INTERVJUU | Piret Rospu: libameditsiin on Eestis kasvav probleem

Käes on suvi, järjekordne COVID-i laine on alguses. Missugune on praegune aeg perearstile (intervjuu toimus juulis - toim.)?

Ma töötan praegu Tabasalus ja asendan üksikpraksist Harjumaal Vasalemmas. Nii et minul on praegu topeltkoormus, aga mulle tundub, et mõlemas kohas on suhteliselt rahulik. Samas, kuigi suvel käib patsiente vähem, siis arste on samuti vähem.

Millega praegu inimesed pöörduvad?

Kõigega – traumad, puugid, pika COVIDi kahtlus, infektsioonhaigused … COVIDisse haigestumist tuleb kogu aeg juurde. Meil on Tabasalus vaktsineerimisega väga hea hõlmatus ja siin tundub, et COVIDit on natuke vähem või on sellega vähem probleeme, aga inimesed kaebavad, et neil on justkui vaktsineerimise pikaaegsed kõrvaltoimed. Seevastu Vasalemmas on palju venekeelset kontingenti ning vaktsineerimisega hõlmatus kõvasti väiksem. Seal on praktiliselt iga päev keegi, kes arvab, et tal on pikk COVID. Alati see nii pole – näiteks ühel patsiendil oli tegu hoopis borrelioosiga. Seega ei saa neid, kes pika COVIDi kahtlusega tulevad, uurimata jätta, sest kaebuste taga võib olla midagi muud.

Millised on pika COVID-i kaebused?

Seinast seina. Kõige rohkem on südamepekslemist, koormustaluvuse halvenemist, väsimust, hingamisraskusi. Selgelt on COVIDiga seotud see, kui köha ei lähe mööda, kui hingamine ei lähe paremaks, kui on lõhnataju probleemid. Palju on imelikke kaebusi. Üks naine ütles, et talle tundub, justkui pool nägu kogu aeg sulaks. Tihtipeale pole need patsiendid ka eelnevalt olnud päris terved. Neil on kopsuhaigused või südamehaigused juba enne ja need on dekompenseerunud või halvasti ravitud. Üks mees väitis mulle, et tal on pärast COVIDit koormustaluvuse halvenemine, aga tegelikult ta lihtsalt ei võtnud vererõhurohtu. Nende kaebuste korral pead kõiki oma meditsiinilisi teadmisi rakendama, et tegelikku põhjust lahti harutada.

Väga paljud vist enam COVIDi tõttu arsti poole ei pöördugi?

Jah, näen seda ka oma sõpruskonnas, et kui tehakse positiivne kiirtest, siis ainuke küsimus on, kui kaua peab kodus olema. Üldjoontes kulgeb COVID praegu kergekujuliselt ning kui haiguslehte pole vaja, siis ühendust ei võeta. Sellepärast ei saa me statistikast adekvaatset infot. Ainsad objektiivselt mõõdetavad kriteeriumid, mis meile üldse mingisugust infot annavad, on reovesi ja hospitaliseerimised – positiivsete analüüside ja diagnoosikoodide järgi ei saa enam järeldusi teha. Praegu on COVIDit hästi palju. Väga sageli tullakse reisilt COVIDiga tagasi ning ka suurtel sündmustel tekivad kolded.

COVIDiga seoses olete palju meedias olnud. Mida see Teie nimistule tähendab? Kas kõik on vaktsineeritud ja veendunud vaktsineerimisvastased nimistust lahkunud või millist suhtumist näete?

Võib-olla tõesti vanemaealisele rahvale läheb veidi korda, et olen Vikerraadios vaktsineerimisest rääkinud, aga minu nimistus on tavalised inimesed ja ega meilgi pole hõlmatus sada protsenti. Nimistu hea hõlmatus vaktsineerimisega on saavutatud suuresti tänu pereõdede visale tööle. Kindlasti kuulen ka oma vastuvõttudel kõikvõimalikke põhjendusi, miks mitte vaktsineerida. Ka seda, et 80-aastane proua jätab vaktsineerimata, sest see tekitab viljatust, või siis mõned vaidlevad, et ivermektiin aitab hästi ja miks me seda ei kasuta. Eks neid sotsiaalmeedias levivaid legende kuulen ka oma vastuvõttudel.

Kas COVID on praegu raske haigus või mitte?

See viirus on nii palju muutunud – see muteerub palju kiiremini, kui esialgu oletati. Algul arvati, et koroonaviiruse ogavalgu retseptoriga seonduv domeen on evolutsioonis hästi konserveerunud ja see praktiliselt ei muutu. Mõtlesime, et vaktsineerime ära, saame asja kontrolli alla. Oli ju juttu sellestki, et äkki kordub rõugete stsenaarium ning saame viirusest päriselt lahti. Tegelikult on see viirus osutunud palju kiiremini muteeruvaks kui gripp. SARS-CoV-2 tekitab jätkuvalt gripist sagedamini rasket haigestumist, surma ja tüsistusi. Kui grippi oleme traditsiooniliselt pidanud raskeks haiguseks, siis COVID on ilmselgelt raskem haigus kui gripp. Ka praegu. Ka esimese omikronitüve ajal, mis oli suhteliselt leebe. Aga nüüd levib meil tüvi BA.5 ja see tekitab jälle raskemat haigust. Sisuliselt on iga erineva tüve ajal olnud tegu täiesti erineva haigusega. Originaaltüvi, mis oli 2020. aastal, delta 2021. aasta lõpus ja omikroni kaks peamist varianti sel aastal on kõik olnud täiesti oma näo ja oma käitumisega. COVID on raske haigus ka praegu – meil on ju umbes 100 inimest haiglas (intervjuu toimus juulis – toim.).

Kui meil on suur osa rahvast vaktsineeritud ja/või läbi põdenud, siis kas edaspidi läheb ikka kergemaks?

Keegi ei oska öelda, sest see linnalegend, et viirused muutuvad evolutsiooni käigus kergemaks, tegelikult ei pea paika. Viirustel on evolutsiooniline surve muteeruda kiiremini levivaks ja kasutada selleks kõiki võimalusi. Praegu on meil immuunkaitse väga suurel osal elanikkonnast olemas, see paneb viirusele evolutsioonilise surve muteeruda immuunkaitset vältivaks. Seda see viirus on ka teinud. Tal pole mingisugust valu ega vajadust muutuda kergemaks – tal on vaja levida. Viirust ei huvita, mis saab peremeesorganismist, eeldusel, et peremees viirust edukalt levitab.

Delta oli raskem kui originaalviirus, omikron BA.5 on raskem kui esimene omikron. See läheb üles-alla ja pole mingit garantiid, et ei teki delta raskuse ja omikroni levikupotentsiaali kombinatsioone. See oleks küll halb variant.

Mida teha, et sügisele võimalikult hea kaitsega vastu minna? Kas tuleks kohe vaktsineerida või oodata natuke, et laine tipus oleks kaitse võimalikult tugev?

Meil on väga palju riskigruppi kuuluvaid inimesi, kellel on kolmas süst tegemata. Nemad peavad kindlasti kolmandad doosid ära tegema nii kiiresti kui võimalik. Kaks doosi praegu raske haiguse eest piisavalt head kaitset ei anna, ka surma eest ei anna. Üks doos on täiesti mõttetu. Kolme doosiga inimesi on haiglas vähe. Kellel on kolm doosi ja läbipõdemine, neid ma väga ei utsitaks praegu vaktsineerima, välja arvatud vanu inimesi, kes võiksid neljanda doosi ära teha.

Võib-olla tulevad sügisel omikronispetsiifilised vaktsiinid, aga väga suurt erinevust vist ei ole, kas teha tõhustusdoos originaalvaktsiiniga või omikronispetsiifilise vaktsiiniga. Mõlemad suurendavad immuunkaitset.

Tuleviku perspektiivis võiksid olla suurepärased sellised vaktsiinid, mis tekitavad limaskestade immuunsust ehk IgA-vahendatud immuunsust – need oleksid ninapihus või suukaudsed vaktsiinid.

Teine oleks pankoroonaviiruse vaktsiin, mis kaitseks kõigi koroonaviiruse variantide vastu, ka hooajaliste koroonaviiruste vastu. See annaks laiema kaitse, mida siis võib-olla peaks kord aastas uuendama. Selle kallal maailmas töötatakse, aga pole veel kaugele jõutud. Variantide tagaajamisel üksikuid uusi vaktsiine välja töötades jääme kaotajaks, viirus muteerub kiiremini.

Võtate sotsiaalmeedias erinevatel teemadel aktiivselt sõna. Mis on viimased või suuremad teemad, mis Teid n-ö käima tõmbavad?

On üks väga suur ja keeruline teema, mis on käimas olnud juba vähemalt paarkümmend aastat: vaktsineerimisvastasuse ja pseudomeditsiini teooriate ning kliinikute importimine Eestisse. Mulle tundub, et mida paremal majanduslikul järjel on inimesed ja mida vähem aega nende elust sööb ära töö, seda rohkem on neil aega tegeleda rumalustega. Kas puuduliku hariduse tõttu või põhjendamatult kõrge enesehinnangu pinnalt võetakse endale eksperdi roll, jagatakse ebapädevat meditsiinilist infot, hakatakse nõu andma terviseküsimustes. See on selgelt ohtlik ja kahjulik ning need tagajärjed jõuavad meditsiini, kus me peame ühiskonnana selle kinni maksma. Väga palju libameditsiini levikut on riiklikult subsideeritud. Töötukassa võttis alles tänavu juunis vastu otsuse, et nende kulul ei saa ümber- või täiendõppekoolitusi teha niinimetatud alternatiivmeditsiini valdkondades. Näiteks ei saa enam töötukassa kulul end koolitada osteopaadiks, refleksoloogiks, homöopaadiks, traditsioonilise Hiina meditsiini praktiseerijaks vms. Seni on uhhuumeditsiinikoolitusi olnud võimalik osta töötukassast, see on absurdne! Nemad on lihtsalt tõstnud käed üles ja öelnud, et neil ei ole pädevust otsustada, kas koolitus on tõenduspõhine. Nüüd see õnneks lõpeb.

Teine probleem on see, et ka mujal riiklikes struktuurides ja kohalike omavalitsuste tasandil kutsutakse esinema ja eksperdina sõna võtma inimesi, kellel tegelikult puudub selleks pädevus. See on väga suur probleem ja tagajärjed alles ootavad meid ees. Küsimus pole ainult vaktsineerimises, vaid ka toitumises, ravimite tarvitamises, vaimse tervise probleemidega tegelemises, sünnitusabis, tervetele inimestele vitamiinide pähemäärimises. Ja siis jõuavad meie vastuvõtule toidulisandite või vitamiinide liigtarvitamise tagajärjel neeru- või maksatalitluse probleemidega inimesed. See on metsik inimeste tervisega lollitamine, täiesti vastutustundetu. Terviseamet seda ei reguleeri, sest tegemist ei ole registreeritud tervishoiutöötajatega. Tarbijakaitseamet seda ei reguleeri, sest neil ilmselt puudub kompetents. Riik lihtsalt ei tee midagi.

Päriselt ei tehtagi midagi?

Ei. Nüüd tõesti töötukassa võttis pseudomeditsiinilt koolituste rahad ära. Aga see olukord läheb ainult hullemaks. Praegu tuleb libameditsiinikliinikuid aina juurde ja nad organiseeruvad järjest professionaalsemalt, moodustavad MTÜ-sid ja äriühinguid, korraldavad konverentse ja kutsuvad rahvusvahelisi libaterapeute esinema. Paljude uute äriühingute eesmärk on tõenäoliselt muu hulgas kandideerida ka riiklikele toetustele.

Mida on libameditsiini vastu rääkimine näiteks sotsiaalmeedias Teile kaasa toonud?

Põhiliselt lihtsalt palju psühholoogilist stressi ja väsimust, aga veidi ootamatuna ka uusi ägedaid sõpru. Surmaähvardusi pole olnud, aga sõimatakse ikka. Õnneks on sotsiaalmeedias võimalik inimesi ära blokeerida. Suvaliste sõimajatega pole mõtet kontakti astuda. Valele ja faktidele tuleb asemele pakkuda õiged faktid ja valed ümber lükata, aga suvalised hinnangud ja arvamused ei vääri tihtipeale tähelepanu.

Vaktsineerimise kohta on hea maandumiskoht vaktsineeri.ee veebileht, kus on tõenduspõhine info. Aga kõikide teiste teemade kohta, näiteks laste toitumine, toidulisandid, vitamiinid, ei ole selliseid „mine sinna ja loe seda“ lehekülgi või on neid vähe, need on halvasti leitavad ja halvasti struktureeritud.

Hea meelega näeksin, et arstid ja õed võtaksid nii avalikus kui sotsiaalmeedias rohkem sõna ja selgitaksid kõige tavalisemaid asju: miks on vaja ravida kõrget vererõhku, miks ei ole normaalne magada aastate viisi iga öö viis tundi, miks rütmihäirega inimesed peavad tarvitama verevedeldajaid … Need on täiesti tavalised esmatasandi igapäevaelu küsimused.

Mis on Teie vaates praegu esmatasandi kõige põletavamad küsimused ja missugused pikaajalised mured?

Ma arvan, et esmatasandi kestlikkus. Praegu residentuurist tulevate noorte arstide arv ei kata ära teisest otsast tekkivat defitsiiti. Ehk siis arstide ja õdede puudus on kõige suurem probleem, aga mul ei ole sellele mingeid lahendusi pakkuda.

Minu arust on probleem ka see, et me ei suuda oma arste hoida. Meil on parimas tööeas hea kogemusega perearstid, kes põlevad läbi ja loobuvad nimistust. Ja neid pole olnud vähe. Viimasel ajal olen näinud sedagi, et noored arstid teistelt erialadelt põlevad läbi juba esimestel aastatel ja tulevad eriarstiabist ära. Hea on, kui nad tulevad esmatasandile. Mulle tundub, et kuigi töökoormus on suur, oskame neid vähemalt inimlikul tasandil paremini hoida. Me ei karju residentide peale – sellist käitumist ei peeta peremeditsiinis normaalseks. Mõnes haiglas kuuldavasti tuleb seda ette.

Mõned kurnatud arstid lähevad lihtsalt sektorist välja, mis on täiesti jabur – meil on kõrgelt haritud arst, kes on residentuuri läbinud või seda lõpetamas, kes on juba läbi kõrbenud ja lõpetab arstina töötamise. Noori arste tuleb niigi vähe peale ja siis veel suhtutakse neisse kui ühekordsesse pakendisse, mille võid kohe prügikasti visata. Lisaks on ka kogenud arstid, kes põlevad läbi ja lähevad ära. Arstid ja üldse meditsiinitöötajad on meie riigi ressurss, mida kergekäeliselt minema visata pole õige.

Seega, ühelt poolt on probleem koormus ja teiselt poolt teiste arstide suhtumine?

Mõnel pool küll. Ma ei ole näinud, et peremeditsiinis oleks inimeste tasemel ülbitsemist või suhtumist, et „meie oleme kõik ennast surnuks töötanud ja mis sinul nüüd viga on, et ei jaksa“. Osa haiglates on see selgelt probleem.

Millega Te ise veel peale otsese perearstitöö tegelete?

Olen vahepeal saanud ühe lapse ja kasvatan teda.

Aga tööalaselt?

Olen tervishoiuteenuste lisamise komisjonis. Kui keegi tahab lisada mingisugust uut analüüsi või vidinat, mille eest võiks haigekassa maksta, siis nad esitavad meile teadusliku tõenduse, kas see asi on vajalik ja kasulik. Seejärel tehakse majanduskalkulatsioon ja siis komisjon annab haigekassale nõu, kas haigekassa võiks seda kompenseerida või mitte.

Lisaks on mul, praegu küll vaikeolekus, lapse tervise blogi. Väga kahju, et pole jõudnud viimasel ajal sinna kirjutada.

Lisaks kirjutan viimase kaheksa aasta vältel artikleid ajakirja Perearst ja Med24 portaali, veidi lühemat aega ka hambaarstide ajakirjale.

Olen esmatasandi koolitus- ja arenduskeskuses, mis korraldab perearstidele suunatud praktilisi väikerühmakoolitusi erinevates kohtades üle Eesti.

Kui palju olete jõudnud viimaste aastate jooksul puhata?

Täiesti normaalselt. Mul on aastas viis nädalat puhkust, mille olen terve aasta peale ära jaganud. Mõned puhkusenädalad on küll läinud nii, et teen neid töid, mis on võlgu jäänud, aga suvepuhkuse ajal tõmban siiski juhtme seinast välja.

Artikkel ilmus augusti Perearstis. Telli ajakiri siit!