INTERVJUU | Perearst Laili Konist: see oli parim soovitus – teha midagi ühiselt

Autor: Piret Mäeniit

Kuidas ja miks otsustasite nimelt arstiks õppida? Kas see oli juba lapsepõlves kujunenud soov ning kes või mis Teie valikut suunasid või mõjutasid?

Otsus arstiks, just lastearstiks saada tekkis keskkoolipäevil. Kasvasin pedagoogide peres – mu ema, tädi ja täditütar olid õpetajad. Tundus päris loomulik, et minagi valin sama tee. Siis aga tekkis mõte, et õpiks midagi huvitavamat. Töötasin suviti abilisena lasteaias ja väikesed lapsed mulle väga meeldisid – sealt tuligi pediaatria valik. Olen suur lastefänn ja südames lastearst siiamaani.

Kas lastearstist perearstiks profileerumine sujus valutult või nõudis see kõvasti lisatööd ja ümberõpet?

1998. aastal, mil mindi üle peremeditsiinisüsteemile, oli meie asutus juba neli aastat toiminud. Kui läksime üle perearstindusele, siis jätkasin sisuliselt lastearsti tööd – minu nimistu koosneski peamiselt lastest. Ajapikku lisandusid perekonnad, nimistu aina kasvas ja kasvas, ja see mulle siiralt meeldis. Sellist mõtet küll ei tekkinud, et ma ei spetsialiseeru perearstiks ja piirdun ainult lastearsti kutsega. Esimesed kümme aastat sain perearstina tegutseda valdavalt ikka pediaatrina, lisaks meie tervisekeskusele ka koolis ja lasteaedades, ning kogemusi juurde saada.

Kui inimesed endale perearsti valisid, siis lähtusid eeskätt noored pered teadmisest, et Konist on lastearst. Nii et see profiil oli oma nimistu kujunemisel mulle eneselegi ootamatult eelis.

Kas täiend- või ümberõpe kulges sama sujuvalt?

Peremeditsiinile üleminek tuli suhteliselt karmilt. 1998. aastal seati meid lihtsalt fakti ette, et sellest hetkest alates olemegi perearstid, sõlmime haigekassaga lepingu, hakkame tegema perearsti tööd ja paralleelselt käima perearstikursustel. Ühtlasi tuli ümber profileerida meie firma, sest hambaravi ei tohtinud perearstidega samas firmas olla. Seetõttu hambaarst lahkus ning asemele tuli perearst Heli Truuver, kes on praegugi meie keskuses kolmas perearst. Meie tollase terapeudi Astrid Innoga läksime siis õppima. Kursustel tuli käia kolm aastat – see tähendas, et mina ja doktor Inno olime vaheldumisi iga kuu ühe nädala töölt ära.

Eks see oli ka perele koormav, kuna mul oli siis kooliskäiv laps, ja iga kuu viis päeva kodunt ära olla polnud naljaasi. Aga 2000. aastal saime mõlemad doktor Innoga oma perearsti kutsetunnistuse ja nüüd oleme kolmekesi – perearstid Laili Konist, Astrid Inno ja Heli Truuver – Kadrina Tervisekeskuse osanikud.

Kas firma pidamine, mida olete juba ligi kolm aastakümmet teinud, on Teile meelepärane töö?

Nüüd räägiksin meie asutuse sünniloo. See algas aastal 1993, kui iseseisvus oli alles saabunud ja meditsiinis valitses päris suur segadus.

Mina tulin pärast Tartu Ülikooli lõpetamist 1988. aastal tagasi sünnikoju Kadrinasse tööle ning minust viis aastat varem arstiteaduskonna lõpetanud doktor Inno ja doktor Truuver juba töötasid Kadrinas. Tollel ajal tegutses Undla mõisas Kardina haigla ning selle ambulatoorne osakond, kus olid lastearsti ja terapeudi ametikohad.

Iseseisvusaja alguses, kui riigis oli rahaga väga kitsas ja kogu rahastus tõmmati väga koomale, muutusid palgad sisuliselt olematuks. Arstina võisid saada kolmsada krooni palka, aga kakssada tuli maksta kommunaalkuludeks. Ilmselgelt olid kõik siinsed arstid – hambaarst Tiiu Kabanen, dr Inno ja mina ning tollane kohalik arst dr Lehtla – hakanud looma omaette pisikesi firmasid, otsima endale ruume ja saama otselepinguid haigekassaga, et saada raha, mida keegi sinu teenitud raha vahelt „ära ei sööks“, nagu Kadrina haigla tegi. Tegutsesime selle nimel, et omapäi laiali joosta, kuni tollane Kadrina vallavanem Enno Põllu ütles kuldsed sõnad: „Naised, miks te jooksete? Parem tehke midagi koos!“

Olime kõik siis kolmekümnendates eluaastates. Vallavanemana sai Enno Põllu aru, et süsteem ei tohi laguneda, vaid seda tuleb kuidagi koos hoida, selle terviklikust säilitada – ja toetas meid igas mõttes. Meid toetas ka tolleaegne vallavolikogu esimees Peeter Ronk. Kusjuures teha volikogu liikmetele selgeks, et haigla ambulatoorne osa lööbki end haiglast lahku ja hakkabki iseseisvalt majandama, oli väga suur väljakutse.

Uskumatu, aga 1994. aasta septembris see otsus volikogult tuli. Meile anti kasutada Kadrina valla ambulatooriumi ruumid.

Nädal pärast seda toetavat otsust hukkusid mõlemad mehed Estonia katastroofis. Nüüd käin ma iga aasta 28. septembril Kadrinas püstitatud mälestusmärgi juures neile meestele nende visiooni, nende ettenägelikkuse eest mõttes tänu avaldamas. Sest kes teab, kuidas muidu oleks läinud …

Meie firma sai tuule tiibadesse, ja kui nelja aasta pärast riiklik perearstisüsteem sisse seati, siis meie juba teadsime, kuidas firmat juhtida, kuidas raamatupidamist korraldada, kuidas majandada, kuidas meeskonda tööle panna – meil oli see kogemus juba olemas. Need perearstid, kes pandi sisuliselt sunniviisiliselt olukorda, et tuleb hakata ettevõtjana tegutsema, olid meist märksa halvemas olukorras.

Praegu on Kadrina Tervisekeskus saanud päris omaette maja – ilusa ja piisavalt ruumika. Mismoodi selleni jõudsite?

Kui saime aru, et valla antud hoonel on väga suured kommunaalkulud, hakkasime otsima alternatiivi. Õnneks oli parajasti ühe viiekorruselise elamu esimesel korrusel mitu korterit müügis. Võtsime siis pangalaenu – ostsime esialgu kolm korterit ja ehitasime need pangalaenuga ümber. Hiljem ostsime sealtsamast neljanda korteri ka. Kokku 240 ruutmeetrit pinda, mis oli kõik nüüd meie enda oma ja äripidamiseks üsna tasuv. Tegutsesime seal ruumides ligi kakskümmend aastat.

Aja jooksul arenesime aina edasi – füsioterapeudi, ämmaemanda ja teiste spetsialistide teenused tulid juurde. Ja kui igale perearstile lubati ühe asemel appi kaks pereõde, kippus see omal ajal ostetud pind meie paarikümne töötajaga perearstikeskusele juba kitsaks jääma. Tahes-tahtmata tuli hakata mõtlema suurematele ruumidele.

Alates 2021. aasta septembrist olemegi uhiuues majas – Kadrina esmatasandi tervisekeskuse hoones. Perspektiivitundega, et tagada vallas esmatasandi meditsiini kestlikkus – sest kui meie oma senise osaühingu ja perearstikeskuse uksed sulgeksime, polekski vallarahval meditsiiniteenuseid.

Meid kaasati selle uue keskuse loomisse kohe ideetasandist peale, ja kuna olime oma tingimuste suhtes väga järjekindlad, võeti meid ka kuulda. Meie kindla veendumuse kohaselt pidi selles uues, 600 ruutmeetri suuruses keskuses lisaks perearstidele olema ka hambaravi, füsioterapeut, ämmaemand ja apteek – kõik esmatähtsad terviseteenused ühe katuse all. Apteeki kahjuks küll ei tulnud, kuna ei leidunud apteegipidajat. See-eest leidis vald tänuväärt võimaluse võtta tervisekeskusesse tööle nii psühholoogi kui ka logopeedi, mis Kadrina valla elanike arvu arvestades on vaat et luksus.

Uue tervisekeskuse üle oleme tõesti uhked, nagu ka oma valla juhtkonna ettenägeliku pilgu üle. Tagasivaates oleme ikka väga tänulikud meie omaaegsetele vallajuhtidele, kelle visioon oli läbinägelik ja õige: selleks, et edasi areneda ja mitte läbi põleda, on vaja meeskonnatööd.

Teie tervisekeskusele tegevusloa saamisel oli üks, praeguses turumajanduses üpris üllatav tingimus, et osutate esmatasandi arstiabi kõigile, sealhulgas ka ravikindlustuseta vallaelanikele. Kas see säte kehtib veel praegugi?

See oli tõesti üks tingimus, millega vallavolikogu ette läksime – noorte naistena tahtsime võtta vastutuse kogu valla elanike esmatasandi meditsiini eest. Kuna sel ajal oli ju haigekassasüsteem ka alles arendusjärgus ja oli väga palju ravikindlustuseta isikuid, siis võtsimegi vastu kõik, kes abi vajasid. Meil oli vallaga sõlmitud vastav leping ja vallalt tulid teatud kompensatsioonid, nii et saime tõesti kõik abivajajad vastu võtta.

Kui oli näha, et inimene on sotsiaalselt ja majanduslikult tõesti kehvas seisus, helistasin valla sotsiaaltöötajale, ja tema korraldas tollele patsiendile ravimitoetuse saamise. Koostöö vallaga on meil algusest peale olnud väga intensiivne, seda eriti esimesel kümnel aastal. Ega me praegugi kedagi ukselt tagasi ei saada, küll aga on kindlustamata isikuid jäänud aina vähemaks.

Kuivõrd meie võtsime kohustuse kõiki vallaelanikke meditsiiniliselt aidata, siis võttis vald omakorda kohustuse meid selles toetada, nii et iga aasta oli valla eelarvesse sisse kirjutatud kaks rida: ravikindlustuseta isikute toetamine ja kompensatsioon tervisekeskuse kommunaalkulude osas.

See kestis nii kaua, kuni kaks aastat tagasi saime endale uued ruumid, sellest alates on uued lepingud. Aga sisuliselt ei ole volikogu liikmed kunagi kahelnud, kas tervisekeskuse rahaline toetamine ka olukorras, kus põhimõtteliselt peame ennast ise ära majandama, on vajalik.

Selleks et seda vajadust põhjendada ja kuuldavaks teha, tuli minna ka poliitikasse. 1996. aastal kandideerisin valimisliidu nimekirjas esimest korda kohalikku volikogusse ja olin selle liige viis koosseisu järjest. Olin valla sotsiaalkomisjoni esimees ja usun, et sõnum tervisekeskuse toetamise vajalikkusest jõudis õigel ajal õigesse kohta ja aitas kaasa, et Kadrina valla elanikud on saanud igati head abi, seda nii meditsiini kui sotsiaalses mõttes.

Alanud aastal seisavad ees peremeditsiini arengukava arutelud. Mida Teie arengukavas oluliseks peate, milliseid prioriteete tuleks arengukavas seada?

Selle põlvkonna aeg, kes peremeditsiiniga alustades tegi kõike eeskätt entusiasmist, suure vastutustunde ajel ja oli nõus väga palju isiklikult panustama nii oma vabast ajast kui perekonna ja finantside arvelt, on nüüd mööda saamas. Kui me tahame, et peremeditsiin oleks kestlik, tuleb korraldada asju teisiti. Noor inimene, kes perearstina tööle tuleb, enam samamoodi isiklike ressursside arvelt ei panusta, ja me ei saagi seda temalt oodata, sest aeg on teine.

Arengukava teema jätaksin pigem meie hästi tugeva perearstide seltsi juhatuse vaagida. Omalt poolt aga rõhutan, et arstiressurss vajab ikka nii väga hoidmist ja säästmist, et sellele tuleks tõsiselt mõelda ja riiklikult panustada. Perearstidele peaks olema rohkem abiks pereõdesid, kelle roll peaks muutuma märksa suuremaks, kui see praegu on. Pereõde saaks ära teha väga palju sellist tööd, mille asemel võiks tänane perearst just oma erialatööle pühenduda.

Teisalt see paljuräägitud motiveerimise, tasustamise süsteem, et arstiharidusega noor hakkaks pidama perearstikeskust või võtaks endale nimistu – ta pigem tuleb asendusarstiks kui täisnimistuga perearstiks. Minul on küll mure, et kui mu pensionieas kolleegid ühel päeval ameti maha panevad, kas ma siis leian nende asemele uued perearstid või pean leppima abi- või asendusarstidega.

See mure on kuuldavasti paljudes, eriti maakondlikes arstikeskustes. Kas arstiks koolitatavaid on lihtsalt liiga vähe?

Jah, noorte arstide pealekasv on valus probleem, kuigi arstiks õppida tahtjaid on Eestis tegelikult ju palju. Konkurss teaduskonda on ülitihe ja ka perearsti residentuuri minnakse igal aastal väga usinalt. Aga praegu töötavate perearstide hulgas on väga palju eakaid – pensionile siirduvatest tohtritest jääb auke lähiaastatel nii palju, et millal me ükskord neid täita suudame ...

Kui meil oleks motiveerivamad tingimused selleks, et just väljaspool Tallinna ja Tartut tööle asuda, siis ehk tuldaks-mindaks ka perifeeriasse perearstiks. Minu süda aga valutab just sellepärast, kas ja millise vastutuse määraga see lähemas tulevikus teoks võiks saada, mõeldes nii meie oma tervisekeskusele kui ka peremeditsiini tulevikule üldse.

Oma kutsetöö kõrval olete kogu Kadrinas elamise-tegutsemise vältel olnud hästi aktiivne mitmel rindel, nii ettevõtluses kui ka poliitikasfääris vallavolikogu kauaaegse liikme ja ka aseesimehena. Olete olnud õige mitme äriühingu, sealhulgas MTÜ-de juhatuse esimees, Kadrina Hooldekodu juhatuse esimees, aga ka Kadrina segakoori juhatuse liige. Millest kogu selleks mitmekülgseks tegevuseks jõudu ammutate?

Ma olen neljandat põlve – ja tütar nüüd viiendat ning tütrepoeg kuuendat põlve – Kadrina inimene, kes oli juba kooliajal täiesti kindel, et mida iganes ma õppima ei lähe, Kadrinasse ma tulen tagasi. 1988. aastal pärast ülikooli lõpetamist tulingi – tol ajal koondise Eesti Põllumjanadustehnika (EPT) juhina töötanud Enno Põllu kutse peale, kuna Kadrinas oli parajasti üks tohtrikoht täitmata.

Kui ma Kadrinasse tööle tulin, pani meie kooli väga tubli muusikaõpetaja Rein Inno oma endistest õpilastest kokku segakoori ja kutsus sinna ka mind. See oli vahva kogemus: kõik need taasiseseisvumise aja isamaalised laulud said ära õpitud ja esimesel vabal laulupeol käidud. Sellest koorist kujunes väga tore kollektiiv, sõpruskond. Mina osalesin seal esimese sopranina kolmkümmend aastat.

Meie vilistlaslend, kes lõpetas keskkooli 1981. aastal, käib siiamaani omavahel tihedalt läbi. Iga aasta maikuus on meil klassikokkutulek ja käime ekskursioonidel. Kõik need kooskäimised lisavad alati tubli annuse positiivseid emotsioone, vaimsust ja energiat.

Praegusel ajal on juba uued väljakutsed. Mul on kevadel nelja-aastaseks saav tütrepoeg Rasmus, kellega leppisime kokku, et iga kolmapäev on meil Mamma päev – ja mida kõike me siis ära ei tee: paneme herneid maha, mängime õues jalkat, kastame tomateid, talvel mängime lumehangede vahel laskesuusatamist ... Kõik see on lõpmata tore ja minu energia tuleb nüüd sealt.

Artikkel ilmus veebruari Perearstis. Telli ajakiri siit!