Jelizaveta Kaledina: ideaalne perearsti-patsiendi koostöö põhineb usaldusel ja turvatundel (1)

Artikkel ilmus augusti Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Kõikidele Perearsti artiklitele, sh arhiivile saad ligipääsu tellides ajakirja siit!

Milline oli Teie teekond peremeditsiini erialani?

Võin käsi südamel öelda, et otsus valida perearsti eriala ei tulnud kohe. Kunagi unistasin hoopis anestesioloogiast ja seejärel valuravist, kuid elu viis sisse omad korrektuurid ja andis aega mõelda edasise karjääri üle. Ka lapsepõlves ei soovinud ma arstiks saada – pigem arvasin, et minust võiks saada tuntud ajakirjanik või prantsuse keele õpetaja.

Olete töötanud Kaitseväes. Mis oli sealses kogemuses see, mis pani Teid peremeditsiini kasuks otsustama?

Peremeditsiini kasuks pani mind otsustama just Eesti Kaitsevägi ise. Nimelt on Kaitseväes eelistatud esmatasandi arstid ehk perearstid ning ka erakorralise meditsiini arstid. Töö iseloom on lihtsalt selline – tervisemured, millega kõige rohkem pöördutakse, lahendab kõige paremini eeskätt esmatasandi meditsiini eriala arst.

Mida õpetas Teile Kaitseväe töökogemus?

Töö Kaitseväes oli minu jaoks fantastiline kogemus. Tänu Kaitseväele õppisin tundma ja juhtima oma meeskonda, õppisin olema maksimaalselt paindlik ja lahendama konflikte väga erinevate inimeste vahel. Osalesin ka Vahemerel toimunud sõjalisel missioonil Sophia. Missioon näitas mulle elu väljaspool mugavustsooni ja andis mõista, kui hästi me tegelikult siin elame. Jään väga igatsema Kaitseväge ja oma toredaid kolleege.

Mida nägite ja kogesite Vahemerel missioonil osaledes? Mis oli see, mis pani Teid seal mõtlema, et Eestis on hea elu?

Missioon oli suunatud illegaalse migratsiooni vastu üle Vahemere. Põhiliselt töötasin laevameeskonna arstina, kuid päästeoperatsiooni ajal olin olemas kõigi jaoks. Elustasin ja andsin tavalist esmaabi veest päästetutele, toitsin imikuid pudelist ja vahetasin mähkmeid, kui ema ise oli šokis ega suutnud adekvaatselt toimetada, ja lihtsalt jagasin laiali sooje tekke. Palju oli vaja teha ja see kõik ei tundunudki reaalsusena. Alles hiljem hakkasin mõtlema, et mis paneks mind ennast kummipaati istuma ja lootma, et jõuan tervena teisele kaldale? Ilmselt need samad põhjused, mis nendel inimestel seal kummipaadis olid – sõda, nälg, töötus ja lootus, et teisel pool merd on parem elu.

Mis Te arvate, kas Teie teekond viib Teid perearstina Kaitseväkke tagasi?

Hetkel ei ole sellist plaani, aga elu on niivõrd dünaamiline, et kõike võib juhtuda.

Olite tööl ka kiirabis. Mida saite seal töötamise kogemusest kaasa võtta edaspidisesse ellu?

Töö kiirabis oli vägagi kirju. Neid lugusid võib lõpmatuseni rääkida, aga meelde jäi vaid see, et inimese kõige suurem vaenlane oli ja on alkohol. Sajad väljakutsed oleksid võinud jääda olemata, kui meie kaaskodanikud suudaksid arvestada oma võimetega ja mõtleksid oma tegude peale.

On teada fakt, et kiirabis on palju ka n-ö perearsti tööd ning mulle see tegelikult väga meeldis – küsida, nõustada, kaasa tunda.

Mis Teile perearsti töös kõige enam meeldib?

Mulle meeldib töö mitmekesisus. Meeldib, et patsiendid on igas vanuses ja et lisaks kliinilisele tööle on võimalik teha ka nn administratiivset tööd. Mulle see tõesti sobib.

Mis on need kolm põhimõtet, milles oma tööst lähtute?

Ole aus. Ole tähelepanelik. Ära kunagi kedagi süüdista.

Milline on Teie hinnangul ideaalne perearsti ja patsiendi koostöö?

Ideaalne perearsti ja patsiendi koostöö põhineb usaldusel ja turvatundel. Me unustame sageli, et arstina on oluline patsienti usaldada ja saada tagasisidet oma töö eest. Tunneksin rõõmu, kui kõik patsiendid mõistaksid enda suurt tähtsust raviprotsessis ja osaleksid selles protsessis kuni lõpuni.

Mis on see, mis viib noored perearstid maale tööle? Mis viiks Teid maale tööle?

Kindlasti on otsustav rahaline pool, aga arvan, et ainult stardikapital, mida paljud maakonnad pakuvad, ei ole paraku piisav. Uude piirkonda kolimine tähendab tegelikult terve elu muutmist – kaasale on vaja leida uus töökoht, lapsele saada lasteaia- või koolikoht, endale elamine, perearstina töötamiseks ruumid ja personal. Leian, et kohalik omavalitsus võiks olla toeks kõikides nendes aspektides, kui seis on kriitiline ja perearsti pole lihtsalt võtta.

Oluline on ka infrastruktuur ja võimalused meelelahutuseks – noored inimesed soovivad käia väljas ning kohtuda sõpradega väljaspool kodu.

Mind ennast viiks maale vaid minu pere – minu abikaasa ja laps. Nendega koos läheksin kasvõi kuu peale.

Teie uurimustöö „Lähisuhtevägivalla esinemine kroonilisi valusündroome põdevate naiste seas“ pälvis peremeditsiini residentide uurimustööde hulgas tunnustuse. Kust tuli idee selleteemaliseks uurimustööks?

Peremeditsiini residentuuri raames viivad naistearstid läbi lähisuhtevägivallateemalise seminari ja see läks mulle väga hinge. Hakkasin tõsiselt mõtlema, kui palju mina olen potentsiaalseid ohvreid n-ö maha maganud, ja nii see mõte sündiski.

Rääkige palun, millised olid selle töö tulemused? Kas uurimustöö tulemustes oli ka midagi üllatavat?

Tulemused oli tegelikult üsna ehmatavad ja mõtlemapanevad. Uuringust selgus, et 53% kõikidest vastajatest oli kogenud vaimset, 33% füüsilist ja 18,5% seksuaalset vägivalda. Lähisuhtevägivalla ohvritel esineb statistiliselt rohkem kroonilist seljavalu, lisaks on füüsilist vägivalda kogenud naistel oluliselt sagedamini kroonilist peavalu ja kroonilist vaagnavalu ning seksuaalselt väärkoheldud naistel esineb statistiliselt rohkem kroonilist lihasvalu.

Mida tahaksite uurimustöö tulemustele toetudes teistele esmatasandi töötajatele soovitada – mida peaks peremeditsiini töötajad oskama märgata, kuidas võiks käituda lähisuhtevägivalla kahtluse korral?

Üks oluline küsimus minu uurimistöös oli, kas ohvrid soovivad jagada enda kogemust oma arsti või perearstiga, ja absoluutne enamik vastas „jah“. Kutsun kõiki perearste ja õdesid märkama naist, kellel esineb kroonilist tüüpi valu ja kes vaatamata ravile ei leia oma kaebustele sageli leevendust. Küsida tuleks väga delikaatselt ja valmis peab olema selleks, et lähisuhtevägivalda kogenud naine ei pruugi kohe ausalt küsimusele vastata. Patsiendile saab olla toeks, pakkudes talle turvalist keskkonda ja andes soovi korral juhiseid edasiseks tegutsemiseks.

Mida soovite veel meie lugejatele öelda?

Usun, et huvi perearstinduse vastu ainult kasvab ja üsna pea on meil võtta tublisid ja tragisid noorkolleege, kes veel soovivad muuta maailma ja tegutseda Eesti meditsiini heaks.