Diana Ingerainen: juurtega ja juurteta perearstid

Autor: Diana Ingerainen, Perearst, Järveotsa Perearstikeskus. Artikkel ilmus jaanuari Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Kõikidele Perearsti artiklitele, sh arhiivile saad ligipääsu tellides ajakirja siit!

Patsiendi kontakt perearstiga on isiklik, tavaliselt teab perearst oma patsientide tausta ja tajub väärtusi, mis on patsiendile olulised. Piltlikult on perearst oma meeskonnaga nagu külmkapp köögis. Keegi ei pane külmkappi tähele, kui see töötab, ja paraku ei räägita lugusid ka tavalistest, toimivatest igapäevastest juhtumitest. Räägitakse operatsioonidest, traumadest, elustamistest, sest see on põnev ja huvitav. Nii ongi juhtunud, et perearstidest jõuavad meediasse peamiselt halvad uudised ja globaalselt on perearstide maine pigem halb.

Lood perearstide tööst peaksid olema huvitavad ja põnevad

Osalesin WONCA (World Organization of Family Doctors) 2023 konverentsil Sydneys, kus ühes meeldejäävamas võtmeloengus tõi Oxfordi Ülikooli professor Trish Greenhalgh perearstide kohta välja järgmised märksõnad: rikkad ja kättesaamatud. Ja nii üle kogu maailma. Teisalt on tekkinud perearstidel suur kannatamise kultuur, perearstid räägivad oma tööst kui kannatuste rajast, kus on suur töökoormus ning konfliktsed patsiendid.

Tegelikkus on midagi muud: töökoormus on vähenenud ja 80%-ga patsientidest on suurepärane või hea koostöö. Kannatuste kultuur peletab noored eemale ja nii on suured probleemid perearstkonna uuendamisega. Ma arvan, et Eestis on olukord praegu väga hea, iga päev tehakse perearstikeskustesse 50 000 kuni 80 000 pöördumist ning enamasti saavad patsiendid väga head ja head teenust. Kuidas muuta suhtumist ja hoiakuid? Austraaliast jäi kõlama soovitus hakata rääkima lugusid perearstide tööst huvitavalt ja põnevalt.

Oma kogukonda tuleb tunda ja mõista

Teine suur teema, mis mind kõnetas, oli perearsti tööks vajalik oskus: kogukonnatunnetus, kultuurilise tausta taju. Meie WONCA-puu sai endale juured: suhtumine, kontekst, teadus. Ma olen pidanud aastaid selgitama meie eriala unikaalsust. Ikka küsitakse, et kas ükskõik milline eriala ei saaks teha perearsti tööd. Meie eriala erilisus seisnebki terviklikus, konteksti arvestavas patsiendikäsitluses. Uus WONCA-puu loob ka hea visuaali, mille abil on lihtsam perearsti eriala kirjeldada. Palju on diskuteeritud teemal, kas ühel inimesel peab kogu aeg olema sama perearst. Ma arvan, et järjepidevus on oluline, aga ühelt perearstilt ei saa nõuda, et alati just tema konsulteeriks oma patsienti, kui tervisemure tekib. Tagatud peab olema perearsti asendus koolitusteks, puhkusteks ja näiteks välismaal praktiseerimiseks.

Osalesin Brasiilia töötoas, kus kirjeldati perearsti kui piirkondlikku vastutuse kandjat – on üks kindel piirkond/kogukond, mille eest perearst oma meeskonnaga vastutab. Ja perearstil on võimalik ise oma meeskond kokku panna, olla vaba leidmaks lahendusi, kuidas oma piirkonnas inimesi paremini aidata.

Mulle tundub, et sammume Eestis ülekvalifitseerimise suunas. Ühest küljest nõuavad patsiendid, et perearst õpetaks elementaarseid asju, kus piisaks tervest talupojatarkusest, teisalt nõuame ise aina rohkem koolitusi ja iga tegevuse jaoks eraldi luba või sertifikaati. Brasiilias ja ka Austraalias kuulub sageli perearsti meeskonda kogukonnainimene. Tema roll on tunda oma kodukandi inimesi, teada tavasid ja aidata perearstil leida üles õiged abivajajad. Oluline ei ole haridus, vaid meekonnatöö.

Ma tajun Õismäel, kui raske on Lõuna-Eestist tulnud inimestel aru saada Tallinna patsientide kultuurilisest taustast, sellest, mismoodi elatakse ja millest hoolitakse. Isegi Õismäel on väga erinevad asumid – Astangu elab hoopis teises rütmis kui Kakumäe või minu Järveotsa. Kindlasti mängib rolli keelebarjäär, aga sama oluline on ka kultuuriline barjäär.

Kuidas patsiendi ja arsti suhtesse tekkinud ahnust välja juurida?

Pikalt arutleti ka suhtumise teemal, kuidas suhtub perearst oma inimestesse ja vastupidi. Eestis on head suhted patsiendiga kuni esimese „ei“-ni. Ka väga hea ja viljakas koostöö lõppeb kahjuks, kui perearst ei saa teha seda, mida patsient tahab.

Patsiendi ja perearsti vahele on tekkinud ärid, rahaahnus – Trishi ettekandes oli väga hea visuaal, kuidas me kõik oleme nukud Big Pharma nööride küljes. Viimase 20 aastaga on tekkinud arvestatav hulk ärisid, kes kõik loovad perearsti kaudu usaldust, et rohkem müüa. Halb näide on D-vitamiin – doosid, mida soovitatakse, on kaugel tõenduspõhisusest ja analüüsimine laboris kulutab sadu tuhandeid eurosid tervishoiu raha. Ainult „ostke ja võtke“ ei anna nii head müügitulemust kui „minge perearstile, mõõtke taset ja ostke“, meid kasutatakse lihtsalt ära. Inimese aju füsioloogiat kasutab turundus väga edukalt. Kui meie suudaksime nõustamisel kasutada teaduse saavutusi, oleks nõustamise tulemus palju parem. Reklaamid bussidel, apteekides, poodides pimestavad, tekitavad hirmu, luuake imelise paranemise lootust ja … nii nad perearsti kabinetti jõuavad. Oluline on parandada inimeste teadlikkust, et nad oskaksid õigeid valikuid teha ja võtaksid ka vastutuse oma valikute eest.

Küsimus, kuidas „ahnus“ arsti ja patsiendi suhtest uuesti välja saada, vaevab tervet maailma, kuid kiireid lahendusi ei ole, sest riiklikel tervishoiusüsteemidel ei ole kunagi nii palju ressursse kui nutikatel „õhumüüjatel“. Patsiendi poolt vaadatuna on perearstid läinud kõrgimaks ja uhkemaks, justkui ei kuulata või, õigemini, ei olda kohal. Küllap on üks põhjus veebikeskkonnas suhtlemine, kus perearstide sõnumid ei ole piisavalt personaalsed. Ma ise loodan peatselt abi saada AI-st, mis aitaks tekste kohandada konkreetse patsiendi järgi. Teine suur põhjus on patsientide soov saada arsti „aega“, rääkida, leida arstis kuulaja. Arstide eesmärk on haigusi diagnoosida ja ravi ordineerida ajapuuduse tingimustes.

Ma arvan, et perearstid on „juurtega“ siis, kui nad hoolivad patsiendist ja vaatavad patsienti tervikuna. Perearsti tööd saab teha ka ilma juurteta, aga töö nimistuga, oma õdedega, meeskonnaga on palju efektiivsem, kui suhtumine on hooliv.