Käina pereõed pidid enne uue perearsti saabumist pikalt ise hakkama saama

Artikkel ilmus novembri Pereões. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Kõikidele Pereõe artiklitele, sh arhiivile saad ligipääsu tellides ajakirja siit!

Kui kaua olete Käinas pereõena töötanud ja kuidas sinna sattusite?

Töötan Käinas pereõena juba 11 aastat, aga tegelikult ma pole hiidlane, vaid olen tulnud mandrilt. Sattusin siia juhuslikult, sest abikaasa otsis elus uusi väljakutseid ja otsustas Hiiumaale tööle tulla. Kuna pere peab koos olema, siis tulime koos. Vanemad lapsed olid juba kodust välja lennanud ja pesamuna hakkas just kooli minema. Minu ajaarvamine Hiiumaal käibki selle järgi, mitmendas klassis mu laps õpib.

Kas tulite kohe Käinasse?

Kõigepealt töötasin paar kuud Hiiumaa haiglas EMO-õena, sest olen kutselt erakorralise meditsiini õde. Kui sündis viimane laps, siis otsisin päevast tööd, et olla rohkem kodus ja perega. 11 aastat tagasi vabanes Käinas pereõe koht ning siis asusingi siia tööle. Lisaks töötan Hiiumaa haigla EMO-s veel praegugi.

Kuidas on see Teil korraldatud?

Korraldatud on see nii, et tööpäevadel töötan pereõena ja EMO-s töötan nädalavahetustel ja öösiti. Seda teen muidugi osalise koormusega, sest täiskoormusega ei jõuaks.

Milline on pereõe töö Käinas? Mille kõigega peate seal tegelema?

Pereõe töö Käinas on täpselt samasugune, nagu see oli Türil. Peame tegelema kõigega ja kuna oleme üksikpraksis, siis on tööülesandeid tõesti väga palju, alustades telefonile vastamisest ja haigete registreerimisest kuni vastuvõttudeni. Meil on selline töökorraldus, et erakorraline haige saab kõigepealt õe vastuvõtule. Väga suur osakaal on nõustamisel – kroonilised haiged, eakad, toitumise ja ravimitega seotud küsimused. Tuleb retsepte ette valmistada. Pereõe töökohustuste hulka kuulub ka laste arengu jälgimine, vaktsineerimine, sidumised, analüüside tegemine. Kuna oleme üksikpraksis, siis teeme kohapeal selliseidki uuringuid, mida inimesed käivad tavaliselt mandril erialaspetsialistide juures tegemas. Näiteks teeme spirograafiat ja vererõhu Holter-uuringut, tümpanograafiat, EKG-d, Dermtesti. Pereõed vormistavad haiguslehti ja teevad administratiivset tööd, sest töökorralduse koordineerimine on samuti pereõdede töö. Pean ütlema, et ma ei tee seda kõike üksi. Meil on siiski meeskond, kaks pereõde, mis tähendab, et jaotame ülesandeid jooksvalt.

Te ütlesite, et olete tegelikult erakorralise meditsiini õde. Kas neid oskusi on aeg-ajalt ka Käinas vaja?

Meil on olnud juhus, kus pidime siinsamas elustama, ja sel korral oli minu erakorralise meditsiini õe kogemusest kasu. Meil on ukse ees saanud inimene insuldi. Patsiendid tulevad enne siit läbi, et uurida, kas nad peaksid minema EMO-sse või saame kohapeal aidata. Käina inimene usaldab oma perearstikeskust. Sageli pöördutakse kõigepealt ikka siia.

Lugesite ette väga palju tööülesandeid – kuidas on pereõe töökohustused ja võimalused eriti viimastel aastatel muutunud?

Kohustusi on väga palju juurde tulnud. Seda mitte sellepärast, et näiteks aparatuuri on rohkem või meil on nüüd väga hea arst, vaid pigem seetõttu, et perearstidele on pandud peale palju rohkem kohustusi, kui oli varem. Sellevõrra on ka pereõe töömaht suurenenud. Kui veel mandril töötasin, siis oli pereõde pigem arsti käepikendus ja sekretär, kuid tänapäeval on pereõe töö hoopis midagi muud, palju laiem ning palju rohkem teadmisi nõudev.

Kas tunnete oma töös ka millestki puudust?

Puudust tunnen tervisekeskusest. Me oleme üksikpraksis ja meil on nimistus 1800 inimest. Üksikpraksis ei suuda pakkuda kvaliteetset teenust, sest jõudu ja võimalusi jääb väheks. Meditsiin on lihtsalt nii palju edasi arenenud. Tervisekeskuses oleks võimalusi rohkem. Tunnen puudust näiteks füsioterapeudi, vaimse tervise õe ja koduõe teenusest, millega ma Hiiumaal rahul ei ole. Tervisekeskuses saaks pakkuda kompleksset teenust. Erinevat aparatuuri võiks ju justkui alati juurde osta ja kasutama õppida, aga selles osas paneb üksikpraksis oma piirid ette. Ma olen õppinud uneapnoe tehnikuks ja see oleks meile väga kasulik, aga lihtsalt ei jõua pakkuda veel üht teenust. Me niigi pakume selliseid teenuseid, mida teised Hiiumaa perearstid ei paku. Näiteks spirograafiat teen ma Hiiumaal ainsana. Seda pole isegi haiglas.

Kui mõistlik oleks, et kõik Hiiumaa perearstikeskused koonduksid ühte kohta kokku üheks tervisekeskuseks?

Minu arvates on see ainuvõimalik, et esmatasandi tervishoid Hiiumaal üldse püsiks. Kahjuks on siin tervisekeskuse loomisel praegu probleemid. Ma loodan, et erimeelsused saavad lahendatud ja tervisekeskus ikkagi luuakse. See on minu unistus ja see oli ka dr Marje Vanni (eelmine Käina nimistu perearst – toim.) suur unistus, kes võitles ühise keskuse loomise eest.

Kuidas muutus Teie töö peale dr Marje Vanni lahkumist, kui nimistu võttis üle asendusarst?

Tegelikult muutus töö juba pärast seda, kui dr Ülo Lember läks pensionile. Meil oli Käinas kaks perearsti ja mõlemal nimistu suurusega ligi 1000 inimest. Dr Lemberi nimistu võttis üle dr Vann, aga kahjuks ta ei jõudnudki hakata selle nimistuga tegelema, sest haigestus ise. Enne asendusarsti saabumist olime 3–4 kuud kahe õega kahe nimistu peale. Kui meile tuli asendusarst – ma püüan olla n-ö poliitiliselt korrektne –, siis meil ei olnudki arsti. Olime ise arstid. Asendusarst pole ju see, kes jookseb 1–2 korda kuus keskusest läbi, samas kui kõik, nii ravikorralduslikud otsused, haiguste diagnoosimine kui nõustamine on õdede õlul. See oli meie jaoks väga raske aeg. See näitas, et virtuaalsed perearsti vastuvõtud ei tule perearstisüsteemis kõne allagi. Kohapeal peab olema arst, kes patsientidega tegeleb. Peab olema järjepidevus, aga see kadus täielikult. Olime tõsises hädas. Ma olen väga tänulik Hiiumaa haigla arstidele, kes meid välja kannatasid, appi tulid ja nõu andsid. Ilma Hiiumaa haigla arstideta ei oleks see perearstikeskus saanud toimida. Kui leidsime isiklike kontaktide kaudu haiglast asendusarsti, kes hakkas meid aitama ja käis regulaarselt 1–2 korda nädalas vastuvõtte tegemas – meile määratud asendusarst ei käinud enam üldse –, siis läks meie olukord kergemaks. Kõik loomulikult muutus, kui siia tuli dr Helve Kansi.

Kuidas see on võimalik, et asendusarst käis kohapeal ainult 1–2 korda kuus?

Nii see oli ja vastuvõtu pikkus oli 5–7 minutit. Ma ei tahaks praegu kaevata, aga kui arst ei tea, millist rohtu kirjutada, vaid küsib seda õelt, ning kui selle viieminutilise vastuvõtu jooksul on ta samal ajal konverentsil või vaatab jalgpalliülekannet, siis ta ei ole arst. See ei toiminud absoluutselt. Me lõpuks enam ei pannudki talle vastuvõtule haigeid, sest nägime, et visiidi tulemus on null. Me küll nurisesime selle olukorra üle, aga meid ei aidatud. Sellest teadsid haigekassa ja terviseamet. Ainsad, kes meid aitasid, olid Hiiumaa haigla arstid.

Selliseid asju ei tohiks lubada ja see peaks olema koordineeritud kõrgemalt poolt. Väga kurb on mõelda, et praegugi antakse nimistuid samale firmale, samale asendusarstile. Me ju teame, et seal tegelikult arsti kohapeal ei ole ja töö teevad ära pereõed. Ei saa mainimata jätta, et sellele ajale langes suur COVID-i vastu vaktsineerimine. Me pidime kõige sellega ise hakkama saama. Kusjuures me ka saime. Meil on väga suur vaktsineerimisega hõlmatus, oleme kogu aeg kroonilisi haigeid hästi jälginud ja alati etteantud standardid täitnud, isegi siis, kui meil arsti ei olnud. Mis kvaliteediga, see on küsitav, sest me ei ole ju arstid, vaid õed.

Kui palju saate või jõuate tegeleda enesetäiendamisega?

Tänu COVID-ile läks enamik koolitusi veebipõhiseks ja selliseid koolitusvõimalusi on nüüd väga palju. Käia saarelt end mandril koolitamas oli väga keeruline. Nüüd võid end täiendada nii palju, kui on jõudu ja tahtmist. Enam ei ole ka selliseid piiranguid, et on tingimata eraldi arstide ja õdede koolitused. Kahjuks pean ütlema, et koolitused, mis on suunatud arstidele, on märksa paremad kui õdedele mõeldud koolitused.

Eks kogu aeg õpid midagi juurde. Ma lõpetasin just pooleaastase psühhiaatriakoolituse, kohe-kohe on algamas uus pooleaastane koolitus ja mul on lõpuks ometi võimalik saada retseptiõigus, mida olen oodanud peaaegu kümme aastat. Praegu olen paberite järgi veel ka magistriõppe üliõpilane, aga kardan, et see jääb lõpetamata.

Miks Te ütlesite, et arstide koolitused on paremad?

Sellepärast, et arstidele mõeldud koolitustele on esinejad valitud sellised, kes täielikult teavad, mida tahavad edasi anda. Õdede koolitused piirduvad sageli ainult slaididelt maha lugemisega ja üsna sageli saad aegunud informatsiooni. See on minu isiklik arvamus ja kindlasti on õdesid, kellele need koolitused palju pakuvad. Minule isiklikult jääb neist väheks ja ma eriti ei vali enam ainult õdedele mõeldud koolitusi.

Mis pakub Teile Teie töös rõõmu ja mis pigem mitte?

Rõõmu pakub see, kui suudan inimesi aidata ja nad on rahul. Loomulikult ka hea keskkond, kus me töötame – meie meeskond, mis on väga tugev ja ühtehoidev. Me töötame ühise eesmärgi nimel. Hiiumaal on väga head inimesed, leplikud ja sõbralikud.

Kurvaks teeb see, et ka Hiiumaal on selliseid perearstikeskusi, kus perearsti juurde saamiseks peab ootama 2–3 nädalat. Meie jaoks on oluline olla kättesaadav, olla inimeste jaoks olemas, ja on kurb, kui see arusaam pole Hiiumaal ühtne. Kurvaks teeb see, kui inimesed ise oma tervisest ei hooli. Kurvaks teeb see, et väga raske on pääseda eriarsti vastuvõtule ja kuna Hiiumaal ei ole kõiki uuringuid, mida mandril peetakse tavapäraseks, või on need raskesti kättesaadavad, siis jõuavad inimesed eriarsti juurde liiga hilja. Selle tulemusel on palju raskeid kroonilisi hulgidiagnoosidega haigeid.

Kuidas Te tööst välja saate ja ennast tervena hoiate?

Ma olen juba nii kogenud, et ei võta tööd koju kaasa. Minu tugi on minu perekond. Kui mul poleks nii tugevat perekonda seljataga, siis oleksin ammu läbi põlenud. Olen käinud aastaid rahvatantsus ja mulle meeldib väga Hiiumaa loodus. Minu kodu on metsa sees ja ma ei vajagi midagi rohkemat. Sügis ja seened on asendamatud. Seenel käia võiksin hommikust õhtuni. Nii et on hea, et vahel tööl käin. Hiiumaa elukeskkond on fantastiline.