INTERVJUU | Ruth Kalda: peremeditsiini residentuuris toimub mitu olulist muudatust

Hiljuti toimus peremeditsiini residentide kevadkonverents, kus esitasite ettekande teemal „Perearsti uuenenud definitsioon Euroopas“. Kuidas on see definitsioon muutunud või muutumas?

Peremeditsiini definitsioonis, mis kehtib juba 2002. aastast, tegelikult suuri muudatusi toimunud ei ole, aga 2023. aastal viidi sisse üks oluline põhimõte. See on ühe tervise (one health) kontseptsioon. Seda peetakse aluspõhimõtteks, millest lähtuvalt peab perearst kõiki oma tegevusi teostama. Ühe tervise kontseptsioon ütleb põhimõtteliselt seda, et inimese tervis on väga tihedasti seotud teiste elusolendite tervisega ehk eluslooduse ja keskkonnaga, kus me kõik elame ja mida me kõik jagame. Peame tegelema sellega, et keskkonda hoida ja kaitsta, selleks et nii inimese enda kui ka loomade tervis oleks hea. See on praegu akuutselt üles kerkinud seoses COVID-19 pandeemiaga. Meie elukeskkond on muutunud, kuna oleme barjääri looduse ja inimese vahel päris palju lõhkunud. Peame selle kõigega arvestama. Arstidena peame praktiseerima sellisel viisil, et me ei kahjusta keskkonda, käitume oma praksise majandamisega jätkusuutlikult ja säästlikult, ei raiska asjatult finantse ega tee asjatuid uuringuid jne. Lisaks on perearst vastutustundliku käitumise rollimudel, eriti paistab see silma väiksemates kohtades, mistõttu peaks ta läbi mõtlema, kuidas ka tavaelus käitub.

Kui palju on siin teooriat ja kui palju seda, et need põhimõtted jõuavad päriselt kõikide perearstideni?

Ma arvan, et seda tuleb õpetada ja sellest rääkida. Tegelikult hakkab kõik pihta sellest, kuidas me ülikoolis arste õpetame. Arstiõppes vaatame järgmise aasta vältel, kui hakkame õppekava reformima, kindlasti üle ka selle, et me õpetaksime globaalse tervise aspekte. Peremeditsiin juba ongi oma olemuselt keskkonna tervisele ja jätkusuutlikkusele mõtlev. Sageli heidetakse meile ette, et me justkui hoiame kulusid kokku ja ei tee üht või teist analüüsi ega oma hirmkalleid aparaate, aga see ongi olemuselt keskkonnasäästlik. Me mõtleme ratsionaalselt läbi, miks me midagi teeme. Palju räägitakse veel sellest, et hoiduda tuleb üleravimisest, ei tohi teha kahju, ülediagnoosida ega kirjutada asjatult välja ravimeid, vaid kui võimalik, siis pigem nende hulka vähendada. Meie põhiprintsiip ja alustala on haiguste ennetus, millele peame üha rohkem mõtlema. Kui me hoiame midagi ära, meil on tervislikud eluviisid, siis see juba ongi keskkonnasäästlik. Sellised printsiibid on perearstidele olemuslikud. Võibolla on neid lihtsalt vaja uue kontseptsiooni kontekstis taas üle rõhutada.

Milliste ootuste ja omadustega võiksid arstiteaduskonna lõpetajad langetada otsuse peremeditsiini eriala kasuks?

Need, kes on langetanud selle otsuse, on öelnud, et neile meeldib just selline kontseptsioon, kus võetakse inimest kui tervikut ning kus rõhk on tervise hoidmisel ja terviseteadlikkuse kasvatamisel. Tänapäeval on noored väga teadlikud keskkonna tervisest, seega võiks ühe tervise kontseptsioon ja ressursside mitte raiskamine paljudele noortele üsna hästi sobida.

Peremeditsiini residentuuri sisseastumisel toimuvad vestlused, et selgitada, kas inimene sobib erialale. Mis on olnud põhjused, kui inimene pole erialale sobinud?

Sageli on olnud küsimus teadmistes, mis pole olnud piisavad. Hoiakute mõttes eeldame, et ollakse orienteeritud tõenduspõhisusele ning viljeletakse praktikaid, mis on leidnud kinnitust suurte teadusuuringutega, ega viljeleta mittetõenduspõhist praktikat. Meil on olnud juhtumeid, kui sisseastuja on olnud alternatiivmeditsiini pooldaja, kes ei toeta tõenduspõhiseid meetodeid, näiteks vaktsineerimist. Aga põhiliselt on takistuseks olnud ikkagi see, et meie hinnangul pole inimene valmis sellisel viisil tegutsema, nagu me eeldame, ja me pole näinud, et tal oleks võimekust õppida ja järjepidevalt teadmisi omandada. Mõnikord on takistuseks olnud keeleoskus. Hoiakute küsimust on olnud pigem vähe – meelde tuleb vaid paar inimest, kellel on selgelt olnud mittetõenduspõhise meditsiini sättumused.

Ja vestlusel räägivad nad sellest ausalt?

Jah, õnneks on nad ausalt rääkinud. Oleme paar korda näinud, et jutt ei vasta meie põhimõtetele, aga teadmised pole sealjuures samuti kuigi head olnud.

Kuidas on plaanis peremeditsiini residentuuri arendada?

Me vaatame residentuuri pidevalt üle, kasvõi näiteks teoreetilisi koolitusi, et mida tahetakse enam, milliste teadmiste järele on soov, mille kohta on küsitud. Üha rohkem oleme sisse toonud ettevõtlust, majandamist aga ka juhtimisteooriaid ja -printsiipe. Kliinilisi teemasid tuleb samuti juurde. Eriti valdkondades, kus perearstide vastutus kasvab, kuna eriarstidele on juurdepääs vähenenud. Näiteks nahahaigused, silmahaigused ja radioloogia. Jätkuvalt on huvi, et perearstid saaksid point of care ultraheli tegemise oskuse. Hetkel pole selles osas edusamme, aga tahaksime küll. Lisaks toome sisse valikkursused. Kuna meil on väga erineva taustaga õppijaid, siis võibolla ei peaks kõik kursused olema kõigile kohustuslikud, vaid resident saab ise valida.

Soov on hakata residentuuris arvestama töökogemust, ja see jõustub loodetavasti juba sügisest. Ehk kui keegi tuleb residentuuri, kel on arvestatav töökogemus näiteks asendusarstina või töötades tervisekeskuses Soomes, siis saame seda kasutada residentuuri osana ja selle võrra õpinguid lühendada.

Kas ka erakliinikuid saaks residentuuris ära kasutada?

Me eeldame, et peremeditsiini residendid saavad praktikat teha haiglavõrgu arengukava haiglates ja nendes perearstikeskustes, kus on Tervisekassa leping. Me residente päris erameditsiini praegu veel ei suunaks, aga eraravikeskustesse, kus teatud teenuste osutamiseks on olemas Tervisekassa leping, oleme paratamatult pidanud juba mõnele erialale residente suunama, kuna residente on lihtsalt nii palju, et riiklikus haiglasüsteemis napib kohti. Näiteks psühhiaatria ja nahahaigused. Põhimõtteliselt tahaksime, et õpitakse seal, kus on Tervisekassa leping, kuna erameditsiinis on printsiibid teistsugused.

Kui palju suudab residentuur katta perearstide üha suurenevat puudust?

Kui meil oleks nii, et täidaksime need 40 kohta (tänavu on kohti 40 peremeditsiini residendile – toim.) igal aastal ja neist enamus lähiaastatel lõpetab – suurt väljalangevust meil pole, aga ligi 10 protsenti –, siis näeme, et meie seis pigem ei lähe halvemaks. Kui meil on pidevalt residentuuri õppekohad täidetud ja väljalangevust ei ole, siis võime väikest tõusu hakata nägema umbes kümne aasta pärast. Praegu lahkub pensionile arste kiiremini, kui me jõuame residente koolitada. Hetkel kiiret muutust pole, aga pigem näeme, et ei lähe hullemaks.

See on ilmselt piirkonniti väga erinev?

Täpselt. Üks asi on residentide ettevalmistus või väljaõpe, aga teine on see, kas nad lähevad sinna tööle, kus on vajadus kõige suurem. Tegelikult meil süsteemis arste on, aga paratamatult ei lähe nad kõik tööle sinna, kuhu neid on vaja.

Kas see peremeditsiini residentide arv (40) ongi praeguseks lagi, sest kui kohti oleks rohkem, siis need nagunii täis ei tuleks?

Riigil on valmisolek rahastada isegi 50 residenti. Meile seab piirangu arstiteaduskonna lõpetajate hulk. Ma ei näe seda, et nende lõpetajate hulgast oleks võimalik, et meie erialale tuleb 50 residenti. Kui meil on arstiteaduskonnas lõpetajaid ligi 160, siis residentuurikohti kuulutati sel aastal välja üle 200. Lisaks on teada, et üsna suur hulk, vähemalt kolmandik, ei tule kohe residentuuri. Nii et juba siin on käärid.

Ma arvan, et peremeditsiini eriala on prioriteet, aga samal ajal näen, et meil on väga tähtsad veel mõned erialad. Meil on hästi suur vajadus psühhiaatrite, üldsisehaiguste ja EMO-arstide järele. Võibolla riik peaks mõtlema, et need neli eriala on prioriteedid ja teiste erialade mahte sellega seoses üle vaatama.

Kas arstiõppesse võiks vastu võtta rohkem inimesi?

Jah, see on järgmine samm. Selleks et residentuuri sisseastujaid oleks rohkem, tuleks tõepoolest arstiõppesse rohkem vastu võtta. Oleme mõelnud, et meil on järgmisel ja ülejärgmisel aastal võimekus vastu võtta 40 sisseastujat rohkem – 20 ühel ja 20 järgmisel aastal. Selle üle me praegu meditsiinivaldkonnas arutame. Loomulikult peab olema tagatud riigi tugi ehk rahastamine.