INTERVJUU | Igor Junkin: töö enda nimistuga on midagi erilist

Artikkel ilmus novembri Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Kõikidele Perearsti artiklitele, sh arhiivile saad ligipääsu tellides ajakirja siit!

Milline oli Teie teekond perearsti elukutseni? Kas teadsite juba lapsena, et soovite arstiks saada?

Minu lõplik otsus saada perearstiks kujunes viimasel kursusel – peremeditsiini eriala tundus huvitav ja mitmekülgne. Sageli on perearst esmane või üldse ainukene kontaktisik meditsiinilist abi vajavale inimesele. Töötades perearstina kohtud nii erinevate inimeste kui ka erinevate meditsiiniliste ja sotsiaalsete probleemidega, seega peavad perearsti teadmised ja oskused olema laialdased ja ajakohased. Kõik see tundub olevat üks keeruline ülesanne, mis pakub samas palju arenguvõimalusi.

Kui ma olin laps, siis arvasin, et minust saab tulevikus advokaat, sest inimeste kaitsmine ja nende õiguste eest seismine tundus mulle igati väärt tegevus. Tegelikult ei erine arstikutse väärtused väga palju advokaadi omast – arstina läheneme igale inimesele individuaalselt, loome usaldusliku suhte, hindame inimese privaatsust ning püüame teda igati aidata.

Palun kirjeldage oma nimistut – milliseid väljakutseid ja kogemusi on Teile pakkunud Teie nimistu?

Töö enda nimistuga on midagi erilist. Abiarstina või nimistu juures töötava arstina keskendud rohkem inimese meditsiinilisele probleemile, aga enda nimistu patsiendiga tegeledes uurid rohkem inimese tausta, keskendud sotsiaalsele anamneesile, püüdes luua kestliku arsti-patsiendi suhte. Eriti oluliseks muutub siis ka perekondlik anamnees, sest kui sinu nimistus on samast perest või suguvõsast patsiendid, siis tihtipeale on nende probleemid omavahel seotud. Perekondliku anamneesi tundma õppimine on keerukas – see võtab aega mitu visiiti, enne kui inimest paremini tundma hakkad.

Minu nimistu eripära on aga see, et tegemist on üsna eaka patsientuuriga, mis vajab erilist lähenemist. Seega sain mitu aastat täiendada enda praktilisi kogemusi, mis aitas palju kaasa minu enesearengule.

Mis on kõige sagedasemad tervisehädad, millega eakad Teie poole pöörduvad? Millise tervisehäda käsitlus on kõige keerulisem?

Eakad patsiendid kipuvad olema multimorbiidsed haiged ehk neil on korraga mitu haigust, mida tuleb vaadata ühtse tervikuna. Harvad ei ole juhud, kui inimene pöördub hoopis teise hädaga, aga rutiinse läbivaatuse käigus selgub midagi muud. Sagedasemad pöördumise põhjused kipuvad olema kõrge vererõhk, füüsilise koormuse taluvuse vähenemine või liigesevalud. Lisaks on oluline pidada meeles, et eaka patsiendi jaoks tuleb varuda rohkem aega. Esiteks on neil palju tervisemuresid, teiseks aga soovivad eakad sageli lihtsalt rääkida. Kahju küll, aga on palju üksikuid eakaid, kellel ei ole võimalust kellegagi vestelda ja oma mõtteid jagada. See on üks suurim väljakutse – püüda eakat aidata nii tema meditsiiniliste probleemidega kui ka muudes küsimustes.

Mis on kolm peamist põhimõtet, millest oma töös lähtute?

Mõeldes sellele küsimusele, ilmub silme ette kohe roheline WONCA puu. Aga kui pean valima, siis on minu kolm peamist põhimõtet, milles oma töös lähtun, kõikehõlmavus, järjepidevus ja kestlikkus. Perearsti töö on mitmetahuline ning vajalikud on teadmised paljudest erialadest ja eluvaldkondadest, sest perearst kohtab oma patsiente nende erinevates eluetappides. Inimest tuleb käsitleda tervikuna, võttes arvesse tema perekonda, sotsiaalset tausta ning hoiakuid. Selline lähenemine tagab kestliku ja kvaliteetse perearstiabi.

Milline on Teie hinnangul ideaalne perearsti-patsiendi koostöö?

Ideaalne perearsti-patsiendi koostöö põhineb vastastikusel usaldusel – patsient peab usaldama arsti ja tema otsuseid, aga arst peab usaldama oma patsienti ja pöörama piisavalt tähelepanu tema anamneesile ja kaebustele. Kuna ravitöö on arsti ja patsiendi koostöö, siis on tulemusliku ja kvaliteetse ravi alus vastastikune usaldus ja austus.

Mis Teile oma töös kõige rohkem rõõmu valmistab?

Rõõmustan, kui patsiendi profülaktiline nõustamine õnnestub hästi. Õigeaegne ennetustegevus aitab hoida ära paljusid ägedaid ja kroonilisi haigusseisundeid. Ka kroonilise haiguse ägenemist on õigeaegse sekkumisega võimalik leevendada või hoopis edasi lükata.

Kahjuks kohtun aeg-ajalt enda töös patsientidega, kes arvavad, et ennetamine või sõelumine ei ole mõistlik. Kohtan ka patsiente, kes arvavad, et nad on ennetustööga hiljaks jäänud või et vajaliku elustiilimuutuse elluviimine on tüütu. Siin on suur abi motiveerivast intervjueerimisest või lihtsalt vabast vestlusest. Kui saavutan soovitud tulemuse, siis valmistab see mulle rõõmu.

Mis on olnud perearsti töös kõige keerulisem?

Minu arvates on perearsti töös kõige keerulisem meditsiiniliselt seletamatute sümptomitega patsient, kui tehtud on põhjalik diferentsiaaldiagnostika ning uuringud on olnud korras, samuti on patsient käinud eriarsti juures ning sealt tagasi tulnud. Kuna tihtipeale sellises olukorras nõustamine ei õnnestu ja patsient on väga frustreeritud, siis on edasine suhtlus väga keeruline, sest patsiendi ja perearsti vahel tekib usaldusepuudus ning edasine ravitöö kuidagi ei õnnestu. Nende patsientidega tegelemine on paras mõistatus, millele ei ole head lahendust.

Mida ütleb Teie kogemus – kui perearsti ja patsiendi vahel on usaldus kadunud, siis kas seda on võimalik taastada? Mis lahendusi sel juhul olete proovinud?

Arsti ja patsiendi vahelise usalduse taastamine on üsna keeruline, seega oleks kõige parem selle kadu ennetada. Enamasti kaob usaldus siis, kui patsiendi ootused ja arsti plaan lahknevad. Tavaliselt olen ma siis proovinud patsiendiga natukene pikemalt rääkida. Olen küsinud tema arvamust raviplaani kohta, püüdnud täpsustada murekohti, mis sellega kaasnevad. Olen proovinud ka enda otsust lahti seletada ning julgustanud patsienti täiendavaid küsimusi küsima.

Millised on Teie hinnangul peremeditsiinisüsteemi kitsaskohad, mis vajavad tähelepanu ja lahendamist?

Mõnikord tundub, et perearsti töös on väga palju n-ö muid tegevusi, näiteks meditsiiniliselt mittepõhjendatud tõendite väljastamine või kirjalike arvamuste kirjutamine. Mõnikord tundub, et osad juriidilised isikud ei tea veel täpselt, milles seisneb perearsti töö, kui nad paluvad kõikvõimalikke tõendeid inimese toitumise, füüsilise aktiivsuse või töökeskkonna ohutegurite kohta. Eelkirjeldatud probleemidega tegelemine, nende lahendamine ning patsiendi nõustamine võtab päris palju aega, mida võiks pühendada ravile või meditsiiniliselt põhjendatud ennetustööle.
Mõned patsiendid pöörduvad nõudega saada meditsiiniliselt mittepõhjendatud saatekiri, kuna arvavad, et perearsti töö seisnebki eelkõige saatekirjade väljastamises. Kui perearst sellest keeldub, siis patsient solvub.

Arvan, et selle probleemi saab lahendada patsientide harimisega – tuleb viisakalt ja rangelt selgitada saatekirja väljastamise näidustusi ja nõudeid. Nii on võimalik patsiendi hoiakut muuta.

Kuidas hindate Eesti meditsiinisüsteemi üldiselt? Mis on meditsiinisüsteemi tugevused ja nõrkused?

Tegelikult on meie meditsiinisüsteem väga patsiendisõbralik. Eesti elanikul on võimalik saada tänapäevast meditsiiniteenust, mis hõlmab endas laboratoorseid ja instrumentaalseid uuringuid, farmakoloogilist ja kirurgilist ravi ning eriala tippspetsialistide arvamust. Juhul kui inimesel on olemas riiklik ravikindlustus, siis on solidaarsuse printsiibil talle kõik teenused vajadusepõhiselt kättesaadavad. Selline süsteem võimaldab inimesel olla kindel enda tulevikus ning tagab ka turvatunde.

Sageli kurdavad patsiendid, et ootejärjekorrad on ebamõistlikult pikad. Tundub, et see on rohkem seotud sellega, et mõned inimesed kipuvad süsteemi kuritarvitama. Vesteldes patsientidega, oleme pereõdedega mõnikord kuulnud, et patsiendid põhjendavad erakorralise meditsiini osakonda pöördumist vaba aja olemasoluga ning lausega, et „seal on võimalik kiiremini uuringutele saada“. Samamoodi kuritarvitatakse mõnikord ka perearsti saatekirja, kuna patsient „soovib olla uuritud“.

Kõik see soodustab ravijärjekordade pikenemist ning põhjustab nii meedikute kui ka patsiendi enda läbipõlemist.

Kuidas hoidute Teie stressist ja läbipõlemisest?

Ma arvan, et igaühel on oma n-ö retsept, kuid peamine reegel on vabal ajal tööst mitte mõelda. Seda olen püüdnud ka teha. Siinkohal sobivad paljud lahendused: sport, kino, looduses viibimine.
Minu jaoks on kõige olulisem mu pere – perega koos viibides saab alati puhata, ümber lülituda ja mõtted töölt eemale viia.

Mis oleks see, mis muudaks maakohta töölemineku meie noortele ja ka eakatematel perearstidele ahvatlevamaks?

Arvan, et siin on põhiküsimus logistika ning piirkonna varustatus vajalike asutuste ja teenustega, mille suhtes on tundlikud nii noored kui ka vanemad inimesed.

Noorel perel peab uues kohas kujunema oma tugivõrgustik, lapsed peavad saama lasteaia- ja koolikoha. Noored inimesed soovivad olla toeks ka enda vanematele, sugulastele, see ei ole aga võimalik, kui nad elavad neist liiga kaugel.

Piirkonnas peab olema hea teedevõrgustik (ka kergeliiklusteed), sportimise ja vaba aja veetmise võimalused. Siiski arvan, et see otsus on väga individuaalne, kuna inimeste vajadused on erinevad.

Kas Teie oleksite valmis maakohta tööle minema? Mis tingimustel?

See on hea küsimus, millele ma ei saa praegu vastata. Noore isana tunnen tihti ajapuudust töö- ja pereelu ühitamisel, seega oleks praegu kindlasti raske midagi muuta. Aga nagu öeldakse, ära kunagi ütle iial. Töö väiksemas maakohas on hoopis midagi muud, see täiendab su meditsiinilisi teadmisi ja oskusi.