Kahro Tall leidis Vormsil tasakaalu töö- ja eraelu vahel

Töötate praegu Vormsi perearstikeskuses ja Läänemaa haiglas. Kuidas olete tööaja kahe koha vahel ära jaganud?

Põhiline töökoht on Läänemaa haiglas, kust teen erialast tööd neurokirurgina kahel päeval nädalas. Kolmapäeviti opereerin ning neljapäeviti konsulteerin polikliinikus. Koroonaaeg ja piirangud lõid selle küll vahepeal natuke segamini. Vormsi vastuvõtud toimuvad tavaliselt teisipäeviti. Siin on väike nimistu, meil on alla 200 inimese, nii et arst kogu aeg keskuses kohapeal olema ei pea. Eks aeg-ajalt tuleb ikka ette midagi erakorralist ja koduvisiite. Lisaks saan inimesi konsulteerida kolmapäeviti ja neljapäeviti, kui käin Haapsalus tööl. Näiteks praamil konsulteeritakse päris palju.

Te elate nüüd püsivalt Vormsil?

Jah. Kolisime Tallinnast Vormsile püsivalt elama neli aastat tagasi. Elu käib praegu sedapidi, et põhiline elu on maal ja linnas käime tööl. Logistika pole kuigi keeruline. Täitsa mõnus.

Kuidas on perearstikeskuses töö korraldatud?

Suurema osa tööst teeb ära õde Ada Ojasaar, kes on perearstikeskuse põhiline mootor. Tema õlul seisab kogu keskus. Varem, kui mind siin polnud, käis dr Madis Tiik Vormsil nii tihti, kui inimesi järjekorda n-ö kokku kuhjus, aga Saaremaalt Vormsile tulek on pikk ja keeruline. Seetõttu käis ta harva kohapeal, kuid paljud probleemid lahendati interneti või telefoni kaudu. See on väikesaare elu! Mugavuse mullis olla ei saa, vaid ise tuleb väga paljude asjadega hakkama saada. Kusjuures praamiühendus on päris hea ning osa patsiente käibki Haapsalus perearsti vastuvõtul. Teistel on nüüd ikkagi võimalus käia regulaarselt arsti juures saarel.

Kas vastuvõtupäev on inimesi täis?

Kui ei olnud veel koroonaviiruse tõttu piiranguid, siis sai patsiente vastu võetud hommikust õhtuni. Nüüd on palju vähem. Inimesed on ettevaatlikud ja proovivad ise hakkama saada. Palju rohkem küsitakse telefoni teel nõu. Kohale tullakse peamiselt siis, kui on tõsisem häda.

Missugused on Vormsil patsiendid?

Ma arvan, et siin on ristlõige Eesti ühiskonnast – pensionäre oma krooniliste hädadega, noori ja lapsi. Lihtsalt kõiki on vähem kui suurtes nimistutes. Probleemidest on samuti täisspekter, mis võib perearstinimistus olla. Ega ma muidugi täpselt ei tea, sest ma pole erialalt perearst ega ole suure perearstikeskuse töö ja töökoormusega tuttav. Ma räägin lihtsalt oma muljest.

Vormsi inimesed on väga toredad. Siin on vastuvõtutempo haruldaselt rahulik. Tavaliselt broneerib õde aegu poole tunni kaupa, sest kui inimene tuleb kaugemast külast kohale, siis võetakse ikka kõik hädad ette. Seejuures küsitakse abi ka oma lähedaste murede kohta. Hommikuti on esimestel vastuvõttudel vahest isegi sedapidi, et minul oleks aega inimesega rääkida küll, aga inimesel endal on kiire, sest praam läheb varsti välja ja tal on vaja mandrile minna asju ajama.

Kuidas Teie varasem töökogemus Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ja neurokirurgi haridus toetab Teie tööd perearstikeskuses?

Neurokirurgia on Eestis laia spektriga. Suuremates riikides, linnades ja haiglates võib neurokirurgia baseeruda näiteks ainult ajukirurgial või mõnel kitsal nišil. Traditsiooniliselt on Eestis neurokirurgid kogu aeg ravinud valu – alaselja radikuliiti, kaela radikuliiti, käte-jalgade perifeersete närvide haigusi. Tänapäeval on sellest palju üle võtnud käekirurgid ja ortopeedid. Ortopeedidest on meil võrsunud ka seljakirurge.

Radikuliit ja alaseljahädad on inimestel väga sagedased. Kui oled arst, kes oskab valudega tegeleda ja valu ära võtta, siis see ongi suur osa, mida perearstilt oodatakse. Neurokirurgid on juba mõnda aega sellega üsna hädas olnud, et seljahädalisi on palju ja nendega tegelemine kulutab palju aega ja auru. Eesti inimene on sageli nõudlik ja tahab erialaspetsialisti konsultatsioonile, perearsti soovitustest tegeleda füsioteraapiaga, võimelda, valurohtu võtta ning paranemiseks aega anda ei pruugi piisata. Ikka tahetakse uuringuid. Tihtipeale ummistavad suures haiglas konservatiivset ravi vajavate seljahädadega patsiendid vastuvõtuaegu. Selles osas saan siin teha sajaprotsendilist nõustamist.

Kui ma jään hätta muude probleemidega, näiteks vererõhuhaiguste, diabeedi ja spetsiifiliste sisehaigustega, olen Haapsalu kolleegidelt abi palunud. Mind aitavad nii perearstid kui Läänemaa haigla terapeudid. Haigla on siin kohaliku kogukonna tuiksoon. Abivajaja võetakse kiiresti statsionaari ja EMO-s uuringutele ette, kui asjad on probleemsed. Erialaspetsialist vaatab kohe üle, kui vaja.

Saareinimesel võtab mandrile minek aega, mistõttu mõtleb inimene mitu korda järele, kas häda ikka teeb nii palju vaeva, et haiglasse minna. Tervis on paljuski inimese enda kätes, tema elukommetest, suhtumisest ja käitumisest sõltuv.

Peremeditsiin on ikkagi täiesti erinev eriala. Mida olete pidanud juurde õppima?

Seda kõike, mida ma just rääkisin, mille kohta olen pidanud kolleegidelt nõu küsima. Lisaks on laste ülevaatused, mida teeb enamuses küll pereõde, aga kui on vaja, siis nõustad ja ikka vaatad asju oma eriala mätta otsast. Haapsalus käivad perearstid ravimifirmade korraldatud loengutel ja ma olen neid samuti jõudumööda väisanud. Võtmesõna on suhtlemine ja kollegiaalsus. See pole ühepoolne. Mina aitan samamoodi oma kolleege. Näiteks, kui neil on potentsiaalselt lõikust vajav radikulopaatiaga patsient, siis annavad nad mulle sellest otse teada. Polikliinikus on pikad järjekorrad. Võid küll väikeses kohas töötada, aga kui nõudlus on suur, siis on saba pikk.

Kas Haapsalus on patsiendil mõne eriala kättesaadavusega suuri probleeme ja tuleb minna suuremasse haiglasse?

Enamuse probleemidest saab kohapeal ära lahendatud. Läänemaa haiglas käivad gastroleerimas kõikide võtmeerialade väga head esindajad. Ka on meil olemas hea ortopeedia kate selles osas, mis puudutab näiteks liigeste proteesivajadust. Siin ei opereerita, aga pannakse kirja ja vaadatakse üle. Eks Tallinna vahet liigutakse küll. Näiteks lastehaiguste korral. Samas, nüüd on meil uuesti ravijuht dr Vare, kes on pediaatria eriala esindaja. Osa patsiente käib mujal omal soovil, kuna tahavad kindla arsti juurde minna.

Saan aru, et Haapsalu oli Teie jaoks tuttav, kuid Vormsi täiesti uus koht?

Haapsalus käisin tõesti juba mõned aastad enne kord kuus opereerimas ja konsulteerimas. Haigla ja kolleegid oli tuttavad jah, kuid kogu tegevus oli surutud ühte päeva kokku. Tallinna töö kõrvalt oli see värskendav. Vaheldust peab olema. Rutiin on väsitav, ükskõik kui huvitav su töö ka pole.

Meil oli soov minna maale elama ja sellest see asi pihta hakkas. Naise ema on Vormsil sündinud ja siin oli tal väike krunt, mida me alguses tulime maha müüma, aga siis hakkas siin väga meeldima. Kohaliku kogukonna lahkus ja see, kui hästi nad tervitavad uusi inimesi, oli üllatav. Ma mõtlesin, et see on kinnine kogukond, sest saar on olnud ju omal ajal väga isoleeritud. Praam oli kunagi väga tormihell, alati ei saanud üle. Kevad- ja sügistormide ajal oli mitmeid nädalaid, kui ühendust polnud. Siin märgatakse ja aidatakse üksteist. See on vanadest aegadest sisse jäänud.

Ega Te ole kahetsenud, et pealinnast ära tulite?

Mitte ühestki otsast. Päriselt. Olen siin väga õnnelik. Neljas aasta saab siin täis, nii et esimene ajaproov on olnud. Minu jaoks on maaelus väga vähe puudusi. Mõned üksikud asjad, aga see on pigem mugavuse küsimus. Näiteks torumehe või mõne abilise leidmine on keerulisem. Mõne asjaga pead olema kannatlikum, aga kui oled hästi maganud, puhanud ja endaga rahulolev, siis on stressitaluvus suur. Vaatad hoopis kainema pilguga asju, näiteks n-ö esimese maailma probleeme, mis linnas tunduvad katastroofina.

Suurtest keskustest eemal on sageli raske perearsti leida. Mida tuleks selle probleemi leevendamiseks ära teha?

Noorel arstil on vaja kogemusi ja seega töötada suures keskuses suure hulga patsientidega. Teooriat võid lõputult õppida, aga väga palju õpetab töö. Seega on noort kolleegi kohe maale tõmmata ilmselt väga keeruline. Ma vaataksin pigem kogemustega arstide poole, kellele väga tihe töötempo enam ei sobi ning kes tahaksid rahulikumalt ja mõnusamalt tööd teha. Kui oled oma õpikõveraga kompetentsi tippu jõudnud, siis on mingi hetk maha rahuneda väga motiveeriv.

Veel suurem probleem on õdede puudus, kuna õdede palgapoliitika on igal pool kehv. Kohalikud omavalitsused võiksid doteerida oma regiooni perearstikeskuste ja väiksemate haiglate õdede töötasusid. See on kohaliku omavalitsuse enda huvides. Õdedel on sissetulek ja tööle tulemise motivatsioon palju rohkem seotud kui arstidel. Tõstad hinda ja õed tulevad või teevad olemasolevad õed lisatööd. Koroonaajal oli seda hästi näha COVID-osakondades, kus maksti lisatasu.

Haigla ja perearstikeskus on väikeses maakohas väga olulise rolliga – kui need kaovad, kuivab elu kokku. Kui need säilivad, siis see annab inimestele turvatunde ja suurema tahtmise minna maale elama, sest on olemas elementaarne infrastruktuur, kust abi saada.

Kui Haapsalus tekib vajadus perearstide järele, siis kas oleksite valmis ka seal asendusarstina vastuvõtte tegema?

Seda küsiti mult kohe. See on läbiräägitav, aga praegu on mu töö- ja puhkeaeg väga heas tasakaalus. Hädaolukorras ikka aitaks, aga regulaarselt veel mõnel päeval saarelt ära käima väga ei kipu.

Kas töö asendusarstina Vormsil on ajutine või Te ei võta seda nii?

See on muutunud väga regulaarseks ja kestnud juba 4–5 aastat. See pole samas ka väga töö, pigem väike kõrvaltöö Läänemaa haigla kõrvalt. See on kogukonna teema – annad oma panuse, et kohalikke inimesi aidata. Tahad näha paranemist ja näedki oma patsiente üsna vahetult. Näiteks seda, kuidas inimene insuldi järel taastub. Kusjuures inimesed on hakanud muutma oma tervisekäitumist, kui arsti silm on peal. Siin on alanud terviseliikumine ning kaalujälgimine on muutunud jõuliseks, paljud on teadliku toitumise ja nõustamise abiga võtnud oma elus ette suure muutuse. Nende silmad säravad ja jõudu on rohkem. Profülaktika ja ennetamine ongi ju perearstitöö üks oluline osa. Suurte nimistute häda on tihtipeale see, et ei jõua selliste asjadega piisavalt tegeleda.

Kui mõni ületöötanud arst seda intervjuud loeb, siis millise soovituse annaksite neile parema tasakaalu leidmiseks?

Paljud juba toetuvad oma töös rohkem õdedele. Kui jõuad 45ndasse eluaastasse ning füüsiline ja vaimne töövõime ei ole enam päris see, siis tuleks leida võimalused, et jõuliselt oma töökoormust vähendada. Tee reeded vabaks! Kui perearst hakkab tavatöökoormuse juures oma töötunde kokku võtma, siis ületunde tuleb juba selle esimese nelja päeva pealt päris palju. Reede või esmaspäev võiks olla töövaba päev, kus on vastuvõtud, mille teevad ära õed. Miski ei asenda aega. Seda sa ei osta. Nooremas eas on see mõistetav, et pingutad rohkem, aga mingis vanuses tuleb hakata aega tagasi võtma. Psühholoogiliselt on väga raske käia tööl esmaspäeviti ja reedeti ning mõlemad on n-ö hullumajapäevad – kui ühest loobuda, siis see annaks palju juurde.

Kumb päev Teil vaba on?

Mõlemad, kuid tegelen vahest ka muude kohustustega. Löön kaasa vallavalitsuse töös ja need kokkusaamised on tihtipeale esmaspäeviti. Aga muidu, tööalaselt, vaatan oma e-posti alles teisipäeval. Kui lülituda välja, siis täiesti, sest võrgusuhtlemine võtab samuti palju. Esmaspäeva esimese poole probleemid on enamjaolt emotsionaalsed, reedesed samuti. Seda nägin juba suures haiglas töötades. Sisukamad ja produktiivsed päevad on teisipäevast neljapäevani, kuhu saab oma töö kokku suruda, et jõuaks ka piisavalt puhata.

Artikkel ilmus juuni Perearstis. Telli ajakiri siit!