INTERVJUU | Kadi Tomson: perearsti ja patsiendi koostöö peaks olema partnerlussuhe

Artikkel ilmus juuni Perearstis. Telli ajakiri siit!

Olete perearst. Milline oli teekond selle erialani?

Olen alati olnud lahtise peaga ja kooliajal tuli kõik kergelt välja – tegelesin lisaks koolile näiteks ka noortekoondise tasemel laskesuusatamisega. Gümnaasiumi lõpus tundsin, et peaksin valima kõige raskema eriala. Mu ema on samuti arst – alguses pediaater, nüüd juba 20 aastat perearst, ja suguvõsas on veel arste. Aga see pigem ei mõjutanud mu valikut. Kui õpingute alguses kannustas mind soov saada teada rohkem enda tervisest, siis alles 20ndate lõpus tekkis suurem rahulolu inimeste aitamisest ja hakkasin päriselt arsti elukutset väärtustama.

Pärast arstiteaduskonna lõpetamist läksin kõigepealt Soome, kuna soov oli töötada ja ma ei teadnud, mis eriala valida. Ühest aastast Soomes sai kokku seitse aastat – kui alguses olin seal kohapeal, siis hiljem pendeldasin edasi-tagasi.

Peremeditsiini residentuuri kasuks otsustasin, kuna olin töötanud mitu aastat üldarstina ning mul oli võimalus osa töökogemust residentuuris üle kanda. Samuti oli mul juba tekkinud ka iseseisvus oma aja ja töö planeerimisel – ma ei kujutanud ette, et kusagil suures haiglas kellegi alluvuses töötada suudaksin.

Mulle meeldis ravida erinevaid inimesi erinevate haigustega, mitte keskenduda ühele kitsale valdkonnale. Kui Soomes töötasin palju erakorralise meditsiini osakonnas (EMO), siis seal ravisin konkreetset haigusseisundit, kuid hiljem patsiendi käekäigust enam edasi ei teadnud. Tore on aga teada, mis on ravi pikaaegne tulemus ja kuidas patsiendil läheb.

Ka tundus esmatasand ainukene väljund, kuidas saab ennast rakendada nii meditsiiniliselt kui ka mittemeditsiiniliselt – oma keskust ja laiemalt meditsiinisüsteemi arendada.

Olete töötanud ka Soomes. Mida on õpetanud välismaa töökogemus?

Pärast ülikooli lõpetamist läksin tööle kõigepealt Põhja-Soome, Rovaniemisse. Olin täiesti üksi võõras riigis noore, algaja arstina. Toetuda ei olnud kellelegi. Veetsin seal terve polaartalve ja töötasin lisaks tervisekeskusele ka EMO-s. Kuus kogunes 220–250 töötundi. Tegemist oli mitmes mõttes ellujäämisvõitlusega.

Pärast seda vähendasin koormust ja tulin rohkem lõunasse, kuid siiski oli mitmeid hetki, kui kaalusin tööst ja arsti elukutsest loobumist.

Välismaal töötamine on mind õpetanud, et saan igas olukorras hakkama. See andis enesekindluse, julguse, iseseisvuse ja õpetas, et kunagi pole mõtet inimest hukka mõista, vaid pigem üritada mõista.

Arstiks kasvasin samuti Soomes – seal on väga hea noore arstina kogemusi omandada, sest palju antakse vastutust, samuti on kolleegid sõbralikud ja abivalmid, ning ka üldarsti tasemel saab näha huvitavaid haigusi, neid ravida, ja teha ka protseduure, mis Eestis kuuluvad eriarsti valdkonda.

Sain teadmise, et vaja on liikuda masinate usust inimeste usku – Soomes ei ole näiteks haiglates kõige uhkemaid masinaid, aga samas väärtustatakse personali. Eestis nägin residentuuri kardioloogia tsüklis regionaalhaiglas, et terve kardiointensiivpalat oli tühi. Kui küsisin, kas patsiente ei ole, siis vastus oli, et ei, personali ei ole sinna panna.

Soomes tegin viimase EMO-osakonna valve eelmise aasta novembrikuus. Tundsin, et mitmel kohal töötamine oli kurnav ja et selline elustiil oli ennast ammendanud. Lisaks võttis enda keskusega töötamine ja selle arendamine meeletu aja, samal ajal õppisin veel ka magistriõppes TalTech-is. Tean, et saan alati tagasi minna, kui peaks tekkima finantsiline vajadus. Aga kas see on tegelikult õige, et arst peab käima tööl teises riigis, et enda elatustaset tagada?

Mis Teile oma töös kõige rohkem meeldib? Mis muudab peremeditsiini südamelähedaseks?

Oma töös meeldib mulle kõige rohkem see, et saan ise korraldada oma keskuse tööd ja mõelda, kuidas saab paremini. Meeldib, et juhime keskust emaga koos – arutame kõik asjad läbi, tal on palju kogemusi ja minul uuenduslikkust ning ambitsiooni.

Perearst-pereõde on patsiendi raviprotsessis üks meeskond, ja on väga tore, kui patsiendid on meie keskusega rahul. Perearstil-pereõel on patsiendiga kõige tihedam suhe, ja seega on usalduse tekkimisel võimalik patsienti kõige edukamalt mõjutada soovitud suunas. Kõige toredam on, kui pärast nõustamist on patsiendid saadud nõu ka kuulda võtnud ja järgmine kord vastuvõtule tulles on nad hakanud oma ravimeid korralikult võtma, mis kajastub ka nende tervisenäitajates, või on nad loobunud oma kahjulikest harjumustest.

Väga suurt rõõmu teeb see, et kui võtsin kroonilistest haigetest kubiseva nimistu pensionieas ja üksikpraksises töötavalt perearstilt ja inimesed hakkasid tulema mu ukse taha 260ste vererõhkudega, siis olen saanud enamiku neist korralikult ravimeid võtma ja analüüsidel käima. Kui patsient tunneb, et temast hoolitakse ja tuntakse tema käekäigu vastu huvi, siis hakkab ta ka ise pingutama ja saama aru, et see on päriselt oluline.

Milline on perearsti ja patsiendi koostöö ja milline see võiks ideaalis olla? Kuidas ideaalini jõuda?

Perearsti ja patsiendi koostöö võiks olla kui partnerlussuhe, mitte nii, et üks ütleb, kuidas asjad on, ja teisel puudub sõnaõigus.

Samuti ei tohiks olla vastupidi, kus patsient tuleb oma nõudmistega ja perearst on selle peale solvunud. Võtmeküsimus on suhtlemine. Väga oluline on aru saada teise poole ootustest ja osata nendega tegeleda.

Ideaal jääb alati ideaaliks – alati saaks paremini, aga tähtis on tagada tihe ja usaldusväärne koostöö.

Millised on esmatasandi kitsaskohad, mis lahendamist vajavad, ja mille üle tasub rõõmustada?

Esmatasandi kitsaskoht on eelkõige karjuv personalikriis – puudu on näiteks pädevatest õdedest. Samuti on õdede tase väga ebaühtlane. Kui arstiõppest tulnud arsti saab enam-vähem usaldada selles osas, millised on tema teadmised, siis kahjuks ei saa sama öelda õdede kohta. Kui pereõed ei ole piisavalt tugevad, siis langeb arstile suurem töökoormus – tegelikult on paljud vastuvõtud ja kontaktid esmatasandil sobivad pereõele lahendamiseks.

Perearstide nimistud on liiga suured selleks, et tagada kõikide patsientide esmaklassiline teenindamine ja personaalne teenindus, nagu paljud patsiendid sooviksid. Optimaalne oleks 1200–1600 inimest nimistus – seda olenevalt nimistust, kui seal on palju krooniliste haigustega inimesi, siis kulub nende ravile oluliselt rohkem aega. Samas, kui on tugevad pereõed ja abiarst, ei ole ka suuremad nimistud probleemiks.

Samuti on probleem perearstide teenuse ebaühtlane tase. Selle üks põhjus on perearstide puudus, eriti maapiirkondades. Samuti on erinevust näha suhtlemises – kui näiteks üks perearst suhtleb oma patsientidega ühe korra ega olegi rohkem kättesaadav, siis teine suhtleb kümme korda ja pingutab patsiendi ravi nimel hoopis rohkem, aga rahastuses erinevust ei ole, ehkki teenuse kvaliteet on väga erinev. Mitmed pensioniealised perearstid kahjuks ei jaksa ega suuda enam oma nimistuga tegeleda, aga sujuvat üleminekut pensionile jäämiseks on noorte arstide nappuse tõttu raske teha.

Üks kitsaskoht on ka haigekassa suhtumine – kuigi perearst peaks olema justkui haigekassa partner, siis sageli on nii, et haigekassa dikteerib ja karistab ning perearst peab kuidagi ise hakkama saama.

Samuti võiks olla patsientidel omaosalus, mis neid distsiplineeriks. Kui eriarstiabis on see viis eurot, siis võiks tööealiste grupile olla sama süsteem ka esmatasandi abis, see aitaks vältida tühje visiite ja perearsti aja raiskamist.

Rõõmustada tasub selle üle, et üldjuhul – küll mõningate eranditega – pääseb Eestis inimene perearstile kiirelt. Kui Soomes oli normaalne, et tervisekeskustes on arstide järjekorrad 2–3 nädalat, siis meil pääseb inimene arstile kiiremini.

Kaitsesite just magistritöö TalTechis. Mis teemal see töö oli ja mis järeldustele jõudsite?

Minu magistritöö oli esmatasandi tervisekeskuse juhi juhtimiskompetentsidest. Sellealaseid uuringuid ei ole meil varem tehtud. Tegin uuringu tervisekeskuste kauaaegsete juhtide ekspertarvamuste ja kirjanduse põhjal. Selgus, et kõik tervisekeskuste juhid on multitalendid – samal ajal peab olema mitmel tööpostil korraga ja kõik on pidanud juhtimiskompetentse lisaks juurde õppima. Tervisekeskuse juhtimismudelisse on küll arvestatud väike juhtimiskulu, kuid tegelikult näiteks Eesti keskmise suurusega tervisekeskusele, kus on 10 000 patsienti, ei ole see raha piisav ei juhi ega ka lisaarsti palkamiseks, kui arst soovib ise juhtimisega tegeleda.

Tervisevaldkonna juhtimise õpe on Eestis puudulik, ja see kajastub mitte ainult esmatasandil. Juhtimise parandamiseks on kaks varianti: kas võimaldada meedikutele lisaks professionaalsetele oskustele ka juhtimisõpet, sest ideaalis võiks juht olla meediku taustaga – see võiks olla peremeditsiini residentuuris või neile meedikutele, kes on asjast huvitatud. Teine variant on luua ülikoolides eraldi õppekava tervishoiuvaldkonna juhtimise õppimiseks, mis on põhjalikum, kui praegune EBS-i tervishoiuvaldkonna juhi arenguprogramm ja mida võivad läbida nii meditsiinilise- kui ka mittemeditsiinilise taustaga inimesed. Tegelikult ei pea juht olema meditsiinilise taustaga, kuid ülioluline on tunda valdkonda. Samas aga läheb selle spetsiifika tundmiseks aastaid.

Tervisekeskuse omanikul peaks olema võimalik valida, mil määral ja millises rollis ta soovib olla. Praegu on tehtud justkui poolik lahendus – esmatasandi korraldamine on antud perearsti kätte, aga kuidas nad sellega hakkama saavad ning millised tööriistad ja kompetentsid neil selleks on, see on nende enda asi. See põhjustab ka ebaühtlast kvaliteeti juhtimises ja esmatasandi kvaliteedis.

Olete ka Tallinna Perearstide Seltsi (TPS) juhatuses. Millised on need eesmärgid, mille eest seisate?

TPS-i juhatuses on minu huvi arendada koostööd kohaliku omavalitsusega, arendada perearstiabi ja sotsiaalhoolekande koostööd, parandada koostööd haiglatega parema kommunikatsiooni osas patsiendi-haigla-perearsti teljel, arendada koostööd Õdede Liiduga õdede pädevuse ja koolituste teemal, võimaldada TPS-i liikmetele juhtimis-, enesearengu- ja meeskonnatöökoolitusi.

Laiemas plaanis on soov mõelda, kuidas korraldada Eestis töötavatele ja veel mitte eesti keelt rääkivatele välismaalaste arstiabi. Kui venekeelsed patsiendid saavad abi, siis teine grupp on ka inglise keelt rääkivad patsiendid. Mul on neid nimistus suur hulk ja kulub palju rohkem aega, et neile selgitada, kuidas süsteem toimib. Samuti on vajalik, et personal saaks nendega suheldud. Jah, meil on üks riigikeel, aga minu arvates võiksid siin töötavad ja maksudesse panustavad välismaalased saada arstiabi eestlastega võrdsetel tingimustel, et nad ei peaks selleks erameditsiini poole pöörduma.

Soov oleks ka koostöös EPS-iga seista erinevate seadusepunktide muutmise eest.

Üks Teie eesmärke TPS-i juhatuses on arendada koostööd haiglatega, et saavutada parem kommunikatsioon patsiendi-haigla-perearsti teljel. Kuidas iseloomustate seda koostööd praegu ja mis võiks olla parem?

TPS-il on praegu regulaarsed kohtumised haiglate esindajatega. Palju on läinud paremaks, näiteks e-konsultatsioonide vastuste osas.

Haiglatega võiks kommunikatsioon olla sellisel tasemel, et kui minu patsient satub haiglasse, siis teavitab osakonna sekretär sellest ka perearsti, samuti teavitataks, kui näiteks on pärast eriarstil käiku soovitusi perearstile. Patsienti ei saa kahjuks selles osas lõpuni usaldada, et oluline info õigeaegselt perearstini jõuab.