INTERVJUU | Eeva Protas: perearstide töökorraldus võiks olla dünaamiline ja tööampsudega

Miks soovisite arstiks õppida ja miks valisite erialaks peremeditsiini?

Lapsepõlves tahtsin saada piirivalvuriks. Käisime vanematega palju reisimas ja siis mõtlesin, et oleks hea, kui piiril on vastas oma inimene ja ei peaks nii kaua järjekorras ootama. See mõte meeldis mulle isegi veel kooli lõpetades, aga siis sain aru, et minu füüsiline ettevalmistus ei ole selleks piisavalt hea.

Kunagi tahtsin saada ka arhitektiks, aga joonestamine oli minu jaoks liiga keeruline ja pidin midagi muud välja mõtlema.

Koolipõlves vaatasin nii palju igasuguseid kriminaalseriaale, et tahtsin saada hoopis patoloogiks. Ütlesingi siis kooli lõpetamisel oma vanematele, et ma lähen nüüd ülikooli patoloogiks õppima, mispeale nad olid pehmelt öeldes šokeeritud. Kuni ülikooli lõpetamiseni oli see plaan mul päris kindel. Aga siis ütlesid sõbrad, et sul on viis keelt suus ja ei tule kõne allagi, et peitud nüüd kuhugi pimedasse keldrisse. Et ma pean ikkagi inimestega suhtlema, ja tegelikult see mulle ka meeldib. Praktikumide käigus jõudsin selgusele, et haiglatöö siiski mulle väga ei sobi, ja nii otsustasingi peremeditsiini kasuks.

Mil viisil Teil lausa viis keelt selgeks said?

Kuna mu isa on pärit Ukrainast, siis lapsepõlvest alates räägin puhtalt eesti ja vene keelt. Suviti käisime tihti külas vanavanematel Lääne-Ukrainas, kus saadakse küll ideaalselt aru, kui räägid nendega vene keeles, aga vastatakse tingimata vaid ukraina keeles. Nii pidingi selle keele ära õppima, vähemalt suhtlustasandil. Koolis õppisin kuus aastat prantsuse keelt ja ülikoolis seda ka natuke juurde, et see mul ära ei ununeks, kuni lõpuks tüdinesin ära ja hakkasin natuke ka hispaania keelt õppima. Ja loomulikult veel inglise keel.

Kas praegusel ajal jälgite ka ukrainakeelseid uudiseid?

Jaa, jälgin. Praegu käib meil päris palju ukrainlastest patsiente, kes on rõõmsalt üllatunud, et oi, keegi räägib nendega emakeeles. Meil on siin keskuses selline luksus, et lausa kaks arsti räägivad ukraina keelt, nii et ukrainlastest patsiente jagub ja tuleb iga nädalaga järjest juurde. Kuigi Eesti ravikindlustust sõjapõgenikel veel ei ole, võtame neid vastu kindlustamata patsientide erakorralise abi arvel, kedagi ukselt tagasi ei saada ja samas püüame teha nii, et oma nimistute patsiendid tulijate tulva pärast ei kannataks.

Kui hea või halb nende ukrainlastest patsientide tervis üldse on?

On selliseid asju, mida Eesti arst ei ole harjunud nägema. Nende ravimid on hoopis teistsugused ja meditsiin ei ole kõigile kättesaadav – nende meditsiin on korrumpeerunud, ravimid on kallid ja iga arstilepääsu eest tuleb maksta. Siia jõudnute tervis on küll enam-vähem, aga esineb ka raskemaid juhtumeid, näiteks ravimata jäänud kroonilisi haigusi, kaugele arenenud kasvajaid, mida me siin muidu ei näeks. Enamik tuleb siiski kergemate probleemidega, peamiselt retsepte pikendama.

Kuidas olete rahul praeguse residentuurikorraldusega? Mis on tugevused ja mis vajaks parandamist?

Residentuuri programmiga praegu probleeme ei ole. Mina olen selles esimeses satsis, kes teeb residentuuri varasema kolme asemel neli aastat.

Patsiente vastu võttes olen küllaltki iseseisev ja kindlustunnet annab see, et kogenud perearst (Eero Merilind – P.M.) on nõu küsimiseks kohe kõrvalkabinetis. Ja suur pluss on see, et igaks vastuvõtuks on mul ette nähtud pool tundi. Aga eks olen vahel ka solvunud, kui mõni nii-öelda vana kooli patsient uksest sisse astudes ja mulle otsa vaadates kohe saatekirja selle-ja-selle arsti juurde nõuab. Küsin siis, et oot-oot-oot, mis teie mure on, võib-olla saan ise teid aidata – ja kui patsient rääkima hakkab, siis tuleb välja, et oskan teda ka ise ravida või siis näiteks füsioterapeudi juurde saata. Ta saab oma murele palju kiiremini lahenduse ega pea ootama kolm kuud, et eriarst teda veerand tunniga üle vaataks ja kokkuvõttes ei teeks midagi palju targemat kui mina.

Ka residentuurist rääkides jõuame välja selleni, et Eesti arst on maailmas üks kõige alatasustatum arst. Liiati, kui meil on edukad naaberriigid Soome, Rootsi ja Norra – maailm on meie ees lahti ja tubli Eesti arst võib minna kuhu iganes, kus ootavad tasu ja tingimused, mis talle meeldivad. On olemas värbamisfirmad, mis põhimõtteliselt rullivad vaiba su ees lahti, nii et muudkui mine. Vahel ma isegi üllatun, et kõik ei lähegi ära Soome.

Aga tervisekindlustuse osas olen ma järjest enam veendunud, et Eesti meditsiin on üks maailma parimaid. Eriti Ukraina patsientide pealt näen seda, et kõik, kes vajavad arstiabi, seda ka saavad, ja sisuliselt tasuta.

Oma igapäevase töö kõrvalt tegutsete ka aktiivselt juhatuse liikmena MTÜ-s Noored Perearstid (NOPE). Mis on selle organisatsiooni peamised tegevused, ettevõtmised ja tulevikusuunad?

NOPE on Eesti Perearstide Seltsi tütarettevõte, mis on loodud selleks, et koondada enda alla noori perearste ja vahendada nende muresid nii-öelda vanematele perearstidele. Selleks, et meie soove arvestataks ja meie häält ka ühiskonnas kuulda võetaks, eriti meie peremeditsiini tuleviku osas.

Liikmeid on meil 150 ringis ja minu jaoks on nende sekka kuulumine väga loogiline ja oluline. Üksikresidendina ei pane sind keegi tähele, aga kui võtame ennast kokku ja ütleme, mida tulevikule mõeldes tahame ja mis meid huvitab, siis saabki ennast kehtestada. Nii oleme nagu üks vitsakene terves kimbus.

See vabatahtlik töö on andnud mulle võimaluse kõikide NOPE liikmetega suhelda ja näha, mis mured teistel residentidel on, mis mured üldse Eesti meditsiini ja peremeditsiini maastikul on. Olen end nende probleemidega kurssi viinud, lasknud need oma uksest sisse ja koduõuele – ja eks me vaikselt nende probleemidega tegelemegi.

NOPE on väga sihikindel, ambitsioonikas ettevõtmine. Nagu noortel ikka – ideid ja tahet on palju ning tegutseme selle nimel, et oleks ka võimalusi. Katsume oma liikmetele ka järjest rohkem hüvesid pakkuda.

Näiteks, meil on plaanis hakata oma liikmele välja andma koolitusstipendiume. Hea haridus ja oskused on iga töö alus ja me ei tahaks, et tulevikus leiduks perearsti, kes oleks oma kohal mandunud ega uuendaks oma teadmisi. Ei saa lubada seda, et kui lõpetad ülikooli, siis see ongi see viimane kord, kui midagi juurde õppisid – viiekümne aasta pärast on palju väga teistmoodi, seega tuleb oma teadmisi pidevalt uuendada ja värskendada. Ravimifirmadega me ses osas koostööd ei tee, aga meid toetavad Eesti Perearstide Selts ja mitmed eraettevõtetest sponsorid, kes on huvitatud Eesti noortest perearstidest.

Meie teine oluline tulevikusuund on seotud sellega, kuidas noori perearste maale tööle meelitada, et ei juhtuks seda, et mingid piirkonnad jäävad ilma vajaliku arstiabita. Meie suurim hirm on praegu see, et väiksemaid perearstikeskusi võidakse liita haiglatega. Leiame, et perearstiabi on inimõigus ja see peab olema kõigile kättesaadav. Me ei tahaks, et suured haiglad tuleksid meie põllule ja hakkaks perearstita jäänud nimistuid üle võtma. Pigem võiks igaüks jääda ikkagi oma liistude juurde.

Seepärast teeme nüüd NOPE-ga väljasõite maakondadesse ja püüame olla vahelüli oma liikmete ja pakutavate vabanevate perearstikohtade vahel. Sageli oleme märganud, et info on küll olemas, aga jääb kuhugi kinni ega jõua võimalike huvilisteni. Kohapeal käies saab aga kõige parema ülevaate sellest, mis tingimused kuskil on, mida seal pakutakse ja vajatakse.

Varsti on meil taas tulemas NOPE kevadkool (originaalis küll talvekool) ja suvekool, mis ühendab endas meelelahutust ja ka koolitusi. Plaanime neid korraldada erinevates Eestimaa paikades, näitamaks, et Tallinn ja Tartu pole veel terve Eesti.

Need kolm – koolitusstipendiumid, kevadkool ja suvekool – on praegu NOPE põhifookuses, kuid ülemaailmse noorte perearstide ühenduse kaudu üritame oma liikmeid saata ka rahvusvahelistele koolitustele ja mitu korda aastas erinevates maailma piirkondades toimuvatele üldkogudele, et meie noored perearstid oleksid ka rahvusvaheliselt esindatud ning tooksid kaasa teiste ideid ja kogemusi, millest võiksime malli võtta ja võrrelda, mis meil on hästi ja mis halvasti.

Praegu koostatakse teatavasti uut esmatasandi arstiabi arengukava. Mis on Teie meelest praegu põletavamad probleemid esmatasandi tervishoius üldse ja millised võiksid olla Teie arvates perearstiabi arengusuunad?

Eks tulevik on murekoht. Arengukavas tegi meid murelikuks uudis, et need inimesed, kes on piirkonnas arstist ilma jäänud ning pole uut arsti leitud, tahetakse suunata ravile haiglate juurde. See on meie jaoks kurb uudis ja üritasime pead kokku panna, et seda ei juhtuks.

Teine murekoht ongi „noored maale” – kuidas me saaksime noori perearste maale meelitada, mida selleks tuleb teha ja et ei tuleks sundsuunamist või -paiknemist. Kui ei ole veel juuri sügavasti maasse aetud ja pole veel peret ega lapsi, ongi võimalus mõelda ning selles suunas tegutseda, et miks mitte ka pealinnast kaugemal tööle asuda.

Aga kui on juba pere ja lapsed või ei taheta oma sõpradest ja oma tugivõrgustikust eemalduda, sõltub kõik indiviidist. Sageli siiski on kuskil see inimene, kes tahab minna just sellesse konkreetsesse piirkonda, tuleb vaid see inimene üles leida.

Tulevikule mõeldes on murekoht see, et noortele enamasti ei meeldi üksikpraksised – olla kusagil see üksi tegutsev perearst, kellel ei ole võimalust puhkuseks, lapsi saada ega haigekski jääda, sest pole ühtki asendajat. Pigem valitakse töökohaks tervisekeskus, kus on mitu arsti. Mina arvan, et üksikpraksised on väljasurev nähtus.

Residentuuri ajal olete saanud töökogemusi erinevates tervise- ja raviasutustes. Kas need kogemused on aidanud Teil juba kujundada arvamuse, kus ja millist tüüpi keskuses Te tulevikus tahaksite töötada?

Olen sündinud Tallinnas. Kogu mu pere, sõbrad ja tuttavad on Tallinnas ning oma tulevikku näen perearstina siinsamas või mõnes lähiümbruses asuvas tervisekeskuses. Aga kui te tahate mind arstina maale saada, siis peate mulle pakkuma selliseid tingimusi ja sellist palka, et oleksin nõus jätma maha oma pere, sõbrad-tuttavad ja kogu tugivõrgustiku ning minema ükskõik kuhu.

Praegu ei ole ma niisugust pakkumist saanud. Punun pesa Tallinnasse teades, et ka siin, kõige kiiremini kasvavas Eesti linnas on arste vaja. Võib-olla kunagi, kui mulle siin enam ei meeldi või miski mind siin enam ei hoia, siis olen avatud ka teistele pakkumistele.

Olen mõelnud ka seda, et miks meilgi ei võiks olla midagi sellist, nagu muudes valdkondades on – omad tööampsud. Tegelikult ei ole perearst ju oma nimistu külge laulatatud. Äkki tahaksin ma suvekuudel töötada Saaremaal ja talvel jälle Tallinnas? Võiks olla selline dünaamiline süsteem, et saan jätta oma nimistu asendajale ja ise rännata teise Eestimaa otsa. Niimoodi paindlikult saaksime oma nimistuid käest kätte anda ja patsiendid ei peaks samas nurisema, et peavad oma elu- ja haigusloo uuele arstile otsast peale rääkima. Vahel ehk tulebki, aga uus arst näeb asju uue pilguga ja võib leida patsiendi jaoks hoopis parema lahenduse. Enamasti ei tee see patsiendile kahju, kui arst vahetub. Eeldusel muidugi, et tegemist on haritud arstiga, mitte joonistatud paberitega. Minu meelest võiks tekkida selline paindlik töökorraldus koos vastava digiplatvormiga, kus perearstid jagavad omavahel infot, kes parajasti puhkusele minna või kuhu liikuda soovib ja kes on valmis siis asendajaks tulema. See süsteem ei oleks muidugi kohustuslik – need, kes tahavad kasvõi viiskümmend aastat samas kohas tegutseda, siis miks ka mitte.

Mis on see küsimus, mis jäi siinses vestluses esitamata, aga millele eriti hea meelega tahaksite vastata?

Sageli ollakse väga üllatunud, kui tuleb juttu minu hobidest. Kui olin ülikooli lõpetanud, hakkasin tegelema maailma kõige ohtlikuma kontaktspordialaga, milleks on cheerleading ehkergutustants, kus tõstame ja loobime üksteist kõrgustesse. Meie teist aastat tegutsev tüdrukutemeeskond piirdub seni Eesti meistrivõistlustega. Kuna minul ei ole akrobaatilist tausta, seisan ma alumises rivis sellena, kes teisi tõstab, teiste kukil turnida on minu jaoks veel hirmus. Olen Eesti arstide hulgas ainuke, kes selle alaga tegeleb. Olen ühtlasi meeskonna arst. Meie esinemine mullustel Eesti meistrivõistlustel on talletatud YouTube’i videol „TalTech – Power of Women“.

Artikkel ilmus aprilli Perearstis. Telli ajakiri siit!