ARVAMUS | Tõnu Peets: patsientide stigmatiseerimine ja segregatsioon ei ole vastuvõetav

Autor: Tõnu Peets, reumatoloog

Eesti Perearstide Selts leiab, et perearstil võiks lubada patsiendi nimistusse registreerimisest keelduda, kui ta leiab, et inimene on perearstile pahatahtlik või ohtlik, kirjutab Med24 („Perearstid tahavad õigust pahatahtlikke inimesi nimistusse mitte vastu võtta“, 13.08.2024).

Kõigepealt paneb imestama, kuidas perearst teab, et patsient on ohtlik ja pahatahtlik, kui teda nimistus veel ei olegi? Kohe tekib ka mõte, kas pole tegemist nooremale põlvkonnale hingelähedase tühistamiskombega? Igal juhul oleks patsiendi lähenemiskeeld arstile, seega tema isikus tervishoiule, Eestis midagi uut. Ometi võib selline olukord mõne perearsti arvates kujuneda nii sagedaseks, et tuleks lausa panna ministri määrusesse. See annaks ainet ka teistele perearstidele mõelda, keda tema patsientidest liigitada ohtlikuks ja pahatahtlikuks ja endast eemale tõrjuda, kui selline võimalus on juba määrusega sätestatud. Patsient on emotsionaalne ja rahulolematu, seega ohtlik! Niisiis veerema pannakse „lumepall“, harv nähtus muutub seaduspäraks ja hakkab tekkima aina rohkem ohtlikuks kuulutatud patsiente.

Kuidas küll seda määratleda, kes on see perearsti „tervisele ohtu kujutav või pahatahtlikult käituv inimene“? Võib-olla patsiendist on jäänud selline mulje tänu perearsti enda käitumisele või kogemusele, mille patsient on eelnevalt saanud tervishoiusüsteemist? Aga võib-olla on patsiendil psüühika- või isiksusehäire ja ta tundub sellepärast ohtlik ja pahatahtlik?

Kes siis peaks tahtma selliste inimestega tegelda? Teine perearst ju ka sellist patsienti endale ei taha. Kas siis sellised ohtlikud tüübid jäävad ainult EMO-de ja eriarstide ravida? Kas perearstide eeskujul peaksid ka eriarstid panema uksele kirja „Ohtlik ja pahatahtlik patsient, ära tule!“? Psühhiaater võiks kirjutada uksele „Ära tule minu tuju rikkuma, kui sul pole head tuju!“.

Selline arusaam patsientide valimisest on meditsiinieetika küsimus. Mil määral esmatasandi arst saab ja tohib valida patsienti? Kui selgesõnaliselt taaskehtestada piirkondlikkuse printsiip, nagu olid vanasti jaoskonnad, siis oleks igal tervisekeskusel kohustus tegeleda oma piirkonna elanikega, neil peab olema selleks vajalik pädevus. Kas nüüd tahetakse luua eraldi „ohtlike ja pahatahtlike patsientide“ tervisekeskus?

Kes küll on need perearstid, kes arvavad, et osa patsiente tuleks sildistada ohtlikeks ja pahatahtlikeks? Perearstide seltsi esinaine Elle-Mall Sadrak võlgneb avalikkusele pikema selgituse. Kui ta väljendab paljude perearstide arvamust, siis mis on lahti perearstide väljaõppega, kogu eriala kutse-eetikaga?

Küsimus vist ikkagi pole patsientide ohtlikkuses ja pahatahtlikkuses, vaid esmatasandi tervisekeskuste personali professionaalsuses, väljaõppes ja tööeetikas, võib-olla ka töökorralduses, töö kvaliteedis ja patsientide rahulolus. Midagi selles jätab soovida, kui mõni patsient tahetakse jätta ukse taha. Võib-olla soovib mõni perearst juba eos summutada patsiendi võimalikku emotsionaalset kriitikat tekkida võivates konfliktiolukordades ähvardusega patsienti tõrjuda, tühistada. Võib-olla tuleks analüüsida hoopis seda, miks võivad nüüd äkki hakata tekkima sellised konfliktid?

Võib-olla oleme jõudmas olukorda, kus tervishoiusüsteemis vallapäästetud ettevõtluse loogika hakkab muutma ja väänama arusaama meditsiinieetikast. Arst-ettevõtja hakkab end tundma täielikult olukorra peremehena: ainult tema on see, kes juhib patsiendi teekonda tervishoius, ainult tema on see, kes paneb paika, milline tema patsient tohib olla ja milline ei tohi olla. See on patsiendi täielik kliendistumine: kui sulle ei meeldi, mine minema, mine mujale; kui sa oled paha, siis ma ei pea sinuga tegelema, ära tule.

Patsiendi isiklikku rünnakut perearsti vastu, kui see aset leiab, tuleb õiguslikult menetleda nagu igasugust samasugust rünnakut ameti- või eraisiku vastu ja kui sellist kontakti soovitakse vältida, siis peab selleks andma loa või kinnituse õiguskaitse- või järelevalveorgan koos soovitusega tõesti vahetada arsti või tervisekeskust vms, kuid selline patsiendi tõrjumine ei saa ju ometi olla arsti enda otsus. Ütleksin, et minu ligi kolmekümne tööaasta jooksul on selline algatus patsiente arsti suva ja sildistamise alusel esmatasandilt tõrjuda ennekuulmatu. Küllap on ennegi olnud arusaamatusi ja vastasseisu arsti ja patsiendi vahel, aga varem ei ole olnud vaja selleks anda välja ministri määrust, ja määrust justnimelt perearstinimistu kohta.

Küllap on turvalisem töötada suures perearstikeskuses, kus on registratuur või triaažiõde ja turvamees, võrreldes pisikese praksisega, kus töötaja on ruumides üksi. Perearstipraksis on samas olukorras nagu iga asutus, kuhu võib tänavalt pöörduda. Turvariskiks võib olla suvaline sisseastuv inimene, kes pole isegi nimistus. See on üks järjekordne argument suurte tervisekeskuste kasuks.

Populaarsed meditsiiniteemalised telesarjad võtavad aeg-ajalt teemaks probleemse, tülika, sekeldusi tekitava või vägivaldse patsiendi. Sellised sarjad on nagu õppefilmid nii elanikkonnale kui ka arstkonnale, kuidas kannatlikkuse, heasoovlikkuse, tähelepanu kõrvalejuhtimise, kaastunde, abivalmiduse, väikese huumori ja muu sellisega olukordi lahendada, vahel ka turvamehe abiga. Patsient võib tunduda tülikas, aga kui ta on patsient, siis ta vajab abi, vajab käsitlust. Äkki ta on sel hetkel psühhootiline, maniakaalne või delirioosne või on tal lihtsalt pohmell? Järgmisel päeval võib ta olla sellest häirest vaba.

Võiks ju küsida, kas ohtlik ja pahatahtlik inimene on selline kohe loomu poolest? Kas tal on sellised geenid? Mida kõike võib ta kaaskodanike kallal korda saata! Kas selline ohtlik ja pahatahtlik inimene koos teiste inimestega poes võib käia? Kas ta elamuühistu liige võib olla? Kas ta meie linnas võib elada? Kas talle tuleks põletada otsa ette või käsivarrele hoiatav märk, et sellest inimesest tuleks kõigil eemale hoida, kuna ta on ohtlik ja pahatahtlik? Kas ajaloost midagi sellesarnast ei meenu? Kas Elle-Mall Sadrak ja Eesti Perearstide Selts annavad endale aru, millise algatuse nad on teinud? Kas mõni Eesti riigiasutus tõesti rahuldab Eesti Perearstide Seltsi eugeneetilise soovi hakata liigitama inimesi ohututeks ja ohtlikeks, hea- ja pahatahtlikeks ja pahatahtlikke tervishoiusüsteemist välja tõrjuma? Kui pahatahtlik inimene maksab korralikult makse, siis on ta vähemalt korralik kodanik. Kas temal siis ikkagi perearsti juurde asja ei ole, kui vaevab haigus?