DISKUSSIOON | Lootust on, et arstide ja apteekrite suhtlusvõimalused paranevad

Tallinna Perearstide Seltsi kevadkonverents "Polüfarmakoteraapia kliinilises praktikas" toimus 19. aprillil Tallinnas. Konverentsi diskussioonis osalesid Patrick Pihelgas (Tervisekassa), Ly Rootslane (Proviisorapteekide liit), Ott Laius (Ravimiamet), Marje Oona (Tartu Ülikool) ja Daisy Volmer (Tartu Ülikool). Diskussiooni juhtis Reet Laidoja.

Laidoja küsis alustuseks, kuidas peaks ravimite nõustamise ja polüfarmakoteraapia ära jagama ehk mida teeb arst ja apteeker. Ott Laius tõdes, et patsiendile kõik meelde ei jää, mida arst, pereõde või apteeker talle räägib ning seetõttu tasub olulisem alati igal pool üle korrata.

Patrick Pihelgas nentis, et väga paljudest päeva jooksul kõlanud ettekannetest ilmnes vajadus ühtse ravimiskeemi järele.

„See on põhimõtteliselt juba olemas, küll väga toores versioonis, aga tahaks loota, et suve lõpuks on meil päriselt selline ravimiskeem, millest te unistate, kus on ühtekokku koondatud kõik ravimid, mida inimene päriselt võtab,“ ütles ta. „See tähendab ka seda, et seal on käsimüügiravimid ja toidulisandid sees. Aga ma ei arva, et ravimiskeemi tekib enne, kui apteekritele antakse normaalsed õigused.“

Kuidas koostöö perearsti ja apteekri vahel sujub?

„Selge on see, et praegune infovahetuse viis pole jäänud mitte päris kiviaega, aga analoogtelefonide aega. Me tõmbame üksteisele traati ja loodame leida seda hetke, kui arstil või proviisoril on aega vastata,“ kirjeldas Marje Oona seda, kuidas arstid ja apteekrid praegu omavahel infot jagavad. „See pole sugugi lahendus, mis kuulub 21. sajandisse. Mina vaatan väga optimistlikult e-konsultatsiooni poole, mis võiks aidata korrastada koostööd perearsti ja proviisori vahel.“

„Üks probleem, millega oleme igapäevatöös kokku puutunud, on see, et proviisor, kes pole päris kõigega selle patsiendi puhul kursis, annab ühtesid nõuandeid, ja perearst pole kursis sellega, mis apteegis toimus,“ tõi Oona veel välja. „Ja mida suurem on segadus patsiendi peas, seda kehvem on tema ravijärgimus.“

Daisy Volmer rääkis põgusalt äsja valminud küsitlusuuringust. Sealt selgus, läbi apteekrite pilgu, et kommunikatsioon arstiga toimub enamasti üks kord nädalas. Räägitakse peamiselt sellest, kas ravimit on või ei ole. Või siis apteeker ei saa väljastada välja kirjutatud ravimit ja siis ta konsulteerib arstiga. Samuti üritab arst vahel aru saada, milliste ravimite hulgast on võimalik patsiendile sobivat lahendust pakkuda.

„Küsisime, milline on kõige sagedasem kontakti võtmise võimalus – telefonikontakt on jäänud peaaegu kõrvale, sest arst on reeglina väga hõivatud ja proviisoril teda telefoni teel tabada on peaaegu võimatu,“ rääkis Volmer. „Kui retseptiga on mingisugune probleem, üritatakse see lahendada apteegis kohapeal või kui on vajalik konsulteerimine arstiga, siis tehakse seda e-posti vahendusel.“

„Oleks suurepärane, kui meil oleks võimalik ühtsesse kanalisse kirjutada oma kommentaar või täiendus, pakkuda alternatiiv teatud ravimite osas. Kindlasti ei taha me ravimist võtta enda ülesandeks, aga kui me näeme, et ravimite kasutamise osas on meil pakkuda tõhusaid alternatiive, siis oleks väga hea, kui meil oleks üks selline kommunikatsioonikanal, kuhu saame selle märgi maha jätta ja arst saab sellele kiiresti reageerida,“ rääkis Volmer.

See tähendab, et apteekritel on vaja ligipääsu tervise infosüsteemile.

„Oleme arvestanud sellega, et proviisorid hakkavad panema oma kommentaare ravimiskeemi, et kõik oleks ühe tervikliku lahenduse juurde toodud,“ kinnitas Pihelgas.

Praegu on väljatöötamisel arstide ja apteekrite vaheline e-konsultatsiooni lahendus. Ly Rootslane ütles, et kindlasti on e-konsultatsioon üks oluline tulevikuteema, aga reaalne olukord apteegis on selline: inimene on leti taga, mis tähendab, et probleemi peab kohe ära lahendama või soovitama minna arsti juurde. Apteekrite jaoks on nõustamine keeruline olukorras, kuna lähtuma peab sellest, mida inimene ise oma probleemidest oskab rääkida.

„Isegi, kui näeme tema retsepte, mis on välja kirjutatud, siis keeruliseks teeb see, et seal on nii need retseptid, mis on esimese raviskeemi omad kui need, mis on järgmise omad. Inimene ise hästi ei mäleta. Kui ta tuleb infoga, et arst muutis raviskeemi, siis ega ta ei tea, kuidas seda muudeti,“ kirjeldas Rootslane apteekrite igapäevast probleemi. „Sageli ostavad tublimad kõik välja, mis seal kirjas on. Vähem tublid ütlevad, et jätavad täna üldse vahele. Segadus on suur.“

Pihelgas lisas, et kuniks oodatakse õigusruumi muudatust, siis see, mida saavad praegu arstid ja retseptiõigusega õed teha selleks, et vähendada apteekrite „ennustamist“, oleks mõttetute retseptide tühistamine.

Arutelus puudutati ka tarneraskuste teemat. Laius rõhutas, et ravimiamet tegeleb pigem tulekahju kustutamisega ja seda, miks ravimeid saada pole, peaks küsima tootjatelt. Pihelgas küsis Laiuselt, kas ravimiamet on tegemas tarneraskuste teenust, mida saaks kasutada IT-lahendustes? Laius vastas, et ravimiregistris on kirjas kõik tarneraskused, mille kohta neil on teave.

„Aga see ei ütle meile seda, kas ja millistes apteekides ravimit veel alles on. Nii et see on natuke poolik info,“ tõdes ta.