Hiiumaa tulevasel perearstil aitas kolimisotsust teha kolleegide tugi

Töötate praegu Tartus perearstina, kuid nagu ma aru saan, siis ilma oma nimistuta? Milline on teie töö praegu Tartus olnud?

Praeguse hetkeni olen töötanud küll "juriidiliselt" abiarstina, aga reaalelus on mu patsientuur olnud nimistu omanikust eraldi. Seega mõnes mõttes olen juba saanud praktiseerida oma nimistuga töötamist. Viimastel aastatel olen töötanud kaasaegses Raatuse Tervisekeskuses.

Miks otsustasite minna teise Eesti otsa ja seal nimistu võtta? Kas olete kuidagi Hiiumaaga seotud?

Põhjus on multifaktoriaalne. Oluline roll oli muidugi pere suurenemisel, aga tundub, et viimaseks kaalukausi kallutajaks sai dr Helve Kansi (aasta tagasi Hiiumaale tööle läinud perearst). Ta helistas mulle isegi korduvalt ja nägi palju vaeva, et mind motiveerida ja julgustada. Hiljem lubas ta isegi (esialgu) võtta suuresti enda kanda osa bürokraatlikku koormat. Nimistuga alustamise korral kaasneb seda paratamatult omajagu. Küllaltki ärikauge inimesena oli see minu jaoks väga suur kergendus. Viimaste aastate jooksul pingutasid kõvasti ka nii vallavalituse juhtivad töötajad kui praegune nimistu omanik dr Lia Prigoda, et mind tagasi kodusaarele tööle ja elama kutsuda. Olen tõepoolest oma esimese poole elust elanud Hiiumaal, alles 16-aastaselt läksin õppima mandrile, Hugo Treffneri Gümnaasiumisse.

Mis on teile kui noorele perearstile uue töö ja elukoha valikul oluline? On selleks toetused, keskkond, eelnev side kohaga vms?

Tundub, et minu puhul on need kõik eelnimetatud osutunud küllaltki sarnase kaaluga teguriteks. Ilma (KOV- ja riigipoolse) lähtetoetuseta ei saaks mu pere endale soovitud elamistingimusi sellisel kujul lubada. Vähemtähtsaks ei pea ma ka rahulikku Hiiumaa elukeskkonda lapse kasvatamiseks ja abivalmit töökeskkonda oma tulevaste kolleegide näol. Ei saa muidugi salata ka lapsepõlve mälestuste ning sõprade ja vanemate kohalolu rolli.

Seoses OÜ-hirmudega olen tänulik kursusekaaslasele Andres Lasnile, kes peale konkursi võiduteadet võttis ühendust ja pakkus nõu ja abi OÜ-ga seotud paberimajanduse küsimustes. See tunne, et mind pole jäetud üksi tundmatusse maailma, on hindamatu.

Mida näete teie, et sellised piirkonnad, kuhu on raske arste leida, saaksid selleks ise rohkem ära teha?

Enda kogemusest saan kinnitada, et sobiva elukoha/elutingimuste leidmise korral oleksime võib olla isegi varem selle otsuse teinud. Aga mõistan muidugi, et ei saa ka ise liiga ebarealistlikke tingimusi seada. Mäletan, et mõni aeg tagasi tekkis mõte, et kui KOV oleks valmis oluliselt abistama administratiivsete kohustustega, siis võiks see olla ju tehtav. Samas on kindlasti palju selliseid nimistuga alustavaid kolleege, kes on OÜ paberimajandusega valmis meeleldi rinda pistma.

Kuidas toimub nimistu ülevõtmine? Kas plaanite dr Prigodaga mõne aja koos töötada või kohe üksi?

Mulle on väga meeldinud inkubatsiooniprogrammi võimalus, aga see nõuab veidi pikemat etteplaneerimise aega, mida antud juhul polnud. Seega minu puhul käib nimistu ülevõtmine ikkagi juriidiliselt n-ö üleöö, aga eks me praktikas leiame dr Prigodaga võimalikult sujuva viisi. Abivalmi inimesena pakkus ta ennast vajadusel appi tulema asendusi tegema (näiteks puhkuse ajaks) ja olema muud moodi toeks. Üritan tema lahkust kindlasti mitte kuritarvitama hakata, pealegi usun, et suudame ka loodava tervisekeskuse kolleegidega üksteise puhkused ilusti ära katta.

Mida näete Hiiumaal töötamises peamiste väljakutsetena?

Võrreldes Tartuga on kindlasti vähem kättesaadav kohapealne kõrgema etapi arstiabi mitmetel erialadel. Olen aru saanud, et Hiiumaal on omaette väljakutse esmatasandi jaoks väga olulise kliinilise logopeedi ja kliinilise psühholoogi kättesaadavus. Samas arvan, et nii e-konsultatsioonide abil, kohalike kolleegide hüva nõuga kui ka tänu koostööaltitele patsientidele, on antud olukorras head lahendused siiski saavutatavad. Klaas olgu ikka pooltäis, mitte pooltühi!