Ene Arro: suurim rõõm on minu patsiendid

Artikkel ilmus aprilli Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Perearsti ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Kuidas Te avastasite enda jaoks arsti elukutse?

Arsti elukutse vastu tekkis mul huvi oma tädi eeskujul, kes oli kardioloog – lapsena tundus arsti valge kittel nii ahvatlev ning tädi oli väga väärikas proua. Valikus olid ka juuksur ja lasteaiakasvataja. Edasi läksid asjad nii, et kolm aastat enne mind läks meditsiini õppima minu õde ning meie ema arvas, et me võiksime kahekesi ühte ametit õppida, mis tähendas ka ülikooliaegset koos elamist. Nii ma meedikuks õppima läksingi.

Alguses soovisin saada kirurgiks. Nimelt töötasin ülikoolis käies esimesel kursusel operatsiooniblokis sanitarina, seejärel õppisin operatsiooniõeks. Läbisin kirurgia internatuuri, misjärel tekkisid terviseprobleemid. Seejärel otsustasin, et lähen õpin hoopis sisehaiguseid.

Palun kirjeldage oma karjääri meedikuna.

Minu karjääri kirjeldus on lühike, kuna tulin pärast õpinguid kohe Riisiperesse tööle ja olen siin töötanud 42 aastat. Ja nii toredasti ongi, et 1. mail sellel aastal ma annan nimistu üle (intervjuu toimus aprillis - toim.) ja 4. mai 42 aastat tagasi oli see imeilus päev, kui ma esimest päeva siia tööle tulin. Kui ma Riisiperesse tulin, oli siin 25-kohaline Riisipere jaoskonnahaigla, kus alustasin tööd haiglaarstina. See oli üks tore aeg – personali oli sama palju kui haigeid, koos sai kasvatatud haigla tarbeks kartuleid, tehtud õunamahla ja hapendatud kapsaid.

1994. aastal suleti tervishoiureformi käigus hulganisti väikeseid haiglaid, nii ka Riisipere jaoskonnahaigla. Alles jäi ambulatoorne vastuvõtt. Selleks ajaks olin ma arstitööd teinud pea kümme aastat.

Alustasin peremeditsiini kaheaastase täiendõppega, mis toimus igas kuus nädal aega ning oli minu jaoks teadlik ülikoolis käimine, mida ma tagantjärgi ainult heade mõtetega meenutan. See oli nii tore ja õpetlik õppeperiood, sest siis oli iga käsitletud probleemi taga juba patsient, kellele mõelda.

Väga tore on ka see, et minuga on kõik need 30 aastat olnud üks ja sama pereõde Monica, kelle tütrest Elisabethist kasvas meie teine pereõde. Minu ja Monica lapsed olid lasteaias n-ö potikaaslased, koolis pinginaabrid ning nüüd on neist mõlemast saanud meedikud. Selles mõttes on meil järjepidevus olemas.

Minu mõlemad lapsed on meedikud – üks on arst ja teine on valinud ämmaemanda elukutse. Mul on küll kahju, et nad on mõlemad tööl tervisekassas, sest minu jaoks on vaieldamatult arsti töö kõige suurem rõõm otsene kontakt patsiendiga. Kõikide nende aastate jooksul olen ma vahel tööle tulnud võib-olla väsinuna, aga mitte kunagi vastumeelselt.

Olete töötanud 42 aastat arstina. Mis on selle aja jooksul muutunud?

Üks asi, mis on algusaegadega võrreldes muutunud, on arsti kättesaamise kiirus ja võimalused. Olen sellele palju mõelnud. Kui ma tööle asusin, käis näiteks kiirabi kutsumine ja suhtlus kolleegidega läbi keskjaama, otseühendust kiirabiga ei olnud. Keskjaama prouad olid enamasti väga vastutulelikud ja ühendasid võimalikult kiiresti. Tundub nagu kiviaeg!

Praegu on meil palju avatud kanaleid, näiteks e-post, Messenger ja kõnekeskus. Helistame küll kõikidele meiega ühenduda proovinud patsientidele tagasi niipea kui võimalik, kuid mõnikord jõuab patsient meid viie minuti jooksul oma probleemist teavitada kõikides kanalites. Mulle tundub, et kanalite rohkus on inimestelt natukene ära võtnud n-ö talupojamõtlemist – varem ei olnud arstiabi ja nõu nii kiiresti saada ning inimesed võtsid endale rohkem vastustust ise otsustada, praegu aga tahetakse meediku kinnitust ka väga lihtsates olukordades. See muutus on minu töötamise aja jooksul küll olnud suur.

Muutunud on ka koduvisiidid, mida viiruste hooajal võis olla päevas kuni 30, vahel tuli öö enne kätte kui kohale jõudsid – õhtuse tervisetreeningu järele vajadust enam polnud.

Muutunud on seegi, et tänapäeval on paljud väga meditsiiniusku, uuringuteusku, tabletiusku – seda iseparanemisse usku on vähemaks jäänud. Kuid kergemad haigused-hädad on enamasti iseparanevad, tuleb ainult organismile võimalus anda. Nagu ütleb ka 120 aasta vana raamat „Loomulik arstimisõpetus„ – kui teil on haige majas, õlitage ära uksehinged ja pange pommidega kell seisma, sest haige vajab täielikku rahu. Oleme seda püüdnud aastaid ka selgitada, et kõik ei vaja kohe ja praegu ravi, tuleb anda aega. Paljudel on aga selline ruttu-ruttu tabletiga terveks ootus.

Kahjuks on nende aastatega ka arstid kaugenenud patsientidest, otsused tehakse sageli uuringute, analüüside ja muude andmete alusel, sageli patsienti puudutamata, ülikoolis õpetatud põhjalikku läbivaatust tegemata.

Mida on Teile õpetanud Teie patsiendid?

Arvan, et eeskätt seda, et inimesed on väga-väga erinevad, ja nad on õpetanud neid erinevusi mõistma. Ma olen ise emotsionaalne, kiire ja mulle on alati väga meeldinud tegusad inimesed. Aga need aastad on õpetanud, et ka hoopis teistsugustes inimestes võib olla suur väärtus, kõik me oleme erinevad. Mõistan, et väga palju kujundab inimest olustik, kust ta tuleb, ja see ongi minu eelis, et ma tunnen perekondi mitu põlve ja saan nendest võib-olla paremini aru. Samuti on mu töö õpetanud mulle kannatlikkust.

Meil on suur nimistu, 2100 inimest. Nimistus olevad patsiendid ja pered on mul juba kolmandat põlve – minu kõige esimesed lapspatsiendid on juba 42-aastased! Ma arvan, et see ongi see, mis annab perearstile selle sõnatähendusliku mõte, et ta on ikkagi terve pere arst. See on küll natukene kahe otsaga asi – ühest küljest aitab see patsienti paremini mõista, aga teisest küljest võib-olla see veidikene ka n-ö uinutab. Aga igal juhul teeb see töötamise nimistuga kodusemaks.

Miks Te otsustasite oma praksise üle anda ja väljateenitud puhkusele minna?

Ma arvan, et niikaua, kui omal on veel natuke jaksu ja jõudu, võiks teha ka midagi muud. Kindlasti ma ei arva, et inimene peab surmani töötama. Noor tohter Kadri leidis meid esimest korda pärast kuuendat kursust praktikabaasiks ja meie sidemed ei katkenud – ta tuli veel paaril suvel appi ja nii see koostöö alguse sai kuni selleni, et pakkusin talle nimistu ülevõtmist. Kadri jaoks tähendas see suurt elumuutust – kolimist Tallinnast maale kogu perega.

Leppisime kokku, et töötame koos ühe talve ja kevadel teeb ta oma otsuse. Nii saigi möödunud aasta mais tehtud inkubatsiooniaasta taotlus. See oli tõesti mu suur unistus, et ma ei peaks ühel päeval uksi sulgema, vaid saaksin praksise kellelegi üle anda. Ja pean ütlema, et meie noored perearstid on nii targad ja tublid – mulle tundub, et see inkubatsiooniaasta on mulle rohkem õpetatud kui noorele tohtrile.

Mida inkubatsiooniaasta täpsemalt pakkus?

Inkubatsiooniaasta jooksul rahastab tervisekassa kahte arstikohta, et vana arst saaks sujuvamalt pensionile minna ja noor arst sujuvamalt praksise üle võtta. Ka patsientide tundmaõppimisel on sellest kasu. Tundub, et patsiendid on uue perearsti omaks võtnud ja Kadri on väga hooliv ja empaatiline. Nii hea on minna ära, kui tead, et nimistu on heades kätes.

Kas inkubatsiooniaasta sujus probleemideta?

Väga ilusti on läinud. Ainuke mure on olnud see, et kuna meie perearstikeskus asub viiekordses paneelmajas kolmetoalises korteris, siis tundsime kahekesi töötades, et natukene jäi ruumi väheseks. Aga muus mõttes sujus kõik väga kenasti.

Kas on midagi, millest üksi töötades puudust tundsite?

Puudust tundsin kolleegi õlast. Arvan, et see ongi soolopraksise kõige raskem osa, et sul ei ole kolleegi, kellega asju arutada. Tihtipeale on kaks pead ikkagi kaks pead. Inkubatsiooniaasta on selles mõttes imetore, et nii palju on olnud võimalust tekkinud probleeme omavahel arutada ja huvitavamaid juhtumeid jagada. Kui ma tööle asusin, siis olid meil ümberringi arstijaoskonnad ja me käisime üksteist asendamas – oli kujunenud reegel, et naaber asendas naabrit. Aga nüüd ei taha keegi suvel võtta endale topeltkoormust. Varem käisid ümbruskonna arstid omavahel rohkem läbi, aga praegu ei ole ma näiteks silmast silma näinud isegi enda lähimat naaberarsti. Seda suuremat tähtsust omab soolopraksises meeskond ja pereõdedega on mul väga vedanud.

Aga teisalt olen kuulnud, et ehitati küll need suured tervisekeskused, kuid sageli töötavad seal betoonmajades arstid siiski eraldi ega moodusta ühtset kollektiivi. Muidugi on ühtseid keskusi ka. Aga jah, möödunud aastat vaadates ma ütleksin küll, et ideaalne oleks kahekesi töötada.

Kuidas hindate, kui kättesaadavad on maakohas uuringud ja protseduurid?

Oleme endale muretsenud vajaminevad diagnostikaseadmed uuringute jaoks, mida on mõttekas kohapeal teha. Aga kui võtta näiteks ultraheli tegemine, siis seda vajab nimistus suhteliselt väike arv patsiente ja patoloogia on veel vähemal hulgal patsientidest. Seega arvan, et näiteks ultraheliga ei saaks me arvestatavat kogemust ja selle omamisel ei ole mõtet, sest tähtsad on vilumus ja kogemus. Ka oleme me Tallinnast 45 kilomeetri kaugusel, mis ei ole nii pikk maa.

Mis Teile töös kõige rohkem rõõmu valmistab ja mis kõige keerulisem tundub?

Rõõmu on ikkagi patsientidest, sellest ei saa üle ega ümber. Rõõm patsientide tänulikkusest ja soojast suhtumisest. Ma vaatan, et mida lõpupoole mu karjäär jõuab, seda rohkem külvavad patsiendid mind tänulikkusega üle. Seda enam, et osades kohtades on perearstide kättesaadavus halb ja patsiendid on hakanud väärtustama, et olen nii kaua siin olnud. See on alati nii soe tunne.

Millised on need kitsaskohad, mis vajaksid esmatasandi süsteemis tähelepanu?

Ma arvan, et kitsaskoht on meil seoses vaimsesse tervisesse puutuvaga – vaimse tervise probleemidega inimesi on aina enam juurde tulnud.

Mis on kolm peamist põhimõtet, millest oma töös lähtute?

Patsientide kuulamine. Ma arvan, et olen õppinud palju paremini inimesi kuulama, võib-olla oli sellega mul nooruses raskusi. Toon välja ka põhimõtte, et me oleme kõik erinevad. Ja ma ei saa üle ega ümber sellest, et olen terve elu pigem olnud paadunud optimist, nagu mu pereõde mulle alati ütleb. Ta ütleb vahel, et teda ajab kohe vihale see optimism, aga mina arvan, et rõõmus meel viib alati edasi. Meil on tõesti nende aastate jooksul palju nalja saanud ja see on minu meelest nii tore. Ka on meil näiteks tava, et hommikul tervitades alati kõik kallistame, juba see muudab päeva ilusaks. Ma arvan, et rahast tähtsam on keskkond, milles inimene töötab. See on ülioluline, et inimene ei peaks vastu tahtmist tööle tulema.

Olete kogu aja töötanud maal. Mis on see, mis tooks noored maale?

Üks asi, mida noored maal kardavad, on see, et nad on ööpäev läbi arstid. Tegelikult see enam nii ei ole. Vanasti tõesti koputati uksele nii öösel, päeval kui ka õhtul – mul tekkis kohe teatud eelaimus koputamiste või kiirete sammude peale. Praegu tuleb kiirabi tõrgeteta, kuid vanast kutsuti ikka nii öösel kui ka õnnetuste korral esmalt kohalik arst. Minu abikaasa käis õnneks minuga sageli erakorralistel juhtudel ja öistel kutsetel kaasas, sellest oli väga suur tugi. Minu telefoninumber on kõik need aastad olnud patsientidele avalik ja tõesti, väljaspool tööaega helistamine on jäänud iga aastaga aina vähemaks.

Perearste ei ahvatle ka arusaam, et nad on sõna otseses mõttes sunnismaised, sest maal ei ole puhkuse ja haiguse korral asendajaid. Samuti näevad noored tänapäeval olulisena ka elu väljaspool töökohta. Kui mina alustasin arstikarjääriga, siis oli arstiks olemine eluviis ja ma arvestasin sellega, et olen 24 tundi päevas kättesaadav.

Olen mõelnud ka selle üle, et kui üksikud soolopraksised oleksid suurema keskuse filiaalid, kas see parandaks asja. Jah, siis oleks rohkem omavahel läbikäimist ja võib-olla ka tunnetatakse kuhugi kuulumist. Aga samas toimetaks noor ka siis praksises igapäevaselt üksinda ja see ei ole ikkagi atraktiivne. Võib-olla on tulevik ikkagi suuremate keskuste päralt. Võib-olla oleks hea motivaator ka nüüdisaegsete tööruumide ja tehnika, samuti elamise tagamine. Aga samas võib see olla paljuski ka inimeses kinni, sest meie noor tohter ütleb küll, et talle meeldib perearsti töö just sellisena, nagu see siin on.

Lõpetuseks küsin, mida Te nüüd pensionil olles ette võtate?

Mina saan nüüd olla vanaema. Minu esimesed lapselapsed on juba 20- ja 21-aastased ja nemad olid väiksena Tartus. Nüüd on minu väiksemad lapselapsed kolme- ja viieaastased ning neile saan olla täiskohaga vanaema. Loodan rohkem leida aega ka teatrikülastusteks, kuid eeskätt jutukate lugemiseks.

Minult küsis üks patsient nii toredasti, et millest tunnen nüüd vabal päeval rõõmu, kui vähem tööl käin. Ma ütlesin, et tead, ma tunnen rõõmu sellest, kui hommikul päike paistab ja ma ei pea kuhugi minema.