INTERVJUU | Helve Kansi: teen praegu unistuste tööd unistuste töökohas

Artikkel ilmus septembri Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Kõikidele Perearsti artiklitele, sh arhiivile saad ligipääsu tellides ajakirja siit!

Kuidas avastasite enda jaoks peremeditsiini eriala?

Arstiks saamine ei olnud minu lapsepõlveunistus. Mäletan, et lapsena tegin korra koerale naelaga süsti, hammustusest on siiani käel arm alles.

Keskkooli viimases klassis tekkis mõte õppida spordimeditsiini, aga kuna sisseastumistingimused tundusid ületamatud, pidin „leppima“ ravi erialaga. Pärast ülikooli lõppu hakati rääkima perearstindusest. Kuna mina ei suutnud valida ühegi eriala vahel ja kõike teada tundus väga põnev, siis ma peremeditsiini erialale sattusingi.

Milline on olnud Teie karjäär perearstina?

Nimistuid hakati perearstidele konkurssidega kinnitama 1998. aastal. Olid tõelised konkursid ja kõik tahtjad ei saanudki nimistut, eelistatud olid need, kellel perearstikutse käes või õpingud pooleli. Olime komisjoni ukse taga ikka väga närvis.

Kuna noore arstina ei olnud ma jõudnud veel tuntust koguda, siis tuli alustada väikese nimistuga. Sel ajaloolisel perioodil käis ikka kõva võitlus patsientide pärast – üks perearst kahmas endale näiteks 3000 patsienti, andmata endale aru, kas ta ikka jõuab selle töö ära teha. Patsiendid aga mõistsid, et noored arstid on taibukad ja käivad ajaga kaasas, nii hakkasid ka alustajate nimistud tasapisi suurenema. Praegu rõhutakse pigem kvaliteedile ja perearstide seas läbiviidud küsitlused on näidanud, et optimaalne nimistu suurus on 1600 patsienti.

Kivi kivile ladudes tundsin, et olen võimeline töötama perearstina ka sellises kohas, kus ei ole eriarste alati võtta, aga lahendada tuleb igasuguseid inimeste muresid. Hiiumaal perearstiks olemisele eelnev karjäär oli 23,5 aastat töötamist ühe ja sama nimistuga Viljandis.

Mis Teile töös kõige rohkem rõõmu valmistab ja mis meele mõruks teeb?

Kuna olen töötanud perearstina ligi 25 aastat, siis saan öelda, et nimistuga töötades saab hea töö vilju nautida küll. Heal perearstil on targemad ja seeläbi tervemad patsiendid – haiguste tüsistusi on võimalik korrapärase raviga ohjata, seega patsiendid ei jää varakult abivajajateks ning elavad kvaliteetsemat elu. Oluline on patsiente nõustada näiteks teemadel, kuidas hoida end tervemana, miks tuleb konkreetset ravimit võtta, miks on suitsetamine halb.

Aasta tagasi Käinas tööd alustades ütlesid mulle mitmed patsiendid, et neile pole keegi kunagi seletanud, miks just seda ravimit on vaja võtta. Sama oli ka nõustamisega rahustite ja uinutite teemal ning selgitamisega, et need on ainult vajadusel ja lühiajaliseks tarvitamiseks. Lasin pereõdedel vastuvõtule kutsuda kümneid ja kümneid patsiente, et selgitada välja põhjused, miks patsiendid kasutavad igapäevaselt uinuteid, rahusteid, tramadooli või kodeiini. Praegu on mitmed patsiendid neist ravimitest võõrutatud, kuid paljudel on see protsess pooleli. Suunasin oma patsiendid valuvaigistite asemel füsioterapeudi vastuvõtule ning sellega kaotasin ma esialgu oma mainest vähemalt 75%, kuid praegu on tagasiside sellele olnud hea. Kõige suurem rõõm ongi see, kui patsiendid saavad oma probleemidele lahenduse või perearst suudab veidikenegi aidata nende elukvaliteeti parandada.

Meele teeb aga mõruks see, et tublid perearstid käivad igal tööpäeval tööl, tegelevad patsientidega ja hoiavad ära palju tüsistusi ning surmasid, kuid pearaha saavad kõik ühtemoodi. Tasu on tublidel perearstidel sama, mis neil perearstidel, kes haaravad mitu ilma arstita nimistut – sel juhul jääb patsientidele osutatav abi sisuliselt pereõdede kanda, kui sedagi. Isegi kui pereõed täidavad edukalt kvaliteedisüsteemi, siis analüüside tulemusi vaatamas ja raviskeeme korrigeerimas ei ole sel juhul ikka kedagi.

Mis on olnud perearsti töös kõige keerulisem?

Kõige keerulisem on niinimetatud „pagunite puudumine“. Seda alates sellest, et eriarstide suhtumine perearstidesse on olnud juba aegade algusest arrogantne, teatavasti ohatakse isegi patsientide haiglavoodite ääres tudengitele, et küll selle patsiendi perearst on ikka rumal. Taoline suhtumine on aja jooksul küll paranenud, seda tänu tõeliselt tublidele ja tarkadele perearstidele ning erinevatele Eesti Perearstide Seltsi juhatustele, kes on võidelnud perearstide au eest. N-ö turgu solgivad aga need tegijad, kes on vaid raha peal väljas ning patsientidega ei tegele. Siinkohal peaks me endalt küsima, kas me ise tahaksime endale perearsti, kes teeb vastuvõtte kord nädalas, ei paku jämesoole sõeluuringut, ei tee korrapäraselt krooniliste haiguste kompensatsiooni kontrollimiseks analüüse, ei korrigeeri raviskeeme ja täidab kõik patsiendi soovid saada antibiootikume, Z-ravimeid, kodeiini? Ei taha, sest me teame, kui halb see on – meil on teadmised, mida selline tegevus endaga kaasa toob. Aga patsiendid ei tea. Miks me siis teeme neile nii?

Ja nii tundubki patsiendile iga erialaarsti, kiirabitöötaja, massööri või füsioterapeudi lause targem kui perearsti oma. Tark perearst muidugi ei ärritu nende lausete peale – ta kutsub patsiendi vastuvõtule, vaatab korralikult läbi, kasutades ülikoolis ja koolitustel saadud teadmisi, ning annab ise oma hinnangu. Sest jah, patsient sageli ei tea, mis on talle hea.

Millised on Teie hinnangul peremeditsiinisüsteemi kitsaskohad, mis vajavad tähelepanu ja lahendamist?

Perearstide põud, mis ei ole tekkinud üleöö.

Ametnikud on aastaid kinnisilmi lasknud vohada ebaeetilisel tegevusel, kus arst ei tegele oma patsientidega, vaid on huvitatud ainult nimistute võtmisest. Ebakvaliteetne töö muserdab patsiente, vihastab eriarste ja nii see pall muudkui veereb. Sellise maine tulemusena ei tahagi osad noored arstid valida perearsti kutset.

Samas ametnikud kontrollivad ja represseerivad vaid hästi töötavaid perearste. Kui ajada näpuga seadustes rangelt järge ja mitte süüvida tegelikkusesse, siis leiab alati mõningaid puudusi, erinevusi ametnike seatud eeskirjadest. Nii suureneb hästi töötavate perearstide seas frustratsioon ja suundutakse liiga vara pensionile, loobutakse nimistust või minnakse välismaale tööle. Regulatsioonid ei peaks kukkuma perearstidele otse lagipähe, vaid enne tuleks need juhatusega läbi arutada. Pean siinkohal silmas terviseameti toredaid külaskäike ja Riigi Infosüsteemi Ameti nõudeid. Kuigi juhatus on suutnud enamiku ämbreid ennetada, siis neid ikka juhtub, ja see on halb.

Kahjuks on meie seas veel väga palju väiklust, mistõttu ei suudeta luua hästitoimivaid tervisekeskusi. Selle asemel, et üksteisega avatult ja salatsemata läbi rääkida, millised on ootused ja kuidas patsiente koos paremini aidata, ei räägita omavahel üldse, pirtsutatakse ja loobitakse üksteist liivaga nagu lasteaias. Kes aga seetõttu kannatavad, on patsiendid. Kui korrakski tulla oma nurgast välja ja minna vaatama, kuidas tegutsevad toimivad tervisekeskused, siis aitaks see Eesti perearstindust palju parandada.

Millised on need kolm põhimõtet, millest oma töös lähtute?

Pakun patsiendile parimat abi oma teadmiste ulatuses. Igaüks, olgu ta eriarst, perearst või füsioterapeut, peab tegema oma töö lõpuni, vaid nii on Eesti meditsiin ideaalne. Seda on öelnud üks minu pereõdedest.

Teiseks võitlen ma selle eest, et igasugune delegeerimine kaoks. Kahjuks tulevad aga süsteemi ikka ja jälle uued inimesed, kes ei ole kehtivatest kokkulepetest kuulnud, näiteks e-konsultatsiooni teemal.

Kolmandaks – ma ei ole nähtamatu ega muutu selleks.

Töötasite pikalt Viljandis perearstina, seejärel otsustasite kolida Hiiumaale. Millest sündis selline otsus?

Jah, võib tõesti küsida, mis mul siis Viljandis töötades puudu jäi – patsientide haigused olid kontrollitud, pereõed olid mul tublid, eriarstid käeulatuses, residendid pidevalt praksises, töölkäimine lust ja lillepidu, osalesin Eesti Perearstide Seltsi juhatuses erinevates töörühmades, kogu informatsioon oli olemas, ka Viljandi Haigla nõukogus sai protsessidel silma peal hoida. Jah, rutiin on küll hea, aga liiga kaua sama rutiini muutub igavaks ning sa tunned, et suudad ja tahad teha veel midagi huvitavat ja vajalikku. Leidsin, et olen valmis vaatama sügavamale maaperearsti valdkonda. Kui üht ettekannet tehes leidsin slaidi, kus Hiiumaa perearstide keskmine vanus oli kõige silmatorkavamalt punases, siis võis järeldada, et seal hakkab kohe midagi halba sündima. Ja nii ma läksingi töötama Käina nimistuga, kus patsiendid ei olnud nimistu asendusarsti just sageli näinud.

Mis sai Teie Viljandi praksisest? Kuivõrd keeruline oli praksise avamine Hiiumaal?

Viljandi praksis töötab minu käe all edasi. Pereõdedel on töö kindlustatud ja neil on kogu aeg ka arst olemas. Viljandi patsiendid on saanud tunda noorte arstide lähenemist. Usun, et Viljandi Tervisekeskuse valmides ei tööta minu nimistuga ainult üks perearst, vaid kuue nimistuga tervisekeskuses on rohkem kui kuus perearsti, mis annab võimaluse paindlikumaks töötamiseks. Siis ei pea need, kellel on väikesed lapsed, ennast lõhki rabama, ja need, kellel jääb tahtmist üle, saavad osaleda näiteks erakorralise meditsiini osakonna, kaitseressursside või töövõime hindamiste töödes, et ennetada rutiini ja läbipõlemist.

Mul endal oli töökeskkonna vahetus pigem põnev. Minu lapsed on suureks kasvanud ja ma ei pea olema enam nii paikne, ongi hea vaheldus aeg-ajalt nädalavahetuseti mandril käia.

Mis aga oli Hiiumaale minemise juures kole, olid ähvardused, mida sain selle eest, et julgesin kandideerida Käina nimistule – ka nimistu asendusarst soovis seda nimistut endale. Minu kohta levitati valeinformatsiooni, kuid õnneks kõik laabus.

Mille poolest erineb Viljandi perearsti töö Hiiumaa perearsti tööst? Mis on saare omapärad?

Viljandi linnas on nimistutel perearstid olemas ja patsiendid on hoitud, ka eriarstiabi on enam-vähem käe-jala juures olemas. Kui mõni eriala on nõrgalt esindatud, siis on Tartu piisavalt lähedal, et sealsetelt arstidelt kasvõi e-konsultatsiooniga nõu küsida. Kehvasti toimib aga koostöö sotsiaalametiga. Kuigi on katsetatud erinevaid projekte, siis häid lahendusi endiselt ei ole. Ütlesime juba kümme aastat tagasi, et peremeedikutel on tarvis teada ainult ühte sotsiaalameti töötaja kontakti, kuhu probleemidega pöörduda, sest kui asjapulki on liiga palju, siis kulub kallis perearsti või -õe aeg vajamineva kontakti otsimiseks.

Hiiumaal on see üks kontakt olemas, ja olgu tegu lapse või vanuri sotsiaalprobleemiga, hakkab abi hargnema just sellest ühest kontaktist. Kui patsient ei saa ise vastuvõtule tulla, siis sotsiaaltöötaja toob ta kohale.

Viljandis oli patsientidel ilmselt valehäbi ja sotsiaaltöötajat ei tülitatud, pigem nõuti perearsti koju.

Hiiumaal on patsientide uurimine keerulisem, kuna kohapeal pole võimalust teha ehhokardiograafiat, koormus-EKG-d, koloskoopiat. Röntgenuuringute vastuseid ootame vahel kuni nädal aega. Ultraheliuuringule võib patsient aja saada kahe kuu pärast.

Isegi kui eriarsti arvamust ei ole vaja, siis patsiendi käsitlus võib jääda poolikuks. Sageli keelduvad eakad minemast mandrile või Saaremaale uuringutele ja eriarsti vastuvõttudele. Nii jälgingi praegu ise mitmeid hüpertüreoosiga patsiente, Viljandis olid nad kohalikus haiglas endokrinoloogi jälgimisel.

Praeguses nimistus on hämmastavalt palju aneemilisi ja neerupuudulikkusega patsiente. Eakaid oli mul ka Viljandi nimistus rohkelt, kuid nimetatud rasked seisundid tulid ette pigem harva. Samas on patsiendid leplikud, sõbralikud. Teises äärmuses on jälle patsiendid, kes keelduvad igasugusest abist.

Siinoldud aasta jooksul olen diagnoosinud ka palju pahaloomulisi haigusi, mis on kahjuks kaugelearenenud.

Miks ei lähe Teie hinnangul noored perearstid maale tööle?

Maal on raskem. Seal ei oota valmis tervisekeskused, kus tehakse koostööd ja töökeskkond on meeldiv. Maal on palju intriige ja kiusu. Peame kaema enda sisemuses, kas lahkuvad perearstid ikka ootavad noori perearste enda sekka või tahavad nad lahkuda jalad ees. Kas maapiirkonnas ootavad noort kolleegi rõõmsameelsed perearstid, kes on teinud noore jaoks töökeskkonna apetiitseks, või vuhivad piirkonna perearstid kõik oma nurgas, olles tüdinud, läbipõlenud, sarkastilised ja vaenulikud iga uue tulija suhtes?

Ometi oleks just maal vaja osata teha koostööd, kuna puudu on toetavatest eriarstidest ja tugipersonalist. Maakohas on uuringud kaugel ning perearstil tuleb rohkem pingutada, et patsiendid uuritud saaksid. Hiiumaal ei saa näiteks teha ehhokardiograafiat, ometi on saarel palju multimorbiidseid eakaid patsiente. Eriarstidest on olemas täiskasvanutele sisearstid, kirurgid, silmaarstid, anestesioloogid, uroloog, günekoloogid, neuroloog, tükati kardioloog ja ortopeed, kaootiliselt ka psühhiaater. Enamus on eriarstid, kelle põhitöökoht on mandril ja kes käivad aeg-ajalt vastuvõtte tegemas.

Hiiumaa Haigla on võrgustunud Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga ning emahaigla võiks oma lapse eest paremini hoolt kanda ja tegutseda selle nimel, et ei oleks ebavõrdsust Tallinna ja Hiiumaa patsientide vahel.

Mis on see, mis muudaks maakohta töölemineku meie noortele ja ka vanematele perearstidele ahvatlevamaks?

Ahvatlev on maapiirkond ise. Mina teen praegu unistuste tööd unistuste töökohas – sõidan sageli tööle rattaga, käin enamuse aastast meres ujumas, töölt koju minnes põikan marja- või seenemetsa. Patsiendid on ka toredad. Kogemustega perearstina on patsientide haiguslood mulle huvitavad, ja kuna raviskeemid olid laokil, siis nende korrigeerimine on põnev. Olen Hiiumaal näinud selliseid haigusi ja tüsistusi, mida Viljandis pole paarikümne aasta jooksul näha õnnestunud. Noortele õppivatele arstidele oleks see kõik väga hariv, aga sellist nimistut noorena endale võtta on keeruline. Kui olen sellise nimistuga töötanud mõned aastad, alles siis võin hakata rääkima sujuvast inkubatsioonist, et ise rahulikult pensionile suunduda. See ongi minu praegune missioon – korrastada nimistu ja muuta sellega töötamine ahvatlevaks, et noor arst saaks kartmata tulla ja selle üle võtta, kui otsustan pensionile minna.

Ideaalne oleks Hiiumaal koostööd tegev tervisekeskus, et Käinas tegutsev perearst ei jääks üksi. Üle kogu Eesti peavad piirkonnad olema valmis pakkuma mõtestatud, kompleksset abi, ja kui keegi perearstidest on minemas pensionile, siis valmistuma selleks ette juba eelnevalt ja rääkima sellest avatult, et kõik saaksid panustada uue arsti leidmisse. Mõnes kohas aga kohtab ikka veel kaklusi patsientide pärast, üksteise laimamist ja muid eelajaloolisi vigureid.

Olete kohe ametiaega lõpetava Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige. Mida Teile õpetas ja andis Perearstide Seltsi juhatuse liikmeks olemine?

See andis mulle laiema maailmavaate. Ma ei varja, et enne ma olin korduvalt läbipõlenud üksikpraksises töötav väikelinna perearst, kes lähenes jooksusammul pensionile. Minust olekski saanud viriseja, kui ma poleks näinud juhatuse töö köögipoolt – seda, kuidas sünnivad edasiviivad kokkulepped ja kuidas ka miljonite tagumikutundidega ei muutu midagi. Juhatus teeb meeletut tööd, kuid mõned sammud on kahjuks väikesed. Kuid kui juhatus ei oleks oma tööd teinud, siis oleks perearstid selles valdkonnas alla neelatud.

Perearstid muutuvad üha ägedamaks. Tore on näha juurde tulemas noori arste, kes on uuenduslikud, leiavad vajadusel kiiresti tõenduspõhised ravijuhised ja on väga empaatilised patsientide suhtes. Kõik minu juures olnud tudengid ja residendid on õppinud kenasti ja motiveerivalt patsientidega suhtlema. Au ja kiitus nende eelnevatele juhendajatele!

Lisaks õpetas juhatuses olemine sihikindlust. Kui oled õige asja eest väljas, et midagi paremaks muuta, siis sa ei anna alla ega muutu nähtamatuks, et kergemini läbi saada.