Bursiidi diagnoosimine ja ravi

Kõige sagedasemad limapauna põletiku paikmed on küünarnuki, põlveliigese, suure pöörla ja kannakõõluse piirkond. Bursiidi esinemissageduse ja levimuse kohta täpsed andmed puuduvad, kuid täiskasvanutel esineb limapauna põletikke rohkem kui lastel ja sageduselt võrdselt nii meestel kui ka naistel (3). Bursiit tekib tavaliselt trauma, kroonilise ülekoormuse, infektsiooni või teatud süsteemse reumaatilise haiguse, näiteks podagra või reumatoidartriidi tulemusena (1). Mehaanilised põhjused on otsene trauma, näiteks kukkumine või löök; korduv mikrotrauma; pikaajaline surve, näiteks küünarnukile toetumisel – nn „õpilase küünarnukk“ – või põlvitamisel – „toatüdruku põlv“; ülekoormus ja korduvad liigutused (1, 4). Infektsioon põhjustab ligikaudu 1/3 bursiitidest. Septiline bursiit tekib tavaliselt äkki ja kõige sagedamini haarab pindmiseid limapaunasid. Prepatellaarse või küünarnuki septilise bursiidi tekitaja on 80%-l juhtudest Staphylococcus aureus (1, 3). Pindmistes limapaunades tekib sagedamini põletikku, sest limapauna nakatumine toimub ümbritsevate põletikuliste kudede või otsese trauma kaudu (1, 4, 5). Kristallartropaatiate korral võib bursiit olla podagra esmane väljendus. Kaltsifitseeriva bursiidi korral on leitud kaltsiumhüdroksüapatiidi kristallide ladestumist limapaunas, seda eriti subakromiaalses bursas. Bursiidi esinemist on kirjeldatud mitmete põletikuliste liigesehaiguste korral, nagu näiteks reumatoidartriit, juveniilne idiopaatiline artriit, süsteemne skleroos. On leitud seos, et osteoartroosist tingitud muutunud kehamehaanika, joonduvushäired ja suurenenud surve teatud limapaunadele suurendab bursiidi teket (1).