Eesti Perearstide Seltsi aastakonverents keskendus vaimsele tervisele

Artikkel, mille autoriks on peremeditsiini eriala arst-resident Kaivi Põldma, ilmus 2024. aasta oktoobrikuu Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Ajakirja Perearst ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Tänavusel Eesti Perearstide Seltsi aastakonverentsil, mis toimus 27. septembril Tallinna Lauluväljakul, keskendusid pooled sessioonide teemadest vaimsele tervisele, mida käsitleti nii tervishoiutöötaja kui ka patsiendi vaatenurgast.

Arstide enda vaimne heaolu on valdkond, mida ei saa kuidagi tagaplaanile lükata, kuna sellest sõltub suuresti terviseabi andmise kvaliteet. Konverentsil tõdeti, et Eesti ühiskonnas kahjuks endiselt stigmatiseeritakse vaimset tervist ning viimastel aastatel ei ole hüppeliselt kasvanud mitte psühhiaatriliste haiguste hulk, vaid alles nüüd oleme hakanud rääkima nendest haigustest kõva häälega, tänu millele julgevad patsiendid avada arstile oma vaimse tervise muresid.

Kui tervisehoiutöötaja ei tunne end töökeskkonnas väärtustatuna ning igapäevane töö ei paku talle enam rahuldust, võib tal tekkida läbipõlemise oht. See termin hõlmab laias laastus kahte peamist aspekti: individuaalsed tegurid ja töökeskkond. Esimest neist saab igaüks ise mõjutada, teine moodustub kogu kollektiivi panusest ning riigi võimaldatud rahalisest ja inimressursist.

Läbipõlemine

Psühhiaatria eriala viimase aasta arst-resident Ove Liis Mahhov tõi välja, et läbipõlemise triaadi moodustavad emotsionaalne kurnatus, depersonalisatsioon ja saavutuse/tähenduslikkuse kadu ametialaste kohustuste täitmisel.

Mida näitab statistika läbipõlenud inimeste kohta? Näiteks suurem eksimuste hulk igapäevatöös, mis omakorda võib suurendada depressiooniriski, viies hooletusvigade sageduse kasvule – circulus vitiosus. Lisaks 25% võrra suurem oht langeda alkoholi kuritarvitamise ja teiste sõltuvusainete kasutamise ohvriks, mootorsõidukiõnnetuste suurenenud hulk ning tänavuse konverentsi võib-olla kõige ehmatavam fakt: suitsiidirisk suureneb meestel 40% ja naistel lausa 130%.

Miks on rohkem mõjutatud naised? Teadusuuringutes diskuteeritakse, et individuaalseid faktoreid arvestades on läbipõlemisest rohkem ohustatud alla 55-aastased naised, kellel on kodus alla 21-aastane laps ja naise partner töötab samuti tervisehoiusüsteemis mitte-arsti ametikohal. Paratamatult on naiste õlul suurem hoolduskoormus, kui lisada valemisse töö ja eraelu tasakaalu nihkumine, on läbipõlemise oht suurem.

Kuidas saaks paremini? Kui läbipõlenud inimene jõuab vaimse tervise spetsialisti vastuvõtule, siis saab seal tegeleda ainult individuaalsete faktoritega, kuid mitte töökeskkonnaga. Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Anniki Lai tõdes, et kuigi de jure on see tööandja vastutus, et tööl / töö tõttu ei saaks töötaja vaimne tervis kahjustatud, siis de facto vastutab selle eest organisatsioon siiski tervikuna.

Ülekoormuse vähendamiseks sobib hästi näiteks ülesannete siire, kus arvestatakse töötaja huvide ja oskustega, toetades sealjuures indiviidi tööalast arengut ja pidades meeles optimeerida tööjaotust, et kellegi õlule ei jääks ebaproportsionaalselt suurt hulka kohustusi. Tegevused, mis aitavad organisatsioonil süsteemselt ennetada läbipõlemist, on veel näiteks meeskonna koostööle suunatud koolitused, mis õpetavad stressiolukordadega toimetulekut, supervisioon, töövälised ühisüritused, regulaarsed koosolekud ja arenguvestlused. Ühe tegevusena mainiti ka Balint-grupi metoodikat, mis on üks arsti-patsiendi suhte uurimise võtteid.

Stressiallikad igapäevatöös

Karulaugu Tervisekeskuse perearsti Vanda Kristjani läbiviidud küsitlus Eesti Perearstide Seltsi ja Eesti Õdede Liidu liikmete seas tõi välja suurimad stressiallikad igapäevatöös: kõige suurema osa moodustas suhtlus patsientide ja ametnikega, järgmisena suhtlus patsientidega ja töökaaslastega ning üllataval kombel põhjustas vastanute hulgast ainult 5%-l suurimat stressi töökoormuse hulk.

Veel selgus, et 86% vastanute hinnangul ei toimu piisavalt tegevusi, mis aitavad tulla toime suhtlemisel ametnikega, 53% arvas, et ei toimu tegevusi, mis aitavad saada hakkama töökeskkonnas ja ka suhtluses patsientidega. Selle küsimustiku põhjal võib oletada, et meditsiinitöötajad vajavad igapäevase töö sujuvamaks toimimiseks süsteemseid juhiseid efektiivsemaks suhtluseks nii ametnike kui ka patsientidega.

Tervisekassa partnersuhtluse osakonna juhataja Marko Tähnas tõi välja, et suhtlust ametnikega ja äritegevusega seotud ebakindlust võivad aidata leevendada Tervisekassa kodulehel väljatoodud juhised (Tervisekassa.ee → Partnerile → Perearstiabi). Keerukamate murede korral aitab ka suhtlemine usaldusarstidega.

Kokkuvõttes võiks läbipõlemist ennetada, pöörates töökeskkonnas tähelepanu järgmistele aspektidele:

1) märka ja mõista hukka igasugune häbimärgistamine, alavääristamine, solvamine, tõrjumine/isoleerimine;
2) analüüsi (töökorraldus versus töötaja isiksuseomadused);
3) lahenda.

Kindlasti tasub tutvuda Tervise Arengu Instituudi koostatud käsiraamatuga „Vaimne tervis töökohal“, kus on väga põhjalikult käsitletud vaimse tervise ja töökeskkonna ühisosa.

Aju ja vaimne tervis

Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku psühhiaater-ülemarst-osakonnajuhataja Merit Kudeviita rääkis depressiooni ja dementsuse seostest.

2024. aastal meditsiiniajakirjas The Lancet avaldatud artiklis lisandus dementsuse riskifaktorite hulka suurenenud LDL-väärtus ja nägemise halvenemine lisaks juba olemasolevatele: kuulmislangus, depressioon, madal haridustase, traumaatiline ajukahjustus, füüsilise aktiivsuse vähesus, diabeet, suitsetamine, hüpertensioon, ülekaal, alkoholi liigtarvitamine, sotsiaalne isolatsioon ja õhusaaste. Kõikide nende riskifaktorite ohjamisel dementsuse tekke risk väheneb.

Üht peamist dementsuse riskifaktorit depressiooni ei saa võtta eakal kui normaalset vananemisega kaasnevat nähtust, mõnikord on tegemist hoopis dementsuse prodroomiga. Raskusi võib tekitada eaka patsiendi hindamine kliinilisest aspektist. Nimelt võib vajaka jääda patsiendi eneseväljendusoskusest või ka -julgusest – halvenenud mälu kaebuse taga võivad end hoopiski peita depressiooni märgid. Teise näitena tõi dr Kudeviita olukorra, kus pealtnäha dementsuse kliinilise pildi tagant koorub välja raske depressioon, mida nimetatakse ka pseudodementsuseks.
Kuidas toimida olukorras, kus juba dementsuse diagnoosiga isikul on vaja hinnata depressiooni võimalikkust? Dr Kudeviita hinnangul on seda äärmiselt raske teha, mistõttu, kui patsiendil ei ole anamneesis teada depressiivsete episoodide esinemist, ei tuleks esmatasandil antidepressantraviga alustamisel kiirustada. Teine depressiooni diagnoosimist raskendav nähtus dementsuse all kannataval patsiendil on apaatsus, mida arvatakse olevat üks depressiooni sümptomitest, kuid alati see seda ei ole.

Teist depressiooniga võrdväärset riskifaktorit kuulmislangust peetakse kõige olulisemaks dementsuse riski suurendajaks just keskeas, rääkis Ida-Tallinna Keskhaigla otorinolarüngoloog Maret Gardner. Kui ajuni jõuab kuulmislanguse tõttu moonutatud heli, peab aju leidma rohkem ressursse, et aru saada, mida üldse öeldi, see võib olla väga väsitav protsess. Kuulmislangus ei tähenda ka alati seda, et patsient tuleks vastuvõtule kaebusega halvenenud kuulmisele, vaid et patsient hakkab näiteks hoiduma sotsiaalsetest üritustest, mille tagajärjel toimub isoleerimine, sealt edasi juba üksindustunne ning võimalik järgnev negatiivse dünaamikaga kaskaad psüühikahäireteni. Lahendus oleks õigeaegselt kasutusele võtta kuulmisaparaat, tänu millele suudab inimene taas osa võtta sotsiaalsetest üritustest ning tunda end täisväärtusliku ühiskonnaliikmena.

Confido Meditsiinikeskuse Vaimse Tervise Kliiniku juht Mari-Liis Laanetu kõneles uinutite ja vaimse tervise häirete seostest. Uinutite all mõistetakse siinses artiklis peamiselt bensodiasepiine ja Z-ravimeid.

Uinutid vähendavad sügava faasi ning pikendavad kerge faasi und ehk nihkesse läheb füsioloogiliste unetsüklite vahekord. Sügava une ajal toimub aju nn puhastamine jääkainetest, aga kui see unetsükkel jääb regulaarselt liiga lühikeseks, on inimene ohustatud kognitiivsest nõrgenemisest.

Krooniline bensodiasepiinide kasutamine on seotud suurema riskiga haigestuda Alzheimeri tõvesse. Uinutite kasutamine suurendab ka depressiooniriski kaks korda, sealjuures võib nende ravimite pikaajaline tarvitamine esile kutsuda emotsionaalset tuimenemist ja kontakti kaotamist ümbritsevaga, mis omakorda võib süvendada depressioonisümptomeid ning tekitada n-ö surnud ringi.

Pikk COVID

Tabasalu Perearstikeskuse perearst Piret Rospu avas pika COVID-i temaatikat. Kui COVID-19 infektsiooni ajal või pärast seda on tekkinud sümptomid, mis püsivad üle 12 nädala, siis saab kahtlustada pika COVID-i esinemist. Seejuures tasub meeles hoida ka asjaolu, et COVID ei ole ainus viirushaigus, mis põhjustab pikaajalisi kaebusi ja/või tervisekahjustusi organsüsteemides.
Tüüpilisemad probleemid on näiteks väsimus, lõhna- ja maitsetaju häired, köha, aju-udu ja vaimse tervise häired. Haigus on ülimalt salakaval, nimelt suudab see infektsioon kahjustada närvisüsteemi väga erinevaid osasid. Statistika näitab, et 80 inimesel 1000-st tekib infektsiooni põdemise järel mõni neuroloogiline probleem ning risk on seda suurem, mida raskem oli COVID-i
kulg.

Rohkem ohustatud riskigruppidesse kuuluvad naised, üle 50-aastased, krooniliste haigustega ja ülekaalulised inimesed. Murelikuks teeb ka asjaolu, et kognitiivseid kaebuseid esitavad pärast haiguse põdemist suuresti 18–44-aastate vanusegruppi kuuluvad inimesed. Mõningatel juhtudel saab pärast infektsiooni tekkinud kognitsiooni halvenemist võrrelda lausa 20-aastase normaalse vananemisega. Eakatel suureneb risk haigestuda Alzheimeri tõvesse kahekordselt.

Seda enam tasub hinnata vaktsineerimist kui võimalust kõike seda ennetada. Põnev teadmine oli ka see, et uuemad COVID-i tüved põhjustavad vähem tüsistusi võrreldes varasematega.

Eestis on olemas Tervisekassa koostatud pika COVID-i patsiendijuhend, kust leiab selgitusi sümptomitele, soovitusi ja leevendusi edaspidise eluga toimetulekuks.