INTERVJUU | Gerli Liivet: õdesid usaldatakse järjest enam, aga see suurendab ka õdede vastutust

Millised on Eesti Õdede Liidu olulisemad ülesanded ja eesmärgid 2023. aastaks?

Eesmärke on mitmeid ja toon siinkohal välja olulisemad. EÕL koostöös sotsiaalministeeriumi ja tervisekassaga on vastavalt sotsiaalministeeriumi õendusvaldkonna arendusnõukogu eesmärkidele alustanud konsultatsioone, et koondada õendust puudutavad regulatsioonid ühte õendusmäärusesse. Kindel soov on jõuda selle aasta lõpuks erinevaid osapooli kaasates määruse eelnõu valmimiseni.

Lisaks on töös 3N projekt, kus selle aasta alguses valmisid NIC-i (õendussekkumised) ja NOC-i (õendustulemused) klassifikaatorite tõlked, ning nüüd liigume edasi järgmiste sammudega. Tervisekassaga koostöös jätkame eriõenduse projektiga. Praegu on eriõe teenus tervishoiuteenuste loetelu katseprojektide peatükis, kuid soov on, et teenuse pakkumine oleks põhiteenusena kättesaadav kõigile tervishoiuasutustele, kellel on meeskonnas eriõdesid.

Meil on ka põhjust tähistamiseks. EÕL tähistab 9. novembril juba oma 100. juubeliaastat. Kindlasti vaatame suurte sihtide seadmise kõrval ka tagasi ja tunneme head meelt kõikide seniste arenduste üle, mis toetavad õdesid ja hooldustöötajaid nende töös.

Millisena näete õdede rolli loodavas uues esmatasandi arengukavas?

Õdede panus esmatasandil on aasta-aastalt üha kasvanud. Õdesid usaldatakse järjest enam, ja see teeb rõõmu, kuid suurendab ka õdede vastutust. Vaimse tervise õed on nüüdseks juba esmatasandile sisenenud, kuid potentsiaali on ka kliinilise õenduse eriõdedel, kes saavad panustada krooniliste haigustega patsientide nõustamisse ja nende jälgimisse. Veel oleks eriõdedel võimalik tervisedendusse panustada kogukonna tasandil. Õenduse valdkonna esindajad on otsustanud, et aastaks 2032 peaksid iseseisvat teenust osutavad õed olema eriõed. Näeme, et nii kodu- ja kooliõed kui ka üldhooldekodude õed, kes ei tööta külg külje kõrval arstidega, vaid pigem iseseisvalt, omavad selleks ajaks eriõe pädevust.

Mis on õdede liidu ja/või õenduse eriala viimaste aastate suurimad kordaminekud? Millised on peamised kitsaskohad, mis tuleks õenduse erialal lähiajal lahendada?

Eelmisel aastal jõudsid tulemini mitmed tegevused, millega olime sihipäraselt tegutsenud juba aastaid. Näiteks suurendati EÕL-i eestvedamisel koolituskulude tasu tervishoiuasutustele ja tervishoiuteenuste loetellu lisandus eriõdede teenus. Töövõimetus- ja hoolduslehtede avamise ja sulgemise õiguse lisandumine õdedele ning eriõdede piiratud retseptiõigus jõustusid samuti eelmisel aastal. Loomulikult oli ka konsensusleppe sõlmimine eelmise aasta veebruaris nii õeõppe kohtade arvu suurendamiseks kui ka praktikakulude rahastamiseks tervishoiuasutustele kindlasti kordaminek, sest selle leppe sõlmimist oodati pikisilmi.

Suurim murekoht on õdede puudus. Kuna õdede puudus on probleem kõikides maakondades, on väga oluline hoida õdesid, kes praegu oma kutsealal juba töötavad. Lisaks väärilise töötasu saavutamisele on kindlasti vaja tegeleda õdede ülekoormusega. Seega peame edasi liikuma koormusnormide kehtestamisega osakonnatöös ning vabastama õdede tööaega ehk vähendama neile antud mittekliinilisi tööülesandeid. Selleks peaksid olema meeskondadesse kaasatud tugispetsialistid, kes täidaksid mittekliinilist pädevust nõudvaid tööülesandeid. Räägitakse flebotomistide õppe vajalikkusest või tervishoiu assistentidest. EÕL-i igapäevas on oma osa ka ametiühingulistel tegevustel, sest töötingimuste parandamine peab toimuma lisaks kollektiivlepingule ka organisatsioonides. Ikka on õdesid või hooldustöötajaid, kes vajavad toetust oma õiguste eest seismisel.

Kuidas võib rahule jääda Eesti õendusharidusega?

Kõrgkoolides kandideerib õeõppesse keskmiselt kolm inimest ühele kohale, seega on õenduse eriala populaarne. Samas näeme, et töötavate õdede motivatsioon osaleda koolitustel on vähenenud, eriti viimasel kahel aastal. See on tingitud eelkõige suurest töökoormusest. Praeguseks on kahjuks paljud õed oma jõuvarud ammendanud ning lisategevustega kergesti kaasa ei minda. Tehakse täpselt nii vähe, kui on minimaalselt vajalik. Loodame, et õdesid tuleb juurde ja kaasatakse ka tugispetsialiste. See võimaldaks töökoormust normaliseerida ja olukorda parandada.

Noored arstid on kurtnud selle üle, et arstkonnas jääb puudu kollegiaalsusest ja samuti ei ole praktikakorraldus alati sellisel tasemel, nagu võiks olla. Kuidas on kollegiaalsuse ja praktikakorraldusega olukord õenduses?

Praktikakorralduses on positiivne, et õdedel on võimalus esmakordselt saada juhendamise eest riigilt tasu, sellel on loodetavasti positiivne mõju juhendamise kvaliteedile. Nii õendustudengite arv kui ka konkurents praktikakohtade pärast aina kasvab. Usun, et koostöös õppeasutuste ja tööandjatega sünnivad lahendused, mis tervishoidu paremaks teevad.

Kollegiaalsus vajab meie kõigi tähelepanu. Kindlasti on oluline pidada meeles, et kollegiaalsuse nurgakivi on suhtlemine ja koostöö. Juba õppe käigus võiksid õed ja arstid, radioloogiatehnikud, bioanalüütikud jt rohkem koos õppida, eesmärgistatult kohtuda ning jagada infot ja kogemusi otse. Koos oleks hea arutada, mida saab teha teisiti või kuidas üksteise tööd paremini toetada. Võistlusmoment ja hierarhia ei ole tervishoiusüsteemis igal pool hea. Ma ei räägi intensiivravist või erakorralisest meditsiinist, vaid pigem nn rahulikumast tervishoiukeskkonnast, kus võrdsete kolleegidena tegutsemine annab paremaid tulemusi. Mida rohkem tuntakse üksteise rolle ning mõistetakse ühist vastutust, seda paremad kolleegid me üksteisele oleme ja seda väärtuslikumat tervishoiuteenust suudame luua.

Kuidas on õdede roll patsientide vaates muutunud? Kas õdedele lisandunud kohustused ja õigused on jõudnud ka patsientideni?

Esmatasandi õendus on viimastel aastakümnetel teinud suure edasimineku ja võib öelda, et üldjoontes inimesed usaldavad esmatasandi õdesid. Kui ma ise 2001. aastal pereõena alustasin, soovisid inimesed pigem arstivisiiti, kuid juba 2004.–2005. aastal võis näha muutust. Küsima hakati vastuvõtuaegu ka õdede juurde.

Nüüdseks on väga tavaline, et inimene ei pruugi mitme aasta jooksul sattuda perearsti vaatevälja, kuna analüüsid on korras, ravimid toimivad ja eluviis toetab oma tervise säilitamist. Seetõttu suheldakse eelkõige oma pereõega. Samas peame olema väga ettevaatlikud, et me oma esmatasandi õdesid ära ei kurnaks. Iga lisandunud õigus või kohustus kasvatab õdede töökoormust, kuid see, et õdede töö on hakanud rohkem välja paistma, teeb ainult rõõmu.

Milliseid muudatusi ootavad õed rahastuses?

Teenuste hinnad vajavad regulaarselt ülevaatamist, seda on esmatasandi teenuse osas tervisekassa viimastel aastatel ka teinud. Praegu vaadatakse tervisekassa juhtimisel üle kogu tervishoiu rahastamise üldisi põhimõtteid ning sellest võib järeldada, et olukord vajab muutmist. Ka EÕL on selles osas oma mõtteid jaganud ja tagasisidet andnud.

Lisaks on tervishoius tegevuslubade väljastamise kord vananenud, mis omakorda on kaudselt seotud ka rahastamisega. Õed väga loodavad, et tulevikus on lisaks kodu- ja kooliõdedele võimalik õendustegevusloa alusel toimetada ka teistes valdkondades.

Milliseid ettepanekuid teeks õdede liit poliitikutele ja tervishoiukorraldajatele, et muuta paremaks õenduse olukorda ja õdede töötingimusi?

Kõige olulisemaks muudatuseks peame koormusnormide kehtestamist. Kuuleme liiga sageli, et erinevates statsionaarsetes tervishoiuasutustes on õde vastutav ligi 20 inimese eest ühes valvevahetuses. EÕL koos Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliiduga jätkab läbirääkimisi Eesti Haiglate Liiduga, et leppida kokku esmased koormusnormid juba selle aasta lõpuks. Eelmise aasta novembris sõlmisid Eesti Õdede Liit, Eesti Pereõdede Ühing ja Eesti Perearstide Selts hea tahte koostööleppe, millega astusime sammu lähemale ka pereõdede töötingimuste ühtlustamise ja parendamise suunas.

Kui võrrelda Eesti õenduse olukorda teiste Euroopa riikidega, siis mis on meil hästi ja mida võiks üle võtta Euroopa kolleegidelt?

Sellist esmatasandi tervishoidu, kus inimene on hoitud õdede ja arstide koostöös, peavad eeskujuks paljud Euroopa riigid. Nimistupõhisusel on oma plusse ja miinuseid, kuid üldiselt soovib iga inimene saada terviseabi seal, kus teda tuntakse ja temast hoolitakse. Usun, et teenuse sisu laiemalt vaadates on meie lähenemine kestlik. Siinkohal meenuvad kohe meie kolleegid Baltimaadest, eriti Lätist, kes alati kuulavad vaimustusega, kui palju meie õed esmatasandis panustavad.

Euroopas ringi liikudes olen kohanud palju sellist, mida tahaks Eesti tervishoidu integreerida. Eelkõige tahaksin, et meie arstid usaldaksid meie õdesid rohkem. Näiteks Soomes, Iirimaal ja Islandil tunnustatakse õdesid avalikult kui iseseisvaid spetsialiste, olemas on regulatsioonid ning ametiühingud, millesse kuulumine on õe auasi. Kindlates piirides suure jõuna on parem ka õdede eest seista. Mitmetes Euroopa riikides on õdede panus mõõdetav ka kvantitatiivselt. Kui mitte riigis tervikuna, siis vähemalt asutuste sees kasutatakse õendusklassifikaatoreid, mis võimaldavad andmete kogumist ja analüüsi.

Kui tihe on pereõdede ühingu ja õdede liidu suhtlus?

Eesti Õdede Liit teeb koostööd väga erinevate erialaseltsidega, sh ka Eesti Pereõdede Ühinguga. Meil on Eesti Pereõdede Ühingu ja Eesti Perearstide Seltsiga kolmepoolne hea tahte koostöölepe. Just mõni nädal tagasi kohtusid EÕLi pere-, kodu-, kooli- ja töötervishoiu õdesid koondava Terviseõenduse Seltsingu ja Eesti Pereõdede Ühingu juhid, et rääkida olulisest, tutvuda üksteise tegemistega ning planeerida võimalikke ühiseid tegevusi. Koostöös on tervishoius võimalik palju korda saata.

Artikkel ilmus märtsi Pereões. Telli ajakiri siit!