ARVAMUS | Gerhard Grents: noored perearstid enampakkumisel

Autor: Gerhard Grents, peremeditsiini eriala arst-resident

Selles, et inimesed ilma varasema sidemeta maale ei taha minna, pole midagi uut. Sama probleemiga on silmitsi seistud juba aastakümneid. Enne minu sündi suunati arstid ja teised töötajad piirkondadesse, kus neid vaja oli, sama tehti ka näiteks õpetajatega. Samas ei olnud see tihti mitte niisama käsk, mis kohustas töötajat mõnda maapiirkonda kolima, vaid sellega käisid kaasas mitmesugused hüved: näiteks pakuti uhket uut korterit või vabastati suunatav mõnest tülikast riiklikust nõudest, näiteks meesõpetajaid vabastati sõjaväekohustusest. Mõningates piirkondades sai ka suuremat palka kui linnas. Siiski ei taganud isegi parema palga ja ilusa korteriga meelitamine alati edu.

Kohaliku omavalitsuse meelitusmeetmed on vajalikud

Vahel satub KOV-i perearstide oksjonile mõni üksik eksemplar, kellel ei ole ühtegi sidet mõne teise paigaga ning ta tahabki just sinna KOV-i tööle minna, ent üldiselt on tänapäeval siiski naiivne loota, et noor arst valiks ilma ühegi meelitusmeetmeta töötamiseks just mõne maapiirkonna.

Sageli vahetab noor arst elukohta koos perega, seega tasub KOV-il võtta ajaloost õppust ning pakkuda alustavale arstile elukohta või tööautot, tema lastele lasteaia- või koolikohti ja elukaaslasele töövõimalust.

Rohkem ettemõtlevad KOV-id pakuvad perearstide oksjonil lisaks riiklikule rahasüstile ka oma boonust, mida noor arst saab taotleda. Kui aga tingimustesse süüvida, on pakkumine kohati rohkem peibutis kui tegelik toetus. Näiteks antakse Saaremaal makstav lähtetoetus välja kord aastas vaid ühele taotlejale – asjakohane oleks toetuse saajate hulka suurendada, et pakkumine oleks magusam.

Lisaks muudab maale töölemineku keerulisemaks asjaolu, et väiksemas kohas tööga alustamiseks on tarvis üles ehitada uus praksis, muidugi on võimalik praksis uuele arstile ka müüa. Nii loomiseks ja sisustamiseks kui ka praksise ostmiseks on aga vaja märkimisväärset summat raha, mida alustaval arstil ei pruugi veel olla. Siin oleks KOV-il võimalus ulatada abikäsi, näiteks anda headel tingimustel laenu, pakkuda ruume, toetada praksise ostmist või aidata vastavalt vajadusele perearstikeskust sisustada.

Riigiametid on perearstipraksise loomise ja haldamise teinud aasta-aastalt aina keerulisemaks. Praeguse halduskoormuse juures jääb mulje, et arstlikuks tegevuseks aega napib ja praksisele oleks vaja palgata juhataja. Selleks aga vahendeid ette nähtud ei ole, samuti poleks väikeses keskuses tõenäoliselt juhatajale täiskohaga tööd pakkuda. Praksise ülesehitamise ja haldamisega kaasnevate nüansside tundmaõppimiseks läheb aga väga palju aega, seega tekib tunne, et peaksime residentuuri veel aasta võrra pikendama. Taas võiks siinkohal mõni KOV konkurendi üle pakkuda ja meelitada arsti paberitöö vähendamisega, näiteks võimaldada abiks osakoormusega sekretäri või ametnikku.

Ka ei piisa perearstipraksise tööks vaid ühest hakkajast arstist – tema kõrvale on tarvis ka muud personali: väiksemas keskuses vähemalt kaht õde, suuremas ka füsioterapeuti, vaimse tervise õde, ämmaemandat ja koduõde. KOV-i tugi on lisapersonali otsimisel igati oluline.

Tuge saavad pakkuda ka perearstikeskused

Oma osa noorte arstide püüdmisel on ka perearstikeskustel endil. Meil on imelised maapraksised, kus töötavad suure teadmistepagasiga tänuväärt kolleegid, kes on suutnud ületada kõik tõkked, mille ametkonnad on aastate jooksul nende teele asetanud. Otstarbekas oleks seda väärtust ära kasutada ja meelitada mõnd noort kolleegi suurepärase väljaõppe võimalusega. Meeles tuleb pidada, et resident ei ole lihtsalt tööjõud, vaid esmalt siiski õppija, kes muu hulgas võib vähendada ka patsientidega tegelemise koormust. Ei ole õige jätta residenti üksi vastuvõttu tegema, ilma et ta tagasisidet või õpetust saaks. Resident peaks baasist väljuma targemana ja selle saavutamisele tuleb keskusel kaasa aidata. Perearstikeskused saavad muuta oma pakkumise ahvatlevamaks, reklaamides end hea residentuuribaasina ning rõhudes headele õpitingimustele ja professionaalsele juhendamisele.

Arsti töö on nõudlik ja kurnav. Suure koormuse juures kipume rohkem vigu tegema ja läbi põlema. Seetõttu on kollektiivlepingu alusel arstile ette nähtud lisaks tavapärasele 28 puhkepäevale seitse päeva lisapuhkust. Hirmutav on kuulda, et paljud kolleegid väiksemates kohtades ei saa endale täispikka puhkust lubada – see on aga töökohavalikul tähtis argument.

Kaalukeel on ka meeldiv ja toetav õhustik. Nii perearstikeskus kui ka KOV saavad aidata tõhusa ja koostöise töökeskkonna loomisele. Toksiline õhkkond peletab töötajad eemale. Eelisseisus on need keskused, kus arst saab töötada mõnusas kollektiivis optimaalse koormusega ja talle leitakse puhkuse ajaks asendaja.

Näib, et välja pakutud meelitusmeetmeid valdavalt ei rakendata. Miks peaks alustav perearst aga valima töötamiseks maakoha, kui linnas on võimalik liituda toimiva meeskonnaga, vältida tüütuid halduskohustusi, käia koolitustel, konsulteerida kolleegidega ning saada seejuures sama palka ja puhata igal aastal 35 päeva? Iga nurga alt vaadates tundub maale tööle minek alustava perearsti silme läbi halb tehing, ja selles valguses on otsus lihtne – liituda olemasoleva tervisekeskusega linnas.

Pakkumised vajavad tasakaalustamist

Kuidagi tuleks seda tehingut tasakaalustada. Kuna kohalik omavalitsus vastutab kohaliku tervishoiuteenuse järjepidevuse eest, siis on tema kohus muuta tulevase töökoha valik noorele arstile keerulisemaks, pakkudes rohkem valikuid. Nagu iga oksjoni korral, on ka siin kõige tähtsam just pakkumise tegemine. Ainuüksi isiklik pöördumine võib olla piisav ajend, et arst kaaluks elukohavahetust.