„Ei karda kurja susi ma, sest kõnnin Memme musiga!”

Kui Venemaa ründas Ukrainat 2014. aastal, hakkasime perega hoolikamalt jälgima, et meil oleksid alati olemas varud, mis tagaksid meie pere vähemalt nädalapikkuse iseseisvuse. Tookord me ei mõelnudki niivõrd sõjale kui ükskõik millisele muule meid tabada võivale hädale, olgu selleks siis üleujutus või elektrikatkestus. Nüüd aga sigineb vestlustesse nii sõprade kui pereliikmetega üha sagedamini arutelu selle kohta, kuidas käituda, kui sõda peaks jõudma ka Eestisse. Ja järgmisel hetkel ehmume ka ise, millistel teemadel arutleme. Isegi mõte sõjast Eestis tundub absurdne.