Elle-Mall Sadrak: esmatasandi korraldusest Bosnia ja Hertsegoviinas

Artikli autor: Elle-Mall Sadrak, Eesti Perearstide Seltsi juht

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) kutsus mind novembri lõpus Bosnia ja Hertsegoviina pealinna Sarajevosse rääkima Eesti esmatasandi reformidest ja multidistsiplinaarsetest tervisekeskustest. Mulle meeldib väga teistesse riikidesse reisida ning õppida nende esmatasandi ja peremeditsiini süsteemi kohta. Bosnia ja Hertsegoviinast sõitsime läbi kunagi kooliajal klassiekskursioonil ning ainus mälestus sellest ajast on pommiaukudega majad ja turg, kust ostsin ühed ilusad valged kingad, mis teenisid mind pikalt.

Nüüd, enne oma ettekannet, viisin end veidi kurssi ka nende praeguse esmatasandiga. Nimelt on neil kolm suurt regiooni, mis toimivad kõik eraldi – justkui eraldi riikidena – ning kus kõik teevad asju omamoodi ja arvavad, et nende süsteem on parim. Minu jaoks oli see esmakordne kogemus, mismoodi saalis olevad otsustajad, ministrid, aseministrid ja muud kõrged ametnikud raiusid, et neil ongi kõige parem süsteem ning WHO ja Euroopa Liit andku ainult raha, sest muuga saavad nad ise hakkama.

Kui neid veidi pigistati, siis selgus, et nende meditsiinitöötajad lahkuvad Euroopa Liidu riikidesse, perearsti keskmine palk on 1000 eurot kuus, maal ei taha keegi töötada ning tegelikult tahaksid nad paremaid rahvatervise tulemeid – nende keskmine eluiga sünnil on kaks aastat väiksem kui meil, kuigi nende mehed elavad kauem kui Eesti mehed. Neil on väga palju suitsetajaid – 37,5% meestest. Lisaks tegelevad nad ainult reaktiivse tööga – see tähendab, et neil sisuliselt puuduvad toimivad ennetusprogrammid, sõeluuringud, igas regioonis on oma haiglad, kõiki asju on kolm, kuigi sellise rahvaarvu peale piisaks ühest.

Bosnia ja Hertsegoviinas elab 3,3 miljonit inimest, SKP-st kulutatakse tervishoiule 9,8%, neil on 100 000 elaniku kohta 1412 perearsti. Eestis kulub SKP-st tervishoiule 7,47%, 100 000 elaniku kohta on meil 1016 perearsti.

Kogu töö käib paberi peal

Mul õnnestus seal rääkida ka ühe noore perearstiga, kes töötab keskuses, kus on 51 perearsti, 51 pereõde, viis lastearsti, viis lasteõde, kõrva-nina-kurguarst, nahaarst, oftalmoloog ja günekoloog koos ämmaemandaga.

Sealsed perearstid hakkavad tegelema lastega alates kuuendast eluaastast, enne seda tegelevad lastega keskuse pediaater ja lasteõde. Perearstide koormus on väga suur, eestkätt mõttetute tegevuste tõttu. Näiteks kui diabeetik soovib testribasid, lantsette, nõelu, siis peab ta tulema kõigepealt perearstile, kes saadab ta endokrinoloogile, kes annab tõendi, millega patsient tuleb tagasi perearstile, kes selle tõendi kinnitab ja suunab patsiendi edasi ostma soovitud tarvikuid. Tõend kehtib kolm kuud, mis tähendab, et kolme kuu pärast tuleb patsient uuesti perearsti juurde ning ring algab uuesti otsast.

Neil on küll kasutusel ka meditsiiniprogrammid – üks keskus kasutab sama programmi ja andmeid näevad kõik selle keskuse arstid, aga kõik andmed dubleeritakse lisaks paberkaardil. Kui meil oli kaart A5 suuruses, siis neil on see kaart A3 suuruses, ning see on keskuses kohapeal. Kui patsient läheb eriarstile, siis saatekiri on paberil, vastus loomulikult paberil ja perearst toksib siis selle oma programmi sisse.

Digiretsept on kolmes regioonis igaühel oma. Ühine joon on see, et digiretsept on vaid soodustusega ravimite jaoks, muud retseptid tehakse paberile, ning kuna bensodiasepiinid ja nendesarnased ravimid ning uinutid on 0% soodustusega, siis need on paberil ja nendest ülevaade puudub. Arsti igakuine boonus sõltub sellest, kui vähe haiguslehti ta väljastas.

Süsteem toodab patsientide rahulolematust perearstiga

Hästi on see, et neil on aastaid olnud eraldi vaimse tervise keskused – riigis kokku umbes 75 ringis –, kus töötab kindlasti üks psühhiaater, neli psühholoogi, kaheksa vaimse tervise õde. Patsiendi saab sinna saata perearst, aga patsient võib ka ise sinna pöörduda.

Veel üks huvitav fakt: keskus, meie mõistes polikliinik, on avatud kell 8–20 ja perearstid töötavad üks nädal kell 8–15 ning teine nädal kell 13–20. Kiirabil on õigus lahtiolekuajal tuua patsiente etteteatamata perearstikeskusesse. 51 arsti kohta ei ole neil tööl eraldi valvearsti, kes selliste erakorraliste haigetega tegeleks, vaid kiirabi toodud patsiendid mahutatakse teiste vahele, mis tähendab, et koridorid on inimesi täis. Samuti on seal patsientidel tavaks tulla arsti ukse taha istuma ja ootama, see toob kaasa loomulikult rahulolematust – kellele meeldiks oodata – ja suurendab tervishoiutöötajate stressi.

Kõige huvitavam oli minu jaoks see, kui see noor arst ütles, et nende piirkonnas sai iga perearst oma nimistu kohta ainult seitse gripivaktsiini ning perearst peab otsustama, kes on need seitse inimest, kes vaktsiini saavad. Taas kord, perearst pannakse halba olukorda, kus tema peale tuleb rahva pahameel – puudub kommunikatsioon regiooni tasandil ja, olgem ausad, siis võiks need seitse vaktsiini ka juba andmata jätta, sest rahvatervise seisukohast see mingit tähtsust ei oma.

Minu sõnum Eesti süsteemi kohta oli neile järgmine: raha on alati vähe, te olete ka väike riik, ärge duubeldage tegevusi (igas regioonis oma süsteem), mõelge targalt, koguge teiste riikide kogemusi ning vabastage oma tervishoiutöötajad mõttetutest tegevustest.

Koju tulin ise taas selle mõttega, et ressursipuudus ja kriisiolukord on võimalus uuendusteks ning järgmiseks suureks reformiks.