Eesti peremeditsiin – 30 aastat arengut

Autor: professor Heidi-Ingrid Maaroos

Eesti peremeditsiinil täitub 30 aastat – aeg, mis kulub küpseks täiskasvanuks saamiseks. Sageli küsitakse: „Kui meenutate algusaega ja hindate saavutatut, mida oleksite teinud või pidanud tegema teisiti?“ Võin julgelt ja lühidalt vastata, et mitte midagi – kõik, mida tookord algatati, ja see, kuidas algatusi ellu viidi, osutus õigeks, pidas ajaproovile vastu ja võimaldas edasi areneda.

1980ndate lõpp ja 1990ndate algus oli uuendusi ja muutusi pakkuv ajastu. Olulisim muutustest oli Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine 1991. aastal. Julged mõtted meditsiinisüsteemi uuendamise kohta keerlesid peas ka erksamatel tervishoiuvisionääridel, kes sel ajal tervishoiu arengusuuna määrasid. Info, et paljudes Euroopa riikides eksisteerib eriala meditsiini esmatasandi jaoks – perearsti eriala –, andis tõuke idee elluviimiseks ka Eestis. Nii näiteks avas Soome kolleeg professor Mauri Isokoski 1989. aastal võimaluse osaleda peremeditsiini õpetajate kursusel Soomes. Eesti-Soome gastroenteroloogide töörühma liige Agu Tamm (Eesti Perearstide Seltsi auliige) oli innukas peremeditsiini ja sellealase teadustöö eestvedaja. Täienduskeskuse juhataja professor Raul Talvik (Eesti Perearstide Seltsi auliige) toetas Eestis jaoskonnaarstide ümberõpet ja 1991. aastal alustati Margus Lemberi juhendamisel perearstikursustega Tartu Ülikoolis. Aastal 1991 loodi Eesti Perearstide Selts.

Toetajaid rohkem kui kahtlejaid

Aastal 1992 külastas Morten Kvist, vastloodud Euroopa Perearstide Õpetajate Assotsiatsiooni (European Academy of Teachers in General Practice, EURACT) liige, Tartu Ülikooli arstiteaduskonda ja tegi ettekande nõukogu istungil.

Dekaan Lembit Allikmets otsustas avada Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas peremeditsiini õppetooli 1992. aastal (juhataja professor Heidi-Ingrid Maaroos). Eesti-Soome koostöös alustati peremeditsiini uurimistööga Ta-Ta-Tu, mille tulemusi sai kasutada peremeditsiini seadusandluse ja tööjuhendite koostamisel 1990. aastatel. Algusperioodi areng on kokku võetud Margus Lemberi Tamperes kaitstud doktoriväitekirjas (1) ja õpikus „Peremeditsiin“ (2). Otsustajad – sotsiaalministrid Marju Lauristin, Laur Karu ja Toomas Vilosius – toetasid peremeditsiiniga alustamist Eestis. Idee toetajate kõrval oli ka kahtlejaid. Arvati, et toimivat polikliiniku jaoskonnaarstide süsteemi poleks vaja muuta. Tartu linnaarst ja polikliiniku juhataja Sigrid Aru, kes Berliini peremeditsiini konverentsile sõites oli veendunud, et midagi muuta pole vaja, arutas juba tagasiteel konverentsilt, kuidas võiks polikliinikus hakata tööd perearstitöö printsiipide järgi ümber korraldama. Mõjukast polikliinikujuhist sai peremeditsiinisüsteemi toetaja – nii näiteks eraldas ta vastloodud peremeditsiini õppetoolile õppejõudude ja õppetöö ruumid Gildi tänava polikliiniku majas.

Toetust peremeditsiinile leidsime Eesti kohalikelt omavalitsustelt, kuigi seadusandluses kohustust esmatasandi tervishoidu toetada ei olnud. Näiteks joonistas Tartu abilinnapea Toomas Savi koos linnaarst Kaiu Suijaga Tartu kaardile tulevaste kodulähedaste perearstikeskuste asukohad ja nende avamist toetas ka linn. Nii avatigi 1994. aastal esimesena Nõlvaku perearstikeskus ja sellest edasi järjest kõik teised Tartu perearstikeskused.

Eesti peremeditsiini algusaastatel pöörati erilist tähelepanu perearstide koolitusele. Kui 1990-ndate lõpus tervishoiu seadusandluses jõuti perearstisüsteemi seadustamiseni, oli Eestis koolitatud juba piisav hulk perearste. Need arstid osalesid järgmiste perearstide koolitamisel ja kuulusid oma eriala arvamusliidritena ka seaduskomisjonidesse. Perearstid töötasid peremeditsiini printsiipidel juba enne seda, kui need ametlikesse dokumentidesse kirjutati. Näiteks saime juba 1994. aastal tervishoiuprojekti raames Eestit juhendama tulnud ekspertidele demonstreerida vajaliku keskkonna ja pädeva arstiga töötavaid perearstikeskusi. Heade ideede elluviimist ning tegijate initsiatiivi ei summutanud liigne reguleeritus.

On aeg muuta töökorraldus paindlikumaks

Praegu on peremeditsiin muutunud aina rohkem seadustega reguleeritud erialaks, mille mitmeid aspekte administreeritakse väljastpoolt eriala. On oht, et nii võib väheneda peremeditsiini peamine väärtus: tegutsemine iseseisva, oma identiteeti järgiva erialana. Tulevikus saab määravaks teguriks perearstkonna uus põlvkond.Kui 1990-ndate algul oli põhiprintsiip perearsti iseseisvuse saavutamine, paljudel juhtudel soolopraksisena, siis 20 aastat hiljem on suurem vajadus paindlikumaks töökorralduseks.

Aastal 2009 võeti vastu Eesti esmatasandi arengukava, milles defineeriti uus termin – esmatasandi tervisekeskus. Praeguseks on valmis saanud uued tervisekeskused, kus perearstidel on parem võimalus jagada omavahel tööd ja töötada koos erinevate esmatasandil vajalike erialadega. Ajakirjas Eesti Arst ilmunud artiklis „Peremeditsiini tulevikuperspektiivid Eesti esmatasandi tervishoiu arengukavas“ tegin kokkuvõtte, et ka tervisekeskuse koosluses peaks jätkuma patsiendikeskne perearstiabi, perearstide iseseisvus ning identiteedi tugevdamine (3). Perearstiabile spetsiifiliste ülesannete määramine ja tegevuste delegeerimine peaks olema ülimalt läbi mõeldud.

On aeg muuta töökorralduspaindlikumaks – põhimõte „üks perearst, üks nimistu“ ei pruugi olla enam otstarbekas. Võimalusi on mitmeid. Võiks kasutada nn partnerluse põhimõtet ja nimistut jagada, saavutades nii osaajaga töötamise. Soovi korral võiks üks arst võtta enda hoole alla ka mitu nimistut, kasutades selleks õdede ja assistentide abi, rakendades kaugtööd ja telekonsultatsioone, vähendades kabinetis viibimise aega ning hallates perearstikeskuse initsiatiivil aktiivselt nimistute riskirühmi. Vähema bürokraatia ja suurema paindlikkusega töö korraldamisel saaks efektiivsemalt kasutada perearstide tööaega ja samas tulla vastu nende vajadusele oma tööd reguleerida. Kui eriala peab vajalikuks tööaja paindlikumaks muutmist lähtuvalt eriala spetsiifikast ning teeb selleks vastavad ettepanekud, siis tõenäoliselt tullakse sellega ka kaasa. Perearstide seltsi osalus tervishoiukorralduse määruste ja seaduste aruteludes on nüüdseks muutunud endastmõistetavaks, perearsti erialaga arvestatakse.

Ilma teadustööta ei saa olla ka eriala

Perearsti eriala spetsiifikat aitavad tuua esile teadusuuringud. Teadustöö ja peremeditsiini spetsiifiliste probleemide tõenduspõhine lahendamine on eriala tulevik. Teadustöö võimaldab näidata peremeditsiini efektiivsust, töömeetodite kvaliteeti, sagedaste kliiniliste probleemide iseärasusi peremeditsiinis jne. Motivatsioon teadustööd teha võib olla erinev: teadustöö on vaimu ergastav, toob välja igapäevasest rutiinist ning annab uusi teadmisi ja enesekindlust. Ilma teadustööta ei saa edasi pürgida akadeemilisel ametiredelil, teaduskraadita õppejõududeta pole võimalik ülikoolides eriala õpetamist jätkata. Teadustööks vajaliku aja tagamine on oluline – näiteks teadustööks ette nähtud tasuline õppepuhkus, osaajaga töötamine, doktorantuur või mõni muu viis. Arengukava aruteludesse võiks ilmuda teadustöö läbiviimise ja rahastamise teema.

Peremeditsiini teadustöö on senini olnud edukas (4), huvi uurimistöö vastu kasvab ja teaduskraade lisandub aasta-aastalt. Lisaks Tartu Ülikoolile on perearstid kaitsnud kraade ka TalTechis ja Tallinna Ülikoolis. Peremeditsiinis esilekerkivate probleemide mitmekesisus ja andmete hulk eeldaks aga veelgi suuremat huvi uurimistöö vastu.

Peremeditsiini 30 aastat kestnud areng tõestab, et samaaegne tähelepanu koolitusele, teadustööle ning praktilise töö korraldamisele on kindlustanud erialale Eesti tervishoius arvestatava koha. Perearstid väärivad tunnustamist oma eriala pädevate spetsialistidena. Eriala arengusuunad on perearstide endi otsustada.

Juhindudes Tõnu Õnnepalu mõttest „vananemine on elu üha võõramaks muutuvas keskkonnas“ soovin, et peremeditsiin ei vananeks, suudaks paindlikult sammu pidada muutuva keskkonnaga ning jääda ikka nooreks ja erksaks.

Kasutatud kirjandus

1. Lember M. Implementing modern general practice in Estonia. Acta Universitatis Tampereensis 603: Tampere; 1998.
2. Maaroos HI, Lember M, Kalda R, et al. Peremeditsiin. Tartu: Elmatar; 1998.
3. Maaroos HI. Peremeditsiini tulevikuperspektiivid Eesti esmatasandi tervishoiu arengukavas. Eesti Arst 2009; 88 (1): 40−4
4. Maaroos HI. Ajalooline ülevaade peremeditsiini õppetooli teadustööst aastatel 1991–2016 Eesti Arst 2019; 98 (3): 144–148.