Esmatasandi probleemkohad seoses laste ja noorte vaimse tervise muredega

Autor: Reet Laidoja, perearst, Linnamõisa Perearstikeskus.

Artikkel ilmus septembri Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Kõikidele Perearsti artiklitele, sh arhiivile saad ligipääsu tellides ajakirja siit!

Aga on ka katkistest peredest lapsi, koolikiusamist ja sõpradega tekkinud lahendamata olukordi. Sageli kaevame vaimse tervise mure välja ka kehaliste kaebuste tagant. Enamasti jõuavad lapsed vastuvõtule koos vanemaga või lapsevanema suunates, kuid kuna viimasel ajal on vaimsele tervisele rohkem tähelepanu pööratud ja julgustatud neid probleeme oluliseks pidama, on noored ka ise altid oma muresid märkama ja vastuvõtule tulema.

Vaja oleks pädevat lisapersonali ja spetsialistide tuge

Vaimse tervise probleemidega tegelemine on aeganõudev ja nõuab süvenemist, korduvaid kohtumisi ja vestlusi nii lapse või noore endaga kui ka lapsevanemaga, sageli ka õpetaja, koolipsühholoogi või teiste spetsialistidega. Kuna vaimse tervise probleeme ilmneb viimase aja ebastabiilses ühiskonnas üha rohkem, siis oleks perearstikeskustesse väga vaja pädevat lisapersonali – vaimse tervise õdesid ja ka psühholooge. Paraku on need spetsialistid olemas vaid vähestes keskustes.

Tihti on perearst koordineerija rollis ja püüab mõista, kus on probleemi algpõhjus – peres, koolis, suhetes kaaslastega või on hoopis tegemist lapse vaimse arengu iseärasusega. Vastavalt sellele valib perearst edasise taktika ja annab ka soovitused. Mõnikord piisab noorele endale või perele vestlusest ja soovitustest, kuid sageli vajame ka teiste spetsialistide süsteemsemat abi, näiteks süsteemset psühhoteraapiat. Või vajame, et lastepsühhiaatri meeskond püstitaks täpse diagnoosi ja määraks ravitaktika.

Lapse ja noore probleemide käsitlusse tuleb alati kaasata lapsevanemad, sest last tuleb hinnata kogu pere kontekstis. Kuna vaimse tervise probleemid mõjutavad ka lapse käitumist ja õppimist koolis ja lasteaias, siis on vajalik teenus samuti kooli ja Rajaeidja meeskonna hinnang õpiabi korraldamiseks.

Keeruliseks teevad selle töö aga nende spetsialistide halb kättesaadavus, pikad järjekorrad ning ka teenuste killustatus. Sageli puuduvad ka head juhendid ja kokkulepitud hindamisvahendid, mis tööd toetaksid. See tekitab vahel peataoleku ja teadmatuse, millisele teenusele ja millises järjekorras peaks lapse suunama või kes üldse peaks lapse abistamisel vastutuse ja juhtrolli võtma. Hea meel on peatselt valmiva aktiivsus- ja tähelepanuhäire ravijuhendi üle, mis reguleerib tegevusi ja vastutusalasid selle häire käsitlusel ja mida väga ootame.

E-konsultatsiooni olulisus

Parim viis lastepsühhiaatrile suunamiseks on e-konsultatsioon. E-konsultatsioonile suunamise juhis on tehtud koostöös perearstide, psühhiaatrite ja tervisekassaga ning nõuded on leitavad nii perearsti programmis otse saatekirjaploki juures kui ka tervisekassa kodulehel. Enamasti toimib see hästi, kuid siiski on siin arenguruumi üksteise paremaks mõistmiseks. Suunaja peab püstitama selge küsimuse, miks ta suunab spetsialistile. Samuti peab saatekirjal olev info olema piisav, et vastaja saaks selle alusel edasised otsused teha.

Vastajalt ootame head koostöötahet ja patsiendikeskset lähenemist kas siis konstruktiivse konsultatsioonina või vastuvõtule kutsumisena. Liiga sageli on siiski tõrge vastaja poolt tegeluse ülevõtmiseks. Ehkki e-konsultatsiooniteenus pole enam väga uus asi, leidub siiski veel spetsialiste, kes seda koostöövormi päris hästi ei tunne või selle väärtust ei mõista. Samas võidab patsient palju sellisest heast koostööst, kus ta antakse ettevalmistatult üle teise etappi.

Tulekul on teraapiafondiga seotud muudatused

Infovahetus ja suunamissüsteem tervishoiu tugispetsialistidega, sealhulgas psühholoogidega, on siiani olnud väga kohmakas ja käinud krüpteeritult meili teel. Kuid sotsiaalministeeriumis on ettevalmistamisel terviseministri määrus „Füsioteraapia, logopeedilise ravi ja psühholoogilise ravi iseseisev osutamine“ ning alates oktoobrist peaks selle alusel saama korraldatud tugispetsialistide pääs digilukku, mis oluliselt kergendab nendega koostööd ning suhtlust. Samuti on plaanis teraapiafondi ümberkujundamine nii, et tugispetsialistide rahastus ei hakka käima enam perearsti kaudu. Perearst kirjutab küll saatekirja, kuid lepingu sõlmib vastavat teenust osutav ettevõte tervisekassaga otse ja perearst ei pea enam teenuste rahastust teraapiafondi näol vahendama. Nii saab ka psühholoogist iseseisev, enda teenuse eest vastutav spetsialist.

Ainult märkamisest ei piisa

On tervitatav, et vaimse tervise probleemidest julgetakse üha rohkem rääkida ja neid märgatakse. Kuid ainult märkamisest ei piisa, nende probleemidega tuleb ka tegeleda. Märkamises oleme juba päris osavad ning tekib tahtmine mure kuhugi ja kellelegi lahendamiseks suunata. Aga kuhu ja kellele ja kuidas? Peame lapse probleemide märkamise ajajärgust liikuma enam vastutuse võtmise ajajärku. Vastutuse peavad võtma oma võimaluste piires kõik osapooled, kes lapse murega kokku puutuvad – nii pere ja laps ise kui ka kool, lasteasutus, perearst, vaimse tervise spetsialistid, kohalik omavalitsus kui lastepsühhiaatri meeskond. Oluline on koostöö ja loogiline infovahetus, millega seoses on veel palju ära teha.