Hannes Poolamets: miks valida peremeditsiin? Neljapäeval toimub peremeditsiini karjääritund

Juba sel neljapäeval toimub Tartus Biomeedikumis Peremeditsiini karjääritund, kus saab inspireeriva ülevaate peremeditsiini erialast, tööpakkumistest ning praktikavõimalustest ja kohtuda tulevaste kolleegidega. Vaadake täpset kava ja registreerige siin.

Peremeditsiini eriala muutub iga aastaga järjest populaarsemaks. Peremeditsiini residentuuri astujaid on kõigist erialadest kõige rohkem. Põhjuseid, miks valida peremeditsiini eriala, on erinevaid. Tihti kujuneb lõplik valik residentuuri astumiseks viimasel aastal, kui läbitakse erinevaid praktikatsükleid.

Nii kujunes ka minu lõplik valik. Läbides erinevaid haiglatsükleid, sai selgeks, et mõnd kitsamat eriala valides moodustavad suurema osa tööst rutiinsed diagnoosid. Kitsamate erialade arstid on tippspetsialistid, kes teavad oma ala peensusteni ja tegelevad kindla hulga selgete diagnoosidega. Perearst seevastu on nagu detektiiv. Haigused alles kujunevad ja palju on ebamäärasust. Iga patsient tuleb täiesti iselaadi murega. Pidevalt peab kõrval lahti olema kirjandus, mille abil end patsiendi jaoks üldse valmis seada. Esimese asjana tööle jõudes teed Synbase’i või Uptodate’i lahti ja hakkad juhiseid läbi sirvima, et patsiendi probleemile jälile jõuda. Aju huugab täistuuridel ja põnevust kui palju. Esialgu arvasin, et külmetushaigused ja tõendite kirjutamised on kõige mõttetum ja igavam osa perearsti tööst, kuid residentuuri jooksul olen märganud, et need satuvad täpselt sellele hetkele, kui aju hakkab üle kuumenema, ja pakuvad parajat värskendust.

Detektiivitöö kõrval on keskne koht ennetusel ja nõustamisel. Pole teist eriala, mis nii palju nende teemadega tegeleks. Peremeditsiini residentuuris olen leidnud vahendeid (näiteks motiveeriv intervjueerimine), mis päriselt aitavad inimeste elukäiku muuta. Nagu meeldib mu ämmale rääkida, siis peremeditsiini kasuks tegin lõpliku valiku pärast esimest patsienti, kes tegelikult suitsetamise maha jättis. Mis oleks veel suurem saavutus, kui null rahaga kellegi elu lõplikult muuta? Suitsetamisest loobumise nõustamise kohta räägiti juba esimestel ülikooliaastatel, et tegemist on kõige kuluefektiivsema meditsiinilise sekkumisega.

Perearst näeb laiemat pilti

Vaatamata sekkumistele, mis kingivad patsientidele rohkem eluaastaid kui ükski ravim, jäävad peremeditsiini saavutused tihtipeale ilma suurest aust ja kuulsusest. Edukalt läbiviidud nõustamise juures tunneb patsient uhkust ennekõike iseenda üle ja perearsti leitud raske haiguse korral lähevad tänusõnad pigem arstile, kes määrab lõpliku ravi. Meediasse ja teiste arstideni jõuavad tihtipeale hoopis juhtumid, kus perearst on midagi „maha maganud“ või valesti teinud. Samas jääb üldiselt mainimata, et perearst on esimene kontakt haigega ja tihti pole haigused jõudnud veel isegi välja kujuneda.

See loob eksliku pildi perearstidest kui rumalatest ja hoolimatutest isikutest. Minulgi olid tugevad eelarvamused selle eriala suhtes, kuni ülikooli peremeditsiini tsüklini, kus õppejõudude teadmised mind vastupidiste järeldusteni viisid. Selliste järeldusteni jõudmiseks ei pea isegi ülikooli uuesti läbima – piisab, kui võtta lahti ajakiri Perearst või kuulata Eesti Perearstide Seltsi taskuhäälingut, kus esinevad tohutult laia silmaringiga perearstid, kes valdavad suurepäraselt teemasid vaktsineerimisest ja kroonilistest haigustest kuni vaimse tervise muredeni.

Ja mitte ainult nemad. Kõik juhendajad residentuuri jooksul on olnud väga tasemel. Juhtumid peremeditsiinis on tihti sellised, kus ainult ühe organi põhjalikust tundmisest ei piisa. Kui eriarsti juures käidud, tuleb nii mõnigi patsient perearsti juurde tagasi, et otsida lahendusi oma jätkuvatele kaebustele. Noore arstina saavad tihtilugu sellistes olukordades mõtted otsa, kuid juhendajate osas on tulnud välja just perearsti eripära – nad näevad laiemat pilti ja teavad patsiendi tausta tihti juba lapsest peale. Nendes detailides võibki peituda kompleksne juhtumilahendus.

Teekond läbi elukaare

Aja jooksul on hakanud minuni jõudma ka patsientide tänulikkus. Kui esialgu tundub, et mõnel patsiendil justkui ei olekski midagi viga, ja miks ta üldse siia perearsti juurde on tulnud, siis andes patsiendile aega ja kuulates teda rahulikult, tulevad pisimategi murede tagant välja hoopis suuremad mured. Katkise küüne taga võib olla hoopis perevägivald või esmapilgul sotsiaalse probleemi taga raske neuroloogiline haigus. Perearst ongi see, kes suudab jõuda nende patsientideni, kellel on vaja aega ja usalduse tekkimist arsti suhtes. Ja kui süüvida, siis tekib patsiendil hindamine ja tänulikkus.

Patsientide muredesse pühendumine on võimalik tänu ühisele kulgemisele läbi elukaare. Täpselt seda peremeditsiin pakubki – alates beebide jälgimisest kuni palliatiivravini. Kusjuures laste tervises on perearstil vägagi keskne roll. Ise lapsi kasvatades olen märganud, kuidas perearsti öeldud iga sõna kajab nii mu enda kui ka tuttavate peas. Üks positiivne lause beebi kohta võib tõsta heasse valgusesse lapse, kelle kohta arvati, et kindlasti on tal midagi viga või et päris normaalne ta ju olla ei saa – ja seeläbi ära hoida nii mõnegi vägivallaakti.

Samamoodi on perearstil vägagi keskne roll elulõpuravis. Residentuuri jooksul saadavad teadmised palliatiivravist tunduvad esialgu nii iseenesest mõistetavad, kuid haiglatsüklites tekib teadmine, et palliatiivravist arusaamiseks on vaja korralikku väljaõpet. Ja just kogu see väljaõpe, mida pakub praegune peremeditsiini residentuur, on ainulaadne. Igakuised kohustuslikud seminarid toitumisest, palliatiivravist, juhiks saamisest, motiveerivast intervjueerimisest ja paljust muust aitavad saada teadmisi, millega kaasnevad tegelikud oskused tervikpildi nägemiseks ning patsientide aitamiseks.

Inimene on palju enamat kui üks organ

Täpselt sellesama tervikpildi nägemine oli üks põhjuseid peremeditsiini erialale astumiseks. Ma tahan päriselt patsiendist aru saada nii füüsilisel kui ka vaimsel tasandil. Ma ei taha olla arst, kes ravib ainult ühte organit, sest inimene on ju nii palju enamat. Ma tahan otsida ja leida. Ma tahan tegeleda põhjustega, mitte tagajärgedega.

Selle kõige juures on perearstina veel äge võimalus luua oma meeskond ja oma töökeskkond. Ma ei pea sõltuma inimestest, kelle käitumisstiil mulle ei sobi. Ma ei pea olema magamata, et teha tööd, mis mulle meeldib. Ma ei pea vahetama riiki, et töökeskkonnaga toime tulla, ja ma tean, et saan piisava palga, et hästi ära elada. See toobki noori järjest enam peremeditsiini.

Artikkel ilmus augusti Perearstis.