Kadri Ann Prass: peremeditsiin on hädas, tuleb proovida uusi lahendusi

Artikkel ilmus oktoobri Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Perearsti ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

MTÜ Noored Perearstid (NOPE) valis septembris uue juhatuse ja Teid valiti NOPE-t juhtima. Miks on NOPE-s olemine ja ka selle juhtimine teile oluline?

Minu jaoks ei ole mitte niivõrd oluline NOPE-t juhtida, kui pigem NOPE-s olla. Ma olen juba gümnaasiumist saati olnud ühiskondlikult aktiivne – sõrmed hirmsasti sügelevad kogu aeg, kui näen, et kuskil on midagi, mida saaks parandada, ja ma tunnen, et saan aidata. Uudishimulik olen kah. Asjade eesotsas ja sees olemine võimaldab kõige värskema infoga kursis olla ja teada, kuhu suunas need liiguvad.

Mida NOPE teeb?

NOPE on töötanud terve möödunud õppeaasta oma strateegia kallal. NOPE on praeguseks natuke rohkem kui kuus aastat vana ja seab seega oma sihte natuke selgemalt kui varem. Me ise näeme, et üks meie põhiülesannetest on peremeditsiini kestlikkuse tagamine, ja see võtabki hästi kokku, mida teeme – tutvustame oma eriala ja töötame jõudumööda, et noored perearstid tahaksid võtta nimistu ja sellega töötada. Räägime peremeditsiinist arstitudengitele, täiendame residentuuri, viime läbi hooajakoole, kuhu kutsume erinevaid koolitajaid ja teiste erialade residente rääkima teemadest, milleks residentuuris ei pruugi aega jääda, aga mida meie liikmed peavad oluliseks. Traditsiooniliselt toimub suvekool, mida toetab ka õppetool. Seekordne suvekool oli ortopeedia- ja kirurgiasuunaline.

NOPE eesmärk on, et igal noorel perearstil oleks perearstist sõber. See, et tekiks võrgustik. NOPE sai alguse sõpruskonnana, kes korraldas üritusi. MTÜ-le pandi alus, et oleks lihtsam üritusi korraldada, arveid maksta jne. Seda sõpruskonna tunnet proovime edasi hoida, et kõigil oleks mõnus ning oleks enesekindlust perearstiks saamise ja nimistuga alustamise teel. Meie põhiliige saab olla kogu residentuuri jooksul ja kuni viis aastat pärast lõpetamist.

Millest noored alustavad perearstid kõige rohkem puudust tunnevad?

Palju kuuleme muret seoses administratiivse poolega. Üks oluline asi, mille NOPE on teinud, on alustava perearsti käsiraamat. Varem ei olnud sellist ühte head materjali, kust saaks nõu kogu seadusandluse, rahastuse, varustuse jne kohta. Tagasiside põhjal võib öelda, et see on alustavatele perearstidele väärtuslik materjal. Kohustusi on palju ja sageli tahetakse tuge mingisuguste lahenduste leidmisel või lihtsalt seda, et kellegi sõbralik kõrv mure ära kuulaks.

Kindlasti on oluline mure personali leidmisega. Isegi kui oled ise valmis kuskil alustama, ei saa olla kindel pereõdede ja muude spetsialistide olemasolus. Siin saab NOPE kahjuks vähem aidata.

Kus Te ise praegu töötate?

Ma olen praegu Abja-Paluojas Viljandimaal tegemas maaperearsti tsüklit. Olen peremeditsiiniga olnud seotud tegelikult natuke kauem, kui olen olnud residentuuris – enne residentuuri astumist töötasin aasta asendusarstina ja kuna minu abiarsti teekond algas peremeditsiinist, siis olen praeguseks näinud seitsme erineva praksise toimimist.

Kuidas Te Abja-Paluojasse sattusite?

Abja-Paluoja oli hädas, kuna arst ei jaksanud enam hästi seda nimistut pidada ja soovis minna väljateenitud pensionile. Nii sai erinevate inimeste soovide ja palvete peale lubatud, et teen oma maaperearsti tsükli seal. Kuna mul on kogemust juba rohkem, siis igapäevast juhendaja kohalolekut tingimata ei vajanud, aga juhendaja on olemas. Õnneks asjad kujunesid lõpuks teistmoodi, sest praegu on seal peremeditsiini residentuuri lõpetanud perearst, kes on loodetavasti nimistut üle võtmas. Saame kahekesi selle nimistuga töötada. Mure selles mõttes püsib, et seal on kolm nimistut ja kaks täiskohaga perearsti.

Kas noored, nii perearstid kui ka residendid, tunnevad survet minna maale ja väiksematesse kohtadesse?

Eks seda survet on. Ma ise seostan seda ka noorte tundliku sotsiaalse närviga. Me ju teame, et see on murekoht. Ka NOPE teeb selle nimel kõvasti tööd, et maale mindaks ja et tingimused, mida seal pakutakse, oleksid sobilikud. Olen seda survet ise pigem harva tundnud, võib-olla mulle heidetakse seda vähem ette, kuna ma juba olen n-ö maal. Elan Viljandis ja teen oma residentuuri seal lähedal. Viljandit on muidugi naljakas maaks kutsuda, aga sealgi terendab perearstide puudus ja see siiski ei ole Tallinn ega Tartu.

Küll aga tunnen peaaegu iga päev survet nii patsientidelt, kolleegidelt kui ka erinevate ametite esindajatelt, et ma võiksin kinnitada Viljandisse jäämist. Pehme surve on kogu aeg olemas.

Millised mõtted Teil sinna jäämisega on?

Olen praegu kõigile öelnud, et ma ei julge midagi lubada. Residentuuris alustan alles teist aastat ja isegi kui tekib võimalus VÕTA programmiga töökogemust üle kanda, siis on minu residentuuri lõpuni ikkagi vähemalt kaks aastat. Nagu noorte naistega ikka, võib juhtuda, et residentuuri tuleb paus, mis tähendab, et mul pole aimugi, kus ma olen oma eluga selleks hetkeks, kui residentuuri lõpetan. Eks näis, mis elu toob.

Kuna arste on vähe, proovitakse perearstiabis uusi lahendusi. Mida arvate näiteks Tõrva katseprojektist või üldse mõttest, et nimistu kuuluks tervisekeskusele, mitte arstile?

Ma tunnen, et mul on natuke liiga vähe andmeid, et konkreetselt Tõrva katseprojekti kohta kindlat seisukohta võtta, aga peremeditsiin on hädas ja meil on vaja uusi lahendusi. Meil on vaja uuenduslikkust. See ei saa tulla muud moodi kui uute asjade katsetamise ja tegemise kaudu. Katseprojektid kontseptsioonina on väga tervitatavad ning on oluline, et me oskaksime sealt võtta kõik vajalikud õppetunnid ja võimalikult hästi ära kasutada juba olemasolevat ressurssi.

See, kas nimistu peaks tingimata olema seotud ühe perearstiga, on keeruline küsimus, millele ma pole enda peas veel vastust leidnud. Peremeditsiini üks põhiväärtusi on järjepidevus, mis saab tulla siis, kui inimene töötab ühe nimistuga natukenegi pikemalt ja näeb inimesi korduvalt. Järjepidevat käsitlust on keeruline pakkuda, kui arst, keda inimene näeb, võib olla iga kord erinev. Sellega on oma süsteemi juures hädas ka Soome. Samal ajal olen enam kui teadlik sellest, et arstiressurss on piiratud ja muutub üha piiratumaks ning tõenäoliselt pole meil enam varsti võimalik pakkuda sellist perearstiabi nagu seni. Kas mulle meeldiks, kui jääks alles kestlikkus? Igatahes. Kas ma usun, et on realistlik, et üks arst peab kogu elu üht nimistut? Ei.

Millise kogemuse on nii paljudes erinevates kohtades töötamine andnud?

Hästi kirju. Olen alati olnud väga õpihimuline. Mulle meeldib näha ja kogeda erinevaid asju. Igast kohast on võimalik kaasa võtta midagi head ja midagi, mida annaks parandada. Tajun ise, et praegu, kui ma olen jõudnud kohta, kus saan noorele alustavale perearstile olla peremeditsiini tsükli raames toeks, on mul sealt õppida palju nippe tööülesannete jagamise, efektiivse infovahetuse, vastuvõtu korralduse jne kohta. Ma olen alati pidanud oluliseks kolleegi vastuvõtu vähemalt lühiajalist jälgimist, sest minu meelest on suhtlusest ja suhtlusstiilist hästi palju õppida. See on miski, mille pärast ma olen rõõmus, et olen resident – ma saan näha erinevate arstide tööstiile ja korjata kokku selle, mis on minu meelest ühe arsti juures oluline.

Kas tunnete, et patsientidega suhtlemine on vahel raske?

Igasugune suhtlemine on vahel raske. Arst on ikkagi inimene. Vahel on halb päev, vahel oled kehvasti maganud, mõni patsient on olnud keeruline. Aga kuna järgmise patsiendi jaoks on see võib-olla pikalt oodatud arstiaeg, siis ma püüan pingsalt meeles hoida, et see, mis minu jaoks on igapäevatöö, on patsiendi jaoks midagi erakordset. Inimene ei käi tavaliselt arsti juures sageli ja ta on vastuvõttu ikkagi oodanud. Seega ma tunnen tervishoiuteenuse pakkujana vastutust ja kohustust pakkuda talle seda teenust nii hästi kui vähegi võimalik. Teatud situatsioonid teevad selle paratamatult keeruliseks, sest igasugune inimestega suhtlemine võib olla raske ja klappi kõigiga ei ole. Minu meelest on äärmiselt oluline, et meditsiinitöötaja ja patsiendi vahel on mingi klapp.

Kuidas on Teie senine kogemus toetanud soovi saada perearstiks?

Praegu ma ei näe ühtegi teist eriala, mida tahaksin samavõrd õppida. Ma sain juba õppe ajal pärast neljandat kursust perearstikeskuses abiarstina töötades aru, et tahan oma patsiente näha mitu korda, tahan tagasisidet oma tööle, tahan teada, kuidas patsiendil läks, kas see, mida ma arvasin ja mõtlesin, teda aitas või mitte. Seega sobib mulle just selline ambulatoorne töö, kus ma tean, et mu patsient käib minu juures pikemalt. Üks suurimaid rõõmuallikaid on see, kui näen, et patsient sai abi ja tal läheb paremini. Neid komponente, mida ma residentuuri suuna valimisel arvesse võtsin, oli terve hulk. Ka see, et saan töötada vastsündinutest eakateni. Usun jätkuvalt, et peremeditsiin on üks vahvamaid ja paremaid erialasid, kus töötada.

Kas oli ka mõni teine eriala mõttes?

Minu väike erihuvi on meditsiinigeneetika. See on mind huvitanud põhiõppest saati. Sealsed tööstiilid kattuvad paljuski peremeditsiiniga, töö on ambulatoorne ning ühte patsienti terviklikult vaatav. Seal on väga suur osa tööst ka pidev enese harimine ja teaduskirjanduse lugemine. Geneetika meeldib mulle siiani väga ja ma saadan geneetikule patsiente kindlasti rohkem kui keskmine perearst, sest mul on lihtsalt seda teadmist, kes sinna võiks minna, keskmisest rohkem. Peamiselt saan nende teadmiste eest tänada praktikatsüklit Tartu geneetikakeskuses.

Erialavalikul, nagu selliste valikute korral ikka, tuli lisaks mängu geograafiline asukoht. Peremeditsiini eelis on see, et seda saab õppida ja perearstina töötada väga paljudes kohtades. Ma ei välista, et kunagi tulevikus püüan need kaks spetsialiteeti ühendada, sest ma usun, et esmatasand ja geneetika saavad olema omavahel senisest tihedamalt seotud. Kokkupuutepunkte tekib aina juurde. Näiteks võib tuua kasvõi Geenivaramu, kust oma tervise kohta infot saanud patsiendid tulevad seejärel perearsti käest nõu küsima.

Kas see pigem tööd juurde ei tekita, kui patsiendid tulevad oma geeniinfoga perearsti juurde ja on võib-olla ärevil asjade pärast, mille pärast ei peaks olema?

Muidugi, aga ma saan Geenivaramut kiita, sest nad pöörasid oma lehte tehes väga suurt tähelepanu sellele, et terviseärevust mitte ergutada. Suures plaanis on see ikka abistav, sest peamine osa, mis meditsiini puutub, on farmakogeneetika. Kui inimene tuleb murega, et tema geeniandmed ütlevad, et see või teine ravim võiks vajada annuse suurendamist või vähendamist, siis see võib anda uusi juhtnööre, kuidas patsienti paremini käsitleda.

Millised mõtted on Teil nimistu võtmisega?

Täpselt sama vastus, mis ennegi tulevikuplaanide kohta – eks näis, mis tulevik toob. Ma näen, mis võlud on nimistuga pikemalt töötamisel. Praegu olen oma lühikese, kuid kirju karjääri tõttu töötanud lühikest aega erinevates kohtades ja seeläbi näinud, milliseid miinuseid see kaasa toob, kui sa ei saa pikalt töötada samade inimestega.

Millised on mõtted seoses töötamisega üksikpraksises või suuremas keskuses?

Üksikpraksis väga ei tõmba. Olen praegu olnud see inimene, kes käib üksikpraksiseid päästmas, andmas puhkust, andmas koolituspäevi, asendamas, kui keegi jääb haigeks. Ma tean, et kui mina ei läheks, siis oleks perearstil väga raske või patsiendid jääksid sel päeval arsti nõuandeta. See logistika keerukus, mis kaasneb üksikpraksisega, tundub mulle ennast tundes pisut liiast.

Ütlesite, et peremeditsiin on hädas. Milliseid võimalusi näete esmatasandi tugevdamiseks?

Peame hakkama väga valusaid vestlusi pidama sellest, mis on kellegi ülesanded, ja neid ülesandeid ümber jagama. Peame meditsiini kaasama meditsiinihariduseta inimesi tegema töid, milleks meditsiiniharidust ei ole vaja. Selle juurde peab käima kommunikatsioon ja suhtlus rahvaga, miks asjad muutuvad ega toimi nii, nagu kõik on harjunud. See tuleb kõrgemalt poolt valju häälega välja öelda, et kui me juba ei kuku kuristikku, siis oleme selle serval ja asjad hakkavad muutuma. See oleks esimene samm, et inimestel tekiks arusaamine – 15 aastat on räägitud, et süsteem kukub kokku, aga nüüd on oht päriselt käes. Nii võiks valmidus muutusi vastu võtta saada parem. Tuleb tegelikult otsida lahendusi, kust ja kuidas ressurssi vabastada, ümber jaotada, sest tegelikult me ju teame, et tervishoiuressurssi läheb vaja üha rohkem, aga arste on üha vähem.

Milline on Teie arvamus eriarstiabi visiiditasu tõstmisest ja kas visiiditasu võiks olla ka perearstikeskuse vastuvõtul?

Mulle isiklikult tundub visiiditasu neljakordne tõstmine natuke palju. Muu hulgas võib-olla seetõttu, et töötan praegu kohas, kus arstiabi pole olnud patsientidele regulaarselt kättesaadav ja seepärast, kui nad arstile tulevad, võivad nad vajada laia ampluaad spetsialistide visiite või uuringuid. Kui mul tuleb lisaks muudele kaalutluskohtadele – milline on logistika, kas patsient saab minna, mida ma saan talle ja kus kohas pakkuda, milline on uuringufondi seisukord – juurde veel see, et ma ei saa teda nii paljude spetsialistide juurde saata, sest tema rahakott ei pea vastu, tundub see ühele perearstile tarbetu lisastress. Perearstidel on erinevaid logistilisi ja prioriteetide seadmise ülesandeid juba niigi liiga palju. Ilmselgelt on tervishoiu rahastus raskes seisus ja me peame leidma lahendusi, ning ma arvan, et visiiditasu tõstmine on põhimõtteliselt väga õige, arvestades, kui kaua see on püsinud samal tasemel ja kuidas on eest ära läinud elukallidus, aga subjektiivselt tundub neljakordne tõus liiga palju.

Perearstide selts tegi just kiirküsitluse, kust ilmnes, et väga suur osa perearstidest tahaksid mingil moel visiiditasu või aja tühistamise tasu, sest tunnetus on selline, et inimesed ei oska tasuta asja hinnata. Kuna tervise ebavõrdsus on Eestis suur, siis perearsti visiiditasu mina ei poolda. Võib-olla võiks tõesti kaaluda põhjuseta tulemata jätmise korral arve esitamise võimalust, et inimene hakkaks tajuma, et ka perearsti visiit maksab. Seda oleks õige arutada.