INTERVJUU | Regle Adamson: oleme tiim, kus igaühel on oma roll

Artikkel ilmus jaanuari Perearstis. Telli ajakiri siit!

Milline oli teie teekond perearstiks saamiseni?

Teekond peremeditsiinini on tulnud suure ringiga ja Soome kaudu. Pärast ülikooli lõpetamist olin kindel, et tahan teha põnevat haiglatööd, ning sel ajal välistasin peremeditsiini – tahtsin saada anestesioloogiks. Paraku jäin aga sisseastumisel konkurentsist välja ja astusin hoopis erakorralise meditsiini residentuuri.

Esimesel õppeaastal sai minust ema ning jäin vanemapuhkusele. Aastase lapse kõrvalt läksin osalise koormusega tööle Soome tervisekeskusesse. Mulle meeldis väga sealne töökorraldus ning otsustasime koos perega aasta Soomes elada ja töötada.

Ühest aastast sai lõpuks kuus aastat, mille jooksul arenesin kliiniliselt, tegelesin juhtimise ja juhendamisega ning sain ka teise tütre. Selleks ajaks oli selge, et mulle sobiv elustiil on mitmekesine töö, õhtuti perega koos olemine ning öösiti enda voodis magamine. Nii sündiski teadlik otsus rajada kodu Lääne-Virumaale ning kasvatada lapsed suureks Eestis. 2018. aastal astusin peremeditsiini residentuuri ja kolisime Eestisse tagasi.

Olete Sõmeru perearst. Kuidas sündis otsus just Sõmerule tööle minna?

Olen ametlikult Sõmeru perearstikeskuse perearst alates oktoobrist 2022, kuid koha ja inimestega olin tuttav juba ülikooliõpingute ajast, mil töötasin Rakvere haigla erakorralise meditsiini osakonnas abiõena.

Olen ise pärit siit lähedalt Vinni alevikust, oma kodu ehitasime samuti sinna. Juba residentuuri astudes teadsin, et minust saab Lääne-Virumaa perearst, ja sellepärast valisin endale töökoha siinsete praktikabaaside vahel. Sõmeru osutus valituks, kuna on kodule sobivalt lähedal, aga samas ka piisavalt kaugel, mistõttu ei koosne kogu nimistu naabritest.

Võtsite üle pensionile siirduva perearsti nimistu. Milliseid näpunäiteid annate kolleegidele, kes plaanivad sama teha? Mis olid kitsaskohad ja mis üllatas?

Võtsin inkubatsiooniprogrammi toetusmeetodil üle toimiva perearstikeskuse nimistu, mis kuulus doktor Rita Uuetalule. Kuna olin nimistu juures juba aastaid praktika raames töötanud, siis kliinilise töö mõttes minu jaoks eriti midagi ei muutunud. Küll aga saan rohkem tegeleda juhtimisega ning panustada töökorralduse sujuvamaks muutmisse.

Üheks suureks kitsaskohaks ja üllatuseks oli see, et perearstide järjepidevuse tagamise programmil puudub selge sisu. Mõtlen siinkohal, et pole selget n-ö checklist’i, mida alustav perearst peaks juhendamise käigus õppima ja millest peaks pensionile minev arst kindlasti rääkima, mida näitama ja tutvustama. Tõeline õppimine hakkas alles nimistu võtmisega ning enda ettevõtte alt tööd tehes.

Õnneks oleme selles uues situatsioonis koos perearstikeskuse teise perearsti Maire Suurkiviga. Palju abi oleme saanud nimistuga alustavale perearstile mõeldud käsiraamatust, isiklikelt sõpradelt ja headelt tuttavatelt.

Kui suur on teie nimistu? Kui kaugelt inimesed teie vastuvõtul käivad?

Minu nimistus on 1712 patsienti. Vastuvõtul käiakse naabermajast kuni Viljandi ja Saaremaani välja. Mitmeid patsiente on Harjumaalt, Ida-Virumaalt.

Kas maapiirkonna patsientide mured ja kaebused erinevad linnas elavate patsientide omadest?

Siin ma suurt erinevust ei oska välja tuua – anatoomia on inimestel ikka ühesugune.

Samas ei ole ma hea võrdleja, kuna Eestis perearstina linnas töötamise kogemus puudub.

Kuidas erineb maapiirkonnas töötamine linnas töötamisest?

Minu linnas töötamise kogemus jääb Soome ning kuna sealne süsteem erineb Eesti omast, on mul raske sellele vastata.

Üks asi on oluline küll: maapiirkonnas peab lisaks kliinilisele probleemile arvestama transpordivõimalustega. Näiteks millal patsient saab tulla, kuidas bussid sõidavad, kas teed on lumest puhtaks lükatud.

Millised on teie praksise taustajõud? Kas tunnete mõnest erialast puudust, kes võiks olla esmatasandil esindatud?

Me oleme tiim, kus igaühel on oma roll ning üks ilma teiseta ei saa. Oleme kõik samal joonel.

Sõmeru perearstikeskuses on kaks perearsti, neli pereõde, ämmaemand ja füsioterapeut. Puudust tunneme vaimse tervise õest. Tunneme, et psüühiliste probleemidega patsiendid vajaksid individuaalsemat lähenemist, pikemaid vastuvõtte ja maksimaalset pühendumist usalduse loomiseks meditsiinitöötaja ja patsiendi vahel.

Üks meie pereõde õpib vaimse tervise õeks ning saame tema teadmisi ja kogemusi patsiendi ravimisel ja toetamisel oma igapäevatöös kasutada. Kahjuks tuleb seda hetkel teha muude pereõe kohustuste kõrvalt, mis mõjutab terve perearstikeskuse töö korraldamist, aga tuleviku perspektiivis on see siiski positiivne ja kasulik.

Lisaks arvan, et perearsti meeskond peaks olema suurem – nimistu juures töötava kahe õega ei ole esmatasandil võimalik kvaliteetselt ära teha kogu seda tööd, mida meilt oodatakse, ja eriti kannatab seetõttu ennetustegevus.

Väikesesse kohta tööle siirdumisel peavad perearstid väga oluliseks omavalitsuse toetust. Kui tähtis on teie arvates omavalitsuse toetus, kui asuda tööle väiksesse asulasse? Milline tugi on teile kõige vajalikum olnud?

Usun, et minu nimistu ülevõtmine ja töölehakkamine on olnud lihtsam, kuna tegemist on sisustatud keskuse, tuttava kollektiivi ning juba töötava süsteemiga. Konkreetset toetust ma kohalikust omavalitsusest ei küsinud, kuid loodame, et tulevikus paraneb meie koostöö elanike paremaks teenindamiseks veelgi. Ise tunnen, et kõige vajalikum on kohaliku omavalitsuse abi sobivate ruumide leidmisel meditsiiniteenuste pakkumiseks.

Millise hinnangu annate meditsiinisüsteemile üldiselt? Mis vajaks muutust ja mis on meil hästi?

Üldiselt on meil Eestis hea ning turvaline meditsiinisüsteem. Esiteks saavad erakorralist abi kõik inimesed. Ka on e-konsultatsioonide ja kindlate ravijuhenditega paranenud koostöö pere- ja eriarstide vahel. Küll aga võiks olla info liikumine haiglate ning perearstikeskuste vahel regulaarsem.

Kindlasti peaks eriarsti korduvvastuvõtud toimuma ilma perearsti vahepealse sekkumiseta ja saatekirja kirjutamiseta.

Kuidas hindate Eesti esmatasandisüsteemi “tervist”, ja milliseid muudatusi oleks teie hinnangul vaja?

Esmatasandi arstiabi on iga aastaga läinud toimivamaks ning patsiendile turvalisemaks – e-konsultatsiooni võimalus, täiendatud ravijuhendid, otsusetugi, kvaliteedi hindamine, mentorlus ...

Tänu uuringu- ja teraapiafondile on perearstidel suuremad võimalused patsientide uurimiseks, samuti saame pakkuda parimat ravi ja ennetada tüsistusi ning kahjustusi.

Kahjuks on perearstiabi kvaliteet kohati ebaühtlane. Me võime võtta kroonilisi haiguseid põdevatelt inimestelt analüüsid, kuid kui keegi neid ei interpreteeri või vajadusel raviskeemi ei muuda, siis mis kasu sellest on?

Või siis vastupidi: kutsume vastuvõtule ja analüüsidele kroonilisi haiguseid põdevaid patsiente, kes vaatamata korduvale adekvaatsele nõustamisele ei muuda elustiili ega hakka regulaarselt ravimeid kasutama. Teeme seda kõike selleks, et täita hõlmatus perearsti kvaliteedisüsteemi tasu saamiseks. Teisisõnu – raiskame sedasi nii aega, rahalist ressurssi kui ka meditsiinitöötaja närve.

Samuti on tervisekassa jaoks nimistud töösisu poolest võrdsed, kuigi ühes on perearst tööl kaheksa tundi päevas, teises aga võtavad näiteks õed analüüse, arst aga käib trennis või töötab Soomes ning tema patsiendid on hoopis erakorralise meditsiini osakonnas puudulikult ravitud hüpertoonia tõttu – see on äärmuslik näide, enamasti see õnneks muidugi nii ei ole.

Oluline oleks suurendada töötajate motiveeritust ning julgustada noort arsti nimistut võtma. Näiteks on oluline arvestada inimeste erineva võimekusega ning vältida meditsiinitöötajate läbipõlemist. Selle all mõtlen, et kui perearst ütleb, et ta ei suuda teatud arvust suuremat nimistut teenindada, siis sellega peaks arvestama. Kindel aga on see, et haigeid ja muresid on rohkem kui aegasid arsti vastuvõtule. Ei tohiks unustada, et seesama arst on ka ise lihtsalt inimene enda murede-rõõmude ning rollidega perekonnas ja ühiskonnas.

Kindlasti oleks vajalik töötada välja puhkuste ajaks asendusarstide süsteem.

Olete töötanud ka Soomes. Mis on Eesti ja Soome esmatasandisüsteemide erinevused?

Soomes ei ole kindlat perearsti, vaid on tervisekeskused, kus on õdedel ja arstidel kindel tööjaotus. Suurim erinevus ongi selles, et Soomes on paljud vastuvõtud, kontrollid ning akuutsed patsiendid enne arsti vastuvõttu õdedel käsitletud. Tihti saabki probleem lahendatud õe vastuvõtul, vajadusel arsti konsulteerides.

Tervisekeskuse kollektiivi kuuluvad vaimse tervise õde, diabeediõde, astmaõde, haavaõde, mäluprobleemidega tegelev õde, füsioterapeudid. Igapäevaselt on ka paar õde, kes tegelevad ägedalt haigestunud patsientidega.

Milline on teie jaoks ideaalne perearsti ja patsiendi koostöö? Kuidas see Eestis praegu tundub toimivat?

Minu jaoks põhineb ideaalne perearsti ja patsiendi suhe usaldusel. Kõige aluseks on ühiselt koostatud raviplaan ja eesmärgid, ning koostöö kvaliteet oleneb nii arstist kui ka patsiendist.

Peaksime liikuma selles suunas, et ka patsient ise võtaks vastutuse oma tervise eest. Hetkel ei süvene enamik enda teviseprobleemidesse ega võta vastutust, arstis aga nähakse probleemide lahendajat ja oodatakse imelist tervendamist.

Õnneks on palju terviseprobleeme, mis arsti sekkumist ei vaja, kuid kahjuks on ka selliseid, kus meditsiin ei saa aidata. Oluline on tervisekäitumine ja selle õpetamine juba koolides. Sagedasemate vaevuste ravi käsimüügiravimitega võiks olla selge vähemalt gümnaasiumiealistele.

Enda patsientide kohta võin öelda, et koostöö enamasti toimib ja meie perearstikeskust usaldatakse.