Hambumusanomaaliate ennetamine: perearstid võiksid mõelda ka suuhingamisele

4. novembril toimub veebiseminar „Risti-rästi hambaid nähti“, kus Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna hambaarstiteaduse instituudi ortodontia kaasprofessor, Tartu Ülikooli Kliinikumi vanemarst-õppejõud ja Meliva ortodont Triin Jagomägi räägib teemal "Hambumusanomaaliate ennetamine – perearst ja pereõde kui meekonna liikmed". Info registreerimise kohta leiab siit.

Milline on perearstide ja pereõdede roll hambumusanomaaliate ennetamisel?

Palju hakkab peale meie inimeste terviseteadlikkusest. Lapse hammaste tervis saab aluse juba enne lapse sündi. Loote hambaalgete moodustumine algab tavaliselt raseduse 6.-7. nädalal. Lihtsalt kirjutatud informatsioon on kõigile kättesaadav veebilehel suukool.ee.

Näiteks on kinnine keelekida selline probleem, mida diagnoositakse lapse sünnil, samas aga ei muutu keelekida lühikeseks sellel hetkel, vaid on eksisteerinud koos kõhubeebiga. Kindlasti on kõik lugejad näinud ultraheli kujutusi aktiivsest kõhubeebist, kelle suhu lähevad nii näpud kui varbad. Suufunktsioonid toimuvad juba siis ning funktsioonide häirumine toimub juba emaüsas. Maailmas on pidev diskussioon, kas ja kuna kinnist keelekida vabastada, ning erinevatel spetsialistidel on oma erialast lähtuvalt oma arvamus. Näiteks paljudel kinnise keelekidaga imikutel on imemisfunktsioon häiritud, aga on ka selliseid näiteid, kus see toimib hästi. Väga tihti kompenseerivad kinnise keelekida puhul imikud lisaliigutustega puudujäägi ja rinnaga toitmine on ikkagi võimalik. Vale imemisfunktsiooni märkamine ja õigeaegne korrigeerimine võiks toimuda perearsti/pereõe meeskonna juhtimisel. Korrektne imemisfunktsioon on õige lõualuude kasvu alus. Meil Eestis on väga vähe spetsialiste, kes oskavad korrigeerida valet imemisfunktsiooni. Ega ma õieti ei teagi, millise eriala programmis seda kajastatakse või õpetatakse. Enamus töötavatest spetsialistidest on ise seda ala juurde õppinud. Beebide suufunktsioone saab väga edukalt korrigeerida.

Minule kui ortodondile on järgmine väga oluline teema ninahingamine. Adenoid ja suurenenud kurgumandlid on kõige sagedasemaks põhjuseks, miks lapsest saab suuhingaja. Kui nina ei hinga, siis keele asend ja liikumine muutuvad. Adenoidi eemaldamise on samuti teema, mille käsitlus erialati ja arstide vahel sageli erineb. KNK arstid otsustavad tihti adenoidi/mandlite eemaldamise vajalikkuse üle ninaõõne ja üldtervise kaebuste põhjal. Suuõõne funktsioonide toimimist vaatavad vähesed. See on jälle teema, mis võiks olla perearstide koordineerida.

Üks oluline asi veel – kui lapsel eemaldatakse adenoid või mandlid, siis me ei peaks eeldama, et ta kohe oskab taastada ninahingamise ja õiged suufunktsioonid. Peale adenoidi/mandlite lõikust peaks kõikide laste suu- ja ninafunktsioonide taastamisega töötama spetsialistid. Ehk võiksid need oskused olla pereõel? Meie, ortodondid, oleme koolitanud endale müofunktsionaalse ravi spetsialistid (kes on eelnevalt logopeedilise või füsioteraapia hariduse omandanud) ja alates eelmisest aastast on müofunktsionaalne teraapia Tervisekassa teenuste loetelus. Ninahingamise takistuse kõrvaldamine ei tee last kohe terveks, vaid teekond peaks toimuma juhitult, et õiged suufunktsioonid taastuksid. Kes seda meie meditsiinisüsteemis peaksid tegema? Eks see ole diskussiooni ja kokkulepete küsimus.

Väga hea luti temaatikat käsitleva uurimustöö kohta ilmus artikkel, mis on kõigile kättesaadav: https://academic.oup.com/ejo/article/46/5/cjae024/7730440

Kogu see teema on väga lai. Kindlasti kajastan erinevaid tahkusid oma loengus.

Kuidas peaks perearst, kes märkab hambumusanomaaliaid, edasi käituma?

SA TÜ Kliinikum alustas hambaarsti ja ortodondi vaheliste e-konsultatsioonidega selle aasta sügisel. Ideaalis peaks toimuma ortodondi vastuvõtule suunamine tulevikus läbi hambaarsti poolt vormistatud e-konsultatsiooni. Hetkel ei võimalda kõik hambaarstide pool kasutatavad patsientide haldustarkvarad veel e-konsultatsiooni teha, aga loodame, et see kohe muutub. Väga palju on selliseid tegevusi, mida saab ära teha hambaarst: laste hammaste lõikumise jälgimine, vajadusel sekkumine, valikulised lihvimised, kohahoidjad. Viimase kokkuleppe alusel Eesti Hambaarstide Liiduga võivad hambaarstid lisakoolituse läbimisel kasutada suust eemaldatavaid hambakaart laiendavaid seadmeid ja müofunktsionaalseid aparaate.

Perearstide poolt koordineeritav oleks just ninahingamise tagamine. Tartu Ülikooli hambaarstiteaduse instituudil on antud teemal valminud mitu täienduskursust, mida saavad läbida nii perearstid kui pereõed.

Millised on praegu selliste patsientide jaoks ravijärjekorrad? Kui kiireloomulised tavaliselt need probleemid on ehk mida pikad järjekorrad endaga kaasa võivad tuua?

Me ei tea, kui pikad on järjekorrad, sest ühtset järjekordade süsteemi ei ole. Ortodondid loodavad, et e-konsultatsioon aitab siin korda luua, kuna saab välja selekteerida patsiendid, kes tõesti ravi vajavad ja need, kelle puhul ravi ei ole kohe vajalik ja teatud protseduurid tuleks ära teha enne ortodontilist ravi. Praegu on paljud patsiendid järjekorras igaks juhuks, sest meedia pidevalt võimendab infot pikkadest järjekordadest.

Paraku tuleb tunnistada, et meie hambaravisüsteem on ravipõhine, mitte ennetuspõhine. Arstide palgad sõltuvad otseselt teostatud ravi maksumusest. Ennetuse eest ei maksta ja asutused ei ole osanud ennetust enda kasuks tööle panna. Ma arvan, et aeg on juba sealmaal, kus erameditsiin saaks pakkuda erineva maksumusega hambahaiguste ennetuse pakette. Lõpptulemusena on ennetustöö kasulikum nii finantsiliselt kui ka kestliku/säästliku arengu mõttes. Siin on jälle oht, et asju hakatakse tegema linnukese pärast, mitte süsteemselt ja sisuliselt. Selleks, et ennetus ka sisuliselt töötaks, on vaja tarku otsuseid ja väga head eestvedajat.