INTERVJUU | Perearst Anna Gretšenko: aeg on näidanud, et töö perearstina oli minu jaoks õige valik

Miks ja kuidas sündis otsus oma praksis avada?

Töötasin ja omandasin kogemusi väga toredas perearstikeskuses Nõmmel, aga mingil hetkel tekkis soov oma töös ja töökorralduses rohkem ise otsustada. Üheks argumendiks said ilusad ja avarad moodsad ruumid ning uues suuremas tervisekeskuses patsiendile kiirelt ja mugavalt kättesaadavad teenused, mida Nõmmel ärihoonest ümber kohandatud ruumiolud pakkuda ei võimaldanud. Nüüd ei pea ma patsiente ringi jooksutama, sest siinsamas on käepärast füsioteraapia, ämmaemand, apteek, abivahendite pood, tulevikus lisandub ultraheli ja röntgeni tegemise võimalus, ühtlasi on personalile igati mugavad töötingimused. Lisaks saan teha koostööd siin majas töötavate teiste perearstidega, nii et päris üksi ma siiski ei tööta.

Kui suur on Teie nimistu ja kas olete kindel, et Teie senised patsiendid on samuti valmis hoopis teise linnaossa vastuvõtule tulema?

Minu senise nimistu moodustasid Nõmme elanikud, kellest paljud on nüüdseks Nõmmelt juba mujale kolinud.

Kuna minu nimistu eelmine perearst oli ettevalmistuselt lasteneuroloog, on minu nimistus suhteliselt palju lapsi, noori peresid ning pigem keskealisi kui eakaid patsiente. Nimistus on mul praegu 1800 inimest. Kuid nagu paar aastat tagasi perearstide seas korraldatud küsitlus näitas, peeti optimaalseks patsientide arvuks, keda üks perearst jõuab teenindada, üsna üksmeelselt 1600 – ja ma olen sellega täiesti nõus, see oleks ka minu plaanides sobiv nimistu suurus.

Üritan vastuvõtuaega alati efektiivselt kasutada ja vastuvõtule tulnud patsiendi korral ära teha võimalikult palju, et saada tema tervisest põhjalik ülevaade ja teda nõustada. Kui inimene tuleb näiteks kõrvavaluga, siis võimalusel teen üldise läbivaatuse, kontrollin üle raviskeemi, tuletan meelde sõeluuringute plaani – kõik see nõuab aega.

Kas peremeditsiini eriala oli Teie esimene eelistus või kaalusite ka muid erialasid?

Arstiks olen tahtnud saada alati. Juba kooliajal, pärast 11. klassi, olin Mustamäe Haigla operatsiooniosakonnas abiline.

Ülikooli ajal olid meil suurepärased peremeditsiini õppejõud, silmapaistvad ja targad naised, ning kui kuuendal kursusel toimus meil peremeditsiini praktika, siis oli see väga põnev ja mõjutas mind väga palju.

Residentuuri astudes oli minu esimene eelistus günekoloogia, aga sellele erialale ma sisse ei saanud. Teine võimalus oligi siis peremeditsiin. Kui olin juba peremeditsiini residentuuris, siis sain aru, et naistearstiks ma vist polekski sobinud – olen ilmselt liiga emotsionaalne inimene, et erakorralistes situatsioonides, kus tegemist on elu ja surma küsimusega, toime tulla. Aeg on näidanud, et peremeditsiin oligi minu jaoks õige valik.

Mis Teile oma töös kõige rohkem meeldib?

Kõigepealt muidugi laste tervise jälgimine. Nad satuvad minu vastuvõtule tavaliselt kahe nädala vanuses ning edaspidi kohtun nendega ja nende peredega järjepidevalt. Ma näen, kuidas nad kasvavad, arenevad – eelmisel sügisel läksid minu esimesed beebid-patsiendid kooli. See on mulle niisugune uudne tunne, mida ma varem ei ole kogenud – et minu patsient on niivõrd ajas muutuv isik.

Loomulikult meeldib mulle väga ka see, kui saan kiiresti, efektiivselt ja tänapäevaste vahenditega aidata patsiendil tema terviseprobleemi lahendada – rõõmu teeb tagasiside, kui patsient on õnnelik, et sai õiget ravi ja murest lahti. Nüüdsel ajal on selles suureks abiks e-konsultatsioonid ja seda võimalust ma aktiivselt ka kasutan.

Huvitav vaheldus tavapärasele töörutiinile on pisikirurgia, mida hea meelega teen. Kui steriliseeritud vahendid on mul kapis olemas ja patsient pisioperatsioonist huvitatud – ja enamik on –, siis saame sellisedki probleemid kohe lahendatud. Eriti kui tegemist on eaka patsiendiga, kellel kuulmine, nägemine, liikumine juba viletsad või esinevad ka tasakaaluhäired, on mul kahju saata teda kuhugi haavaraviõe või kirurgi juurde, kuna sageli ta ei tea, kuidas sinna sõita – eakate patsientide jaoks on see veel üks lisamure. Pigem on sellise patsiendi jaoks hea ja mugav, kui ta saab oma arsti juures sellised asjad ära teha.

COVID-i teema on küll kõiki ära tüüdanud, aga perearstiga kõneldes sellest päris mööda ei pääse. Mida see pandeemia Teie töösse kaasa tõi – kas suure koormuse kõrval ka midagi head või õpetlikku, mida annaks edaspidi kogemustena kasutada?

Proovime leida ikkagi plusse. Esiteks tõi pandeemia teadmise ja kogemuse, et paljud asjad saabki telefoni teel ära teha – patsienti nõustada ja isegi ravida, näiteks seljavalu või liigesevalu korral annan patsiendile konkreetsed soovitused, kirjutan välja põletikuvastased ravimid ja võib-olla juba nädala pärast probleem laheneb, nii et polegi vaja arsti juurde visiidile tulla. Varem ma ikka kutsusin patsiendi igal juhul vastuvõtule.

Arstina kaugtööd teha on samuti midagi uut. Kogu tarkvaraarendus, Zoomi ja Teamsi kasutuselevõtmine ning veebikoolitused näitasid, et saame teha paari-kolmetunniseid koolitusi või koosolekuid keset tööpäeva ja oma töökohalt lahkumata. See säästab sõitude arvelt väga palju aega ning samas saame sellisel päeval ka oma igapäevatöö ära teha.

Pandeemia ajal võtsid paljud perearstikeskused kasutusele kõnekeskused, kus kõik kõned registreeritakse ja salvestatakse. Tänu sellele, et kõnesid saab järele kuulata, on võimalik ära lahendada olukordi ja vaidluseid, mis varem jäid „sõna sõna vastu“ tasandile. Samuti aitab kõnekeskus arstidel ja õdedel toime tulla tohutu kõnede laviiniga.

Meie igapäevast ravi- ja ennetuspraktikat silmas pidades on perearstid ja pereõed saanud hea kogemuse massvaktsineerimisest, samuti on sellest kogemusest õppinud patsiendid. Ehk võib edaspidi loota gripi vastu vaktsineerimise hõlmatuse suurenemist.

Praegu töötatakse välja uut esmatasandi tervishoiu arengukava. Millises suunas võiks Teie arvates esmatasand liikuda? Mis on peamised puudujäägid esmatasandi töökorralduses, mis Teie igapäevast tööd praegu mingil määral segavad? Kuidas neid muuta?

Ma ei ole visionäär, et oskaksin maalida suurt pilti, aga enda tööst lähtudes tegeleksin kõigepealt esmatasandi baasasjadega. Esiteks rahastamine – tervishoiuteenustele kuluvat SKP protsenti tuleks suurendada. Ja teiseks muidugi inimressurss – meil on vaja rohkem hästi ettevalmistatud spetsialiste. Kui meil ei jätku perearste ja pereõdesid, siis ükskõik kui hea arengukava meil on ja kui hästi on esmatasand lõimunud teiste tervishoiuasutustega, ei anna sellest väga palju välja pigistada.

Ma alustaksin ikkagi A-st ja B-st – et oleks raha ja oleks inimesi. Ja kolmas kivi selles vundamendis: et need ühiskondlikud kokkulepped, mis meil meditsiinivaldkonnas on sõlmitud, oleksid igal tasandil üheselt mõistetud ja täidetud – alates sellest, mis on saatekiri, mis on kordusvisiit, kes ja mille alusel vormistab töövõimetuslehe, kuidas peab kroonilise haigusega patsiendi liikumine teenuste vahel kulgema ja nii edasi. Kohati need olemasolevad reeglid aga siiamaani ei toimi, kuigi need kokkulepped moodustavad tegelikult vundamendi, millest sõltub meditsiiniteenuste kvaliteet. Aga kui vundament on viltu ja katus laseb läbi, siis suurt edasiminekut me ei näe.

Murekoht, mis meie igapäevast tööd segab, on ametkondade poolt perearstidele ja pereõdele aina kasvavas mahus delegeeritud administratiivsed ülesanded, millest suure osa täitmisega võiksid tegelda teised asutused. Oluline on, et saaksime oma aja- ja muid ressursse kasutada põhiliselt ikka meditsiinilise, mitte kõikvõimaliku administratiivse töö tegemiseks.

Milline on praegu perearsti ja patsiendi koostöö ja milline see võiks olla? Mida ootate oma patsientidelt?

Kõige tähtsam on usaldus – kui patsient usaldab oma arsti ja arst usaldab oma patsienti, siis on see nagu vundament, millele koostöö üldse tugineda saab. Arstid on mõnevõrra erineva tööstiiliga ja samuti patsiendid oma ootuste ja vajadustega, me kõik oleme erinevad isiksused, aga koostöö alus on ikkagi usaldus ja lugupidamine. Vastastikune usaldus ja pikaajaline suhe annavad kindlustunde nii arstile kui ka patsiendile, aga kõige tähtsamana ikkagi patsiendile.

Inimestele ju väga meeldib tähelepanu: kui patsient näeb, et oled temast huvitatud ning oskad temaga rahulikult ja põhjalikult rääkida, siis sujub koostöö tavaliselt hästi. Sama kehtib ka perearstide ja eriarstide omavahelise suhtluse ja koostöö kohta. Väga palju kasu selle vastastikuse koostöö paremaks laabumiseks on andnud ühised veebiseminarid ning kohtumised perearstide ja eriarstide vahel ning sel pinnal on kujunenud päris aktiivne vastastikune suhtlus.

Artikkel ilmus mai Perearstis. Telli ajakiri siit!