti tegutseda.

Mis on Eesti rahvatervishoius praegu kõige suuremad probleemid?

Koroonaviiruse tõttu tundub kõige rohkem kõlapinda olevat COVID-19-l ja nakkushaigustel, kuid ega mittenakkushaigused kuhugi kadunud ole. Eestis on suur tervisekadu südame-veresoonkonnahaiguste, vähi, diabeedi, krooniliste hingamisteede haiguste ja vaimse tervise probleemide tõttu. Kõige suuremaks probleemiks rahvatervishoius on ehk prioriteetide seadmine. Meil on küll rahvastiku tervise arengukava, kuid kõiki (tervise)valdkondi samaaegselt võrdselt edukalt arendada ei jõua. Näiteks olen oma igapäevatöös käsitlus- ja ravijuhendite koostamise kontekstis tundnud, et oleks lihtsam, kui riiklikul tasandil oleks kokku lepitud, millisele valdkonnale järgmise paari aasta jooksul keskendutakse. Kui näiteks on selge, et järgmise kolme aasta jooksul panustame igal võimalikul viisil (tervist edendades, haigusi ennetades, patsiente ravides ja inimesi muul moel toetades) eelkõige südame-veresoonkonnahaigustesse, kolme aasta möödudes keskendume järgmisele haigusele või haiguste rühmale, oleks ehk igaühel kergem oma aega oodata. Teades, et kui see kätte jõuab, on ressurssi valdkonda tervikuna arendada. Oluline on pikem visioon, samas aga selgelt välja öelda, mis on parasjagu prioriteet.

Mida saaks instituudi poole pealt ära teha?

Tore oleks, et kui Eestis midagi rahva tervise hüvanguks kavandatakse, siis oleksid meie instituudi inimesed kaasatud. Akadeemilises asutuses töötavate inimeste pluss on see, et me oleme harjunud mõtlema tõenduspõhiselt ja süsteemselt. Info, sealhulgas terviseinfo tulv on suur, kuid sellest on vaja iva üles leida. Selles osas saaksime küll panustada. Aga selleks, et meid kaasataks, peame me ehk ka ise rohkem pildile tikkuma.

Kui palju te olete peremeditsiini poolega kokku puutunud?

Kuna ma tulen rahvatervishoiu poole pealt, siis tõenäoliselt olen natuke ka sinnapoole kaldu. Tegelikult olen perearstidega päris palju kokku puutunud, eelkõige ravijuhendeid koostades, ja see on olnud väga vahva koostöö. Eestis seni koostatud juhendid on suuresti suunatud esmatasandile, täpsemalt perearstiabile. Mina olen juhendite koostamisel üksnes metoodiline tugi ja koostöö korraldaja, sest juhendeid ei saa teha ilma „asja sees“ olevate inimest kogemust kasutamata ja arvamust küsimata. See tähendab, et pea iga juhendi töörühma on kuulunud perearstid ja pereõed. Pean ütlema, et nad on väga julgelt ja hoogsalt kaasa rääkinud. Nad on hoolivad ja avatud uuele. Minul on nendega põnev.

Mis on praegu peremeditsiini õppes muutmist või parandamist vajavad kohad?

Oma senises töös olen kokku puutunud selle õppe korraldajatega, aga tasub rääkida ka teise osapoolega ehk noorte arstidega, kes parasjagu residentuuris või värskelt tööpõllule jõudnud. Tunnistan, et pole seda veel teinud. Kui mõlema osapoole vaade olemas, alles siis saan öelda, mis või kuivõrd arendamist vajab.

Ühesõnaga – noorte tagasiside on teile oluline?

Jah, mitte ainult nende arvamus, kes süsteemi loovad, vaid ka nende arvamus, kelle jaoks see on loodud.

Milline on praegu instituudi roll meditsiiniteaduste valdkonnas ja ülikoolis laiemalt?

Kliinilise meditsiini instituut, kuhu koonduvad kõik kliinilised erialad peale peremeditsiini, on meie instituudist tunduvalt suurem. Juba ainuüksi seetõttu võime vahel nende varju jääda. Nagu enne juba nimetasin, siis rahvatervishoiu pool vajab senisest enam tutvustamist. Mis puudutab meditsiiniteaduste valdkonda, siis siin oleme kõigesse kenasti kaasatud olnud. Ootan huviga oma esimest instituutide juhatajate koosolekut veebruaris. Siin saan täpsemalt teada, mida meilt 2022. aastal oodatakse ja milles aktiivselt kaasa rääkima tuleb.