Eva Gustavson: tahan oma nimistule leida perearsti, kelle juurde ma ka ise läheksin

Kuidas avastasite enda jaoks peremeditsiini eriala?

Minu puhul kindlasti sai meditsiini eriala valikul otsustavaks see, et meie suguvõsas polnudki muid erialasid kui õpetajad, lasteaednikud või arstid. Nii et selles suhtes ei olnudki muud valikut.

Milline on olnud Teie karjäär perearstina?

Kui lõpetasin ülikooli, siis olin juba abielus ja meil oli kaks last. Tulime Tallinnasse elama. Kuna mu abikaasa on kirurg, siis oli mõeldamatu, et ka mina hakkan valvetega tööle, kuigi minu hing oli tollal Mustamäe haigla juures.

Esimene töökoht oli mul Pirital Bornhöhe tänaval natsionaliseeritud majas, kus elumajast oli tehtud perearstikeskus. Minu tööpiirkonnaks oli Merivälja. Arvan, et olin üks Eesti esimesi perearste. Tundsin seal iga maja ja iga koera. Koduvisiite oli 30–40 päevas, sest kaugel suvilates elasid vanainimesed ja pidin nende juurde koju minema. Visiidid toimusid villisega, mul oli oma autojuht.

Edasi oli Harjumäe polikliinikusse vaja eestikeelset osakonnajuhatajat.

Kuna ma olen sisearsti taustaga ja olin sisearstide seltsi juhatuses, siis aastal 1995 helistas Nõmme haigla tollane peaarst Peep Põdder ja ütles, et mõtlemisaega on üks päev – tule Mustamäe polikliiniku juhatajaks. Võtsin ühe päeva mõtlemisaega ja tulingi aastal 1995 siia majja. See oli aeg, kui algas üleminek perearstisüsteemile, ja Põdder oli üks neist, kes soovitas ümberõppekursused ikkagi ära teha. Tõesti, müts maha tema ees – kui tema ei oleks soovitanud neid kursuseid lõpetada ja seda võimaldanud, siis ma poleks seda teinud. Ta ütles ka, et see töö on sul nüüd pensionini – ja ongi pensionini olnud, kauemgi veel. Ütlen dr Põdderile selle eest aitäh!

Juhite perearstikeskust ning teete vastuvõtte ka perearstina. Kuidas Te jaksate?

Tegelikult see ei ole normaalne, et juhid perearstikeskust ja samas teed suure nimistuga vastuvõtte – mul on enda nimistus üle 1900 patsiendi. Kindlasti jääb üks pool vajaka, ja kindlasti jääb vajaka just juhtimine. Kui palgalehel on 43 inimest, siis ei ole võimalik, et teed 24 tunni jooksul kõiki asju võrdselt. Samas on mul ka pere – abikaasa, lapsed, lapselapsed, kes kõik vajavad tähelepanu –, seega ei ole mõeldav, et sellise suure töökoormusega jätkan.

Siia oleks vaja head juhti. Nii suure hulga inimeste ees, nagu mul on, peaks kindlasti olema eriharidusega juht, mitte mina, sest tähelepanu vajavad inventar, arvutid, töö- ja puhkusegraafikud ning ka pidev töö personaliga.

Kui saaksin aega tagasi kerida ja uuesti alustada, siis ma võtaksin kindlasti palju rohkem inimesi etteotsa otsustama, sest üksi on keeruline.

Mis on olnud perearsti töös kõige raskem?

Kõige raskem mu töö juures on see, kui pead tõstma käed üles ja ütlema, et patsient on nii raskelt haige, et enam teda aidata ei saa. See on kõige valusam, ja selle ma kindlasti võtan koju kaasa ja mõtlen selle peale.

Üks raske teema on ka EMO-d. Öeldakse, et EMO-de järjekorrad on pikad, sest perearstid töötavad neli tundi päevas. Mina jõuan hommikul tööle kella seitsme paiku, ja ei ole sellist päeva, mil oleksin ära läinud kolme-nelja paiku. Pärast seda on mul kodus e-kirjad, telefon avatud ööpäevaringselt, olen kättesaadav kõikidel pühadel ja puhkepäevadel. Siis ongi väga kurb, kui saad EMO-st väljavõtte, kus noor kolleeg on kirjutanud, et patsient ei saanud oma perearsti kätte. Harva on nii, et patsient on samal päeval minu juures käinud, kuid läheb EMO-sse, väites, et ei ole oma perearsti kätte saanud.

Mul on iga päev viis tundi vastuvõtt, peale selle on telefonitund, seejärel paberimajandus. Samas vestlen ma patsientidega ka õhtuti – helistan neile, et arutada analüüside tulemusi. Võin öelda, et mu pere on päris pahane, et nii töötan.

Eriti keeruline oli koroonaaeg – kui nimistus on ligi 2000 inimest ning pead need kõik läbi helistama ja vaktsineerima kutsuma, siis see on ränk. Ma pole elus nii palju sõimata saanud, kui sain inimesi vaktsineerima kutsudes.

Kuidas Te oma tööst puhkate?

Ütlen otse välja, et puhkan siis, kui olen Eestist eemal, sest Eestis olles on mul telefon ja e-post kogu aeg sees. Meil on kolm erinevat sõpruskonda, kellega käime koos reisimas. Üle kahe nädala korraga ma ei ole kunagi puhanud, pole võimalik.

Otsite endale järeltulijat. Kuidas on otsingud vilja kandnud?

Ma otsin endale järeltulijat juba kaks aastat. Praegu on mul üks või kaks korda nädalas asendaja, kuid täit vastutust ei taha hetkel ükski noor kolleeg minult üle võtta, kes on minu tööd näinud. Ausalt öeldes ma ei taha enda nimistut ka igaühele anda – 22 aasta jooksul on minu patsientuur mulle liiga südamesse jäänud. Mul on piisavalt raske, aga väga huvitav nimistu. Tunnen oma patsientide ees vastutust – ma pean neile leidma perearsti, kellega olen ise rahul ja kelle juurde ka ise läheksin. Aga seda on väga keeruline teha.

Kindlasti tuleb järeltulija leidmisel ümber teha ka ettevõtte vorm – osaühing ümber teha kas siis perearstikeskuseks, mis see ka praegu on, või tervisekeskuseks, millel on ka omad plussid ja miinused. Sellised on tulevikuplaanid.

Mis on Teie plaanid siis, kui olete järeltulija leidnud?

Kindlasti ei jää ma koju nelja seina vahele – olen valmis asendama ja andma puhkust teistele perearstidele. Aga seda mitte enam siin Mustamäel, sest see oleks ebaeetiline. Ma ei hakka tulema siia ja ütlema, et vat, minu ajal olid asjad hoopis nii ja naa.

Üldisemaks minnes – millised on olnud muudatused esmatasandisüsteemis Teie praktiseerimise aja jooksul?

Kindlasti on palju muudatusi koduvisiitide osas. Meil on praegu koduvisiitideks olemas visiidiauto ja autojuht, aga need on harvad visiidid – meie tohtrite peale kokku keskmiselt üks kuni kaks visiiti päevas. Need on tõesti erijuhud, kui patsiendid ei saa siia tulla. Arvan, et koduvisiidid peaksid olema piirkondlikud, sest ei ole mõeldav, et minu visiidiauto läheb tegema visiite taha Pärnamäele.

Üks, mis on muutunud, on patsientide suhtumine meisse. Miks läks asi kehvaks – me oleme järsku klienditeenindajad. Meil ei ole enam arsti-patsiendi suhet, vaid oleme klienditeenindajad. Meil ei ole patsiendid, meil on kliendid – juba sellest muutus inimeste suhtumine meisse. Vähemaks on jäänud austust, juurde on tulnud kaebamist ja rahulolematust.

Varem oli ennekuulmatu, kui üks arst ütles teise kohta, et see arst on rumal, või et see perearst ei tea üldse mitte midagi. Perearsti amet ei ole enam atraktiivne.

Sama öeldakse ka patsiendile – et see arst ei ole pädev või tema juurde ära mine. See ei ole hea märk ega too meie erialale mingisugust õnne.

Mis on positiivset? Paremaks on läinud see, et meil on palju väga häid koolitusi. Koolitused ei ole enam tuim teooria, vaid praktilised teadmised, mida sa saad igapäevaselt oma töös kasutada. Väga hea on, et koolitused toimuvad ka veebi teel. See võimaldab näiteks maapiirkonna arstidel lihtsamini täiendkoolitustel osaleda, sest varem pidi tohter kuhugi koolitusele sõitma selle asemel, et patsiente vastu võtta, ja asendajaid ei ole maakohas lihtne leida. Samas jälle on täiendkoolituspunkte vaja, et oma pädevust säilitada.

Kindlasti on paremaks muutunud pereõed, kes on meil väga hästi koolitatud ja väga tublid. Usaldan oma pereõdesid väga ja nad võtavad enda kanda suure töö arstilt – varem oli pereõde praktiliselt tõesti sekretäri tasemel, praegu aga ravi tasemel.

Hästi palju head on toonud ka e-konsultatsioon. Nagu igal asjal, on ka sellel jälle mitu otsa – teinekord on kolleegi vastus natuke halvustav, et see või too on tegemata. Perearstina ei saa ma aga mitut asja teha – vahel on tegemata asjad, mida mul ei ole lubatudki teha.

Millised on peremeditsiinisüsteemi kitsaskohad, mis vajavad tähelepanu ja lahendamist?

Arvan, et nimistu peaks olema põhitoonilt piirkondlik, ülejäänud, kes tahavad, võivad lisanduda. Seetõttu pean negatiivseks seda, et kui perearst otsustab lõpetada või manalateele läheb, siis praegu on tavaline, et kes selle nimistu endale saab, teeb vastuvõtte mujal – näiteks võib Mustamäe nimistu saanud arst vastuvõtte teha hoopis Pirital või Lasnamäel. Jah, need Mustamäe inimesed lähevad selle nimistuga uue perearsti haldusesse. Noored hakkavadki teisel pool linna vastuvõtul käima, aga vanemad inimesed nii kaugele vastuvõttudele ei lähe. Tavaliselt jääbki siis arstita vanainimene, kes vajab meditsiiniteenust palju enam kui noor inimene.

See toob omakorda uue probleemi. Nimelt on mul siin näiteks väikese nimistuga arste, kellel on nimistus väga palju üle 70-aastaseid. Seega võib väikese nimistuga tohtril olla nimistus üle 700 eakama inimese, ja noorel tohtril, kelle silm veel särab, on nimistus 20 üle 70-aastast inimest, samas nimistute vahe on 700 inimest noore inimese kasuks. Sel juhul on töökoormused ja paraku ka rahastused neil kahel tohtril väga erinevad.

Samas on meil tervisekassa sundus – tervisekassa teatab, et sina, Gustavson, võtad ja mahutad need perearstita vanemad inimesed nüüd nimistusse. Ei arvestata, et selle nimistuga on palju suurem töömaht, sest siin on juba palju rohkem vanainimesi võrreldes selle tohtriga, kes oma nimistuga mujale läks. Ka see on võrreldes varasema ajaga väga-väga teistmoodi – sa pead ennast kogu aeg tundma süüdi nii terviseameti kui ka tervisekassa ees.

Mille vastu ma olen, on see, et perearst pole ikka veel eriarst. Miks ta seda ei ole? Meil on perearstid näinud õpingutega väga palju vaeva, kuid kogu aeg öeldakse, et oleme nagu teisejärgulised. Kahtlemata on olukord läinud selles vallas palju paremaks, aga siiski tunned kogu aeg, et oled madalamal teistest arstidest.

On näotu, kui patsient helistab peale haiglaravil viibimist, kus saab edasist ravi, et ma annaksin haiguslehe. Miks pean mina selle andma? Kas ma olen kirjanik, sekretär? Patsiendi sõnul on tema arst eriarst, kes ei väljasta haiguslehti. Ma ei taha sellist juttu kuulda. Kui arst saab ravida, siis on õigus anda haigusleht ja õigus oma haigeid pidada. Jah, kui see haige ei vaja enam sellist haigla juures olevat teenust ja tuleb mulle edasi, on teine asi.

Arvestama peaks nimistus olevate patsientide vanust, sest vanemaealiste patsientidega on tööd enam ja nad vajavad uuringuid rohkem. Perearsti nimistu peaks olema kuni 1600 inimest.

Mis on need kolm põhimõtet, millest oma töös lähtute?

Empaatia, kindlasti ka meeskonnatöö ja kolmandaks enda ning oma töötajate vaimne tervis. Seoses koroonaga läks vaimse tervisega asi päris käest, kogu aeg sai riielda.

Olen võimaldanud oma kolleegidele treeninguid, ja kellel on probleem, saab kindlasti psühholoogi abi. Veel teeme väljasõite oma kolleegidega vähemalt üks kuni kaks korda aastas näiteks spaasse või kuskile ilusasse kohta õhtust sööma. Praegusel ajal on see väga vajalik, sest vaimne tervis on ka näiteks patsientide hulgas hästi käest ära, samas aga spetsialisti leidmine on ülikeeruline.

Mis on see, mis muudaks maakohta töölemineku meie perearstidele ahvatlevaks?

Kindlasti on oluline osa materiaalsel kindlustatusel.

Võib-olla oleks õige, kui kõik ülikoolilõpetajad peaksid olema ühe aasta üldarstid. Aga asjal on kaks otsa jälle – ka mina sain ülikooli ajal kaks last ning minu mees määrati Tallinnasse tööle. Ma ei pea võimalikuks, et lähen näiteks Lõuna-Eestisse perearstiks aastaks ja minu lapsed on Tallinnas lasteaias, sest maakohas pannakse ju lasteaedu, koole järjest kinni. Kahtlemata ei mõju see pereelule hästi.

Võib-olla on kõige parem lahendus, kui ka elukaaslane või abikaasa töötab samas piirkonnas, kuhu lähed. Aga üldiselt on see väga raske otsus. Olukorra muutmiseks teeb väga palju head tööd peremeditsiini õppetool eesotsas professor Ruth Kaldaga, keda ma väga austan, ning leian, et ta mõtleb ja tegutseb väga õigesti nende asjade koordineerimisel. Suur osa on ka perearstide seltsil.

Mida soovite noortele kolleegidele veel öelda?

Tahan noortele kolleegidele öelda, et perearstil peab paks nahk olema selleks, et ta jõuaks kõik selle vastu võtta, mis elu toob. Ja see tuleb aastatega.

Aga samas on perearsti töö nii ilus, sest inimesed on sul nimistus sünnist kuni surmani.

Artikkel ilmus aprilli Perearstis. Telli ajakiri siit!