Artjom Kolotõgin: minu jaoks kõige olulisem on hea kollektiiv

Mitmenda aasta peremeditsiini resident Te olete ja kus praegu töötate?

Olen esimese aasta peremeditsiini resident. Töötan kuni veebruari lõpuni Kivimäe perearstikeskuses ja seejärel on järgmine tsükkel günekoloogia. Lisaks teen valveid Lääne-Tallinna Keskhaigla ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla EMO-des.

Kuidas praegu EMO-des töö on korraldatud?

Kõige olulisem muutus EMO-de töös on see, et alati tuleb arvestada sellega, et inimene võib olla nakatunud COVID-19-sse. EMO-des on sisse seatud ala, kuhu suunatakse need, kellel on suurem COVID-19 kahtlus. Kõik epidemioloogilised võtted on väga põhjalikult kasutusel. Kui rääkida EMO töökoormusest koroonaviiruse pandeemia ajal, siis võrreldes n-ö tavalisega ajaga on igapäevane töökoormus samasuguse suure intensiivsusega. Eks nendel, kes töötavad COVID-osakondades, on loomulikult keerulisem, kuna nad peavad pidevalt kandma kõiki isikukaitsevahendeid.

Kas tervisemured, millega EMO-sse pöördutakse, on pandeemia tingimustes muutnud?

Koroonaviiruse pandeemia alguses oli hirm suur ja paljud pöördusid ülemiste hingamisteede infektsiooni tõttu, aga hiljem, kui haiguse kohta rohkem infot tuli, hakati nende probleemidega vähem pöörduma. Nüüd aga on kasvanud vaimse tervise probleemide tõttu pöördumine. Töötan rohkem ambulatoorses kabinetis, kuhu tulevad pigem heas seisundis patsiendid, ning näen viimastel kuudel vaimse tervise probleemidega pöördujate kasvu.

Õppisite arstiteadust Venemaal. Miks läksite õppima Venemaale Siberi Riiklikku Meditsiiniülikooli ja otsustasite pärast õpinguid Eestisse tagasi tulla?

Otsus meditsiini õppima minna sündis mul pärast gümnaasiumi lõpetamist. Kuid selleks, et Tartu ülikooli arstiteaduskonda sisse astuda, oleksin pidanud aasta ootama, et juurde teha veel üks riigieksam. Õnneks on Eesti koolilõpetajal võimalus Venemaal kõrgharidust omandada, on ka tasuta õppimise võimalused, ning seda kasutasingi.

Kohati oli Venemaal õppides asju, millega ma päris rahul ei olnud. Näiteks olid paljudes ainetes õppematerjalid vananenud ja seepärast pidi ise teistes keeltes ilmunud teoreetilist materjali juurde otsima ja lugema. Ka olid mõned kliinilised tunnid väheefektiivsed, kuna õppejõud on seal väga ülekoormatud, sest õpetamine käib paralleelselt raviprotsessiga, lisaks valitseb õppejõudude puudus. Nii tuli ise endale praktikavõimalusi juurde otsida, käia oma vabast ajast haiglates ja raviprotsessis osaleda. Selliseid praktikavõimalusi nagu Eestis seal kahjuks veel ei ole. Positiivne on aga see, et õppisin Venemaal väga kuulsas ja auväärses ülikoolis. Minu õppejõududest paljud olid tuntud professorid ja teadlased, õpikute ja teadustööde autorid.

Tomsk on Venemaa idaosa ülikoolide pealinn. Siber on ikka väga teistmoodi koht – eriti külm ja karm, inimesed on aga vastupidi soojad ja sõbralikud.

Eestisse tulin tagasi sellepärast, et Tomsk on ikkagi minu kodumaast väga kaugel ja Eestis elavad minu lähedased. Samuti on Eestis arstidel palju paremad ja ohutumad töötingimused.

Miks valisite peremeditsiini eriala?

Kaalusin peremeditsiinile lisaks sisemeditsiini ja mõtlesin ka kirurgia peale. Oluline tegur valiku tegemisel oli aga see, et mul on pere, kellega pean arvestama –kuidas hakkab mu töögraafik sobituma pereeluga. Sain aru, et peremeditsiinis töötamine sobiks mulle, sest nii saan piisavalt kodus olla ning võimalusel ka mõnda teist tööd juurde teha. Valiku tegemisel innustasid mind kindlasti toredad perearstid, kellega olin kokku puutunud. Samuti oli minu jaoks väga inspireeriv mu praegune juhendaja perearst Lembi Põlder.

Mulle meeldib, et perearstitöös saan tegeleda erinevate haigustega. Lisaks pakub mulle huvi see, et perearstina saan inimese jaoks olla tema tugiisik tervisesüsteemis – oma probleemiga pöördub patsient esimesena minu poole, mul on võimalus leida lahendus tema murele ning pärast seda tuleb ta minu juurde tagasi ja saan temaga edasi tegeleda. Meeldib ka see, et lisaks tervisemuredele saab mingil määral tegeleda patsiendi sotsiaalsete probleemidega.

Perearsti tööpõld on laiem kui mõne kitsama eriala oma ja arstliku arengu seisukohalt on see mulle väga oluline.

Millised on perearstitöös Teie lemmikvaldkonnad?

Mulle meeldib väga tegeleda pisikirurgiaga ja tervisemuredega, kus läheb tarvis käelist tegevust. Raskem on mul kindlasti praegu vaimse tervise probleemidega ja lastega, sest nende teemadega on mul kogemusi vähem. Tahaksin nendel erialadel ennast rohkem täiendada ja juurde õppida.

Millega olete residentuurikorralduses rahul ja kas midagi võiks teisiti olla?

Olen residentuuriga praegu väga rahul. Mul ei ole tekkinud mõtteid selle kohta, et midagi peaks radikaalselt muutma. Pandeemia ajal on paljud koolitused ja teoreetilised tunnid toimunud internetis ja tegelikult on olnud palju mugavam, et teise linna sõitmise asemel saab loengu kodus ära kuulata. Siiamaani on mul olnud ainult üks tsükkel peremeditsiinis, mida praegu lõpetan. See oli väga tore, kõik läks hästi, aga loomulikult on ka minu residentuuribaas, Kivimäe perearstikeskus väga eeskujulik ja hea keskus.

Kas plaanite pärast residentuuri lõpetamist võtta oma nimistu?

Kui oled perearst, siis on kindlasti pärast residentuuri mõistlik võtta oma nimistu, sest kui ei tegelege regulaarselt oma nimistuga, ei toimu perearstina ka piisavat arengut. Tahaksin kindlasti oma nimistu võtta, aga võib-olla mitte kohe esimesel aastal pärast residentuuri lõppu, kuna selleks, et oma nimistuga hästi toime tulla, peab olema ka kindlus, et saad sellega hakkama. Eks ma residentuuri lõpus vaatan, kuidas olukord on, aga mingil ajal ma kindlasti plaanin nimistu võtta.

Miks Te kohe pärast residentuuri lõppu oma nimistuga alustamiseks valmis ei ole?

Residentuuris on alati juhendaja, kellelt saab küsida nõu ja kellega ka mingil määral vastutust jagada. Oma nimistuga tuleb aga kõigega kohe ise tegelema hakata, kohe on täisvastutus ja palju uusi probleeme. Ma praegu ei tunne, et oleksin esimesel aastal pärast residentuuri lõppu valmis kõike seda üksinda enda peale võtma ja korraldama. Võiksin pärast residentuuri lõppu iseseisvalt töötada, aga mitte kohe oma nimistuga. Kui lähen esialgu tööle näiteks kuskile tervisekeskusesse või perearstikeskusesse, siis annab see mulle võimaluse esimesed pool aastat või aasta sisse elada, enne kui nimistu võtan.

Võib-olla selleks ajaks mu arvamus muutub, kuid praegu kujutan ma seda endale niimoodi ette.

Milline oleks Teie jaoks perearstina ideaalne töökoht?

Kõige olulisem on minu jaoks hea kollektiiv. Nii palju, kui olen erinevates kohtades töötanud ja praktikal olnud, siis alati on head tööalased suhted minu jaoks väga olulisel kohal, ja õnneks olen ka alati väga toredatesse ja sõbralikesse kollektiividesse sattunud. Heas kollektiivis proovivad inimesed enamasti tavapärasest rohkem üksteisele abiks olla, samuti omavahel rohkem suhelda ja nalja teha. Töökeskkond, mis on ohutu ja mugav, loob paremad tingimused headeks töösuheteks, ning see kulutab ka vähem töötajate vaimset energiat ebamugavuste peale, seetõttu jääb rohkem energiat patsientide jaoks.

Kõiki muid asju, näiteks töökorraldust ja muud sarnast, saab alati ümber korraldada ning püüda paremaks teha, aga seda, kuidas inimesed omavahel suhtlevad, on tavaliselt palju raskem muuta.

Palju räägitakse sellest, et noori perearste on maapiirkondadesse keeruline tööle meelitada. Kas Teie oleksite valmis maale tööle minema?

Tegelikult pakuks mulle maal töötamine huvi küll. Eestis on see võimalus täiesti olemas. Ei ole suur probleem sõita iga päev paarkümmend või rohkem kilomeetrit linnast välja tööle. Selle teine külg on aga see, et maakeskused on tavaliselt pigem väikesed või isegi üksikpraksised. Päris oma keskuse loomiseks maale oleks vaja kõrvale head tugisüsteemi – juhuks, kui tekivad probleemid, siis saaks kuskilt nõustamist ja tuge. Uue praksise loomisel tuleb kindlasti palju ette olukordi, kus on vaja kõrvale kedagi kogenumat nõu andma, kedagi, kes oskab kätte näidata lahendusi, mida ise kohe ei näe.

Tegelikult arvan, et maal oleks väga vahva töötada ja ma pigem valiksin tulevikus töökohaks mõne maakoha. See võib muidugi jäädagi selliseks praeguse aja seikluslikuks ettekujutuseks, ja järgmisel sügisel, kui minu baasiks saab maal asuv praksis, jõuab reaalsus mulle kohale. Aga praegu on mul tulevikust küll selline, võib-olla mõnes mõttes romantiline ettekujutus, et maal töötada on veelgi huvitavam kui linnas.

Kui palju on arstitöö koroonakriisi ajal muutunud? Kas kriisis tehtud muutustest võiks midagi ka tulevikus rakendada?

Pandeemia tõttu on muudatusi igas meditsiinisfääris. Mõnes rohkem, mõnes vähem. Igal pool tuleb pidevalt arvestada infektsiooniohuga. Näiteks olin suvel tööl ühe hambaarsti juures ja nägin, kui ohtlik on pandeemia tingimustes hambaarstide töö. Küsisin hambaarstilt selle kohta ning ta ütles, et talle on tehtud juba üle 20 koroonatesti ja paar korda on ta pidanud olema ka karantiinis.

Kuigi koroonaviiruse tõttu on muudatusi arstitöös palju, siis olen nendega tegelikult ära harjunud ja praegu juba tundub, nagu oleks kogu aeg nii olnud. Minu jaoks on koroonapandeemia juures üks õpetlik aspekt maskide kandmine. Arvan, et maskide kandmine tervishoiuasutustes võiks ka edaspidi normiks jääda. Varem näiteks kliiniline personal perearstikeskustes ja EMO-des maski ei kandnud. Mask on efektiivne kaitsevahend nakatumisohu eest ning arvan, et kannan maski ka edaspidi, pärast pandeemia möödumist. Praegu on minul küll juba tekkinud selline tunne, et ilma maskita on tööl natuke ebamugav olla.

Perearstikeskuses on tegelikult palju keerulisem viia sisse muutusi, mis aitavad takistada nakatumist koroonasse. Kui suurtes haiglates on olemas vastav personal, kes operatiivselt korraldab ümber töö vastavalt epidemioloogilisele olukorrale, siis perearstikeskuses peab perearst need muudatused ise sisse viima ja vastutama selle eest, et muudatused oleksid mõistlikud ning ohutud personalile ja patsientidele. Näiteks on Kivimäe perearstikeskuses juba pikemat aega korraldatud nii, et ägeda infektsiooni tunnustega patsiendid tulevad vastuvõtule eraldi sissepääsu kaudu, neil on eraldi ooteala ning nad kutsutakse vastuvõtule teistest patsientidest erinevatel aegadel. Minu meelest on see väga hästi läbi mõeldud. Samas kujutan ma ette, kui raske on seda kõike teha, kui tingimused ei ole algusest peale selle jaoks loodud. Lisaks veel ümberkorralduste majanduslik pool.

Kuidas on pandeemiast tekkinud olukorras Teie hinnangul pidanud vastu suhted kolleegide vahel?

Mulle tundub, et pandeemia on tervishoiutöötajate kollegiaalsust parandanud ning meditsiinipersonali pigem lähendanud, mitte isoleerinud. Üksteist mõistetakse ja inimesed püüavad üksteise jaoks rohkem teha. Vähemalt mulle on jäänud selline tunne. Eks igal inimesel on oma kogemused.

Mis on arstitöö juures Teie arvates kõige keerulisem?

Ma ütleksin, et võib-olla see, kui näed raske haigusega inimest, kellele see tekitab suuri kannatusi, prognoos on halb ning elukvaliteet halvenenud – siis tekib mõnikord kontrollimatu hirm, et olen ju samamoodi inimene, kellega võib juhtuda samasugune asi, mis muudab elu täielikult. See paneb mõtlema selle peale, et seda elu, mis sul on praegu, tuleb vääriliselt hinnata. Näiteks kui nägin oma esimest koroonahaiget, kellega tegelesin. Tal oli raske hingata. Ma olin kaitsevahendites ja tulin isolaatorisse ning tundsin täiesti ebareaalset tunnet – mul oli raske uskuda, et mingi väike viirus võib tekitada selliseid muutusi inimese organismis. Mul hakkas süda kiiremini lööma ja käed värisema. See oli väga ebatavaline tunne. Mingi aja pärast see hirm kadus ja nüüd, kui olen ka vaktsineeritud, on palju kindlam tunne.

Miks osad tervishoiutöötajad ennast vaktsineerida ei taha?

Kindlasti mõjutab inimese suhtumist vaktsineerimisse ja tema vaktsiinieelistust see, mis infoväljas ta peamiselt elab. Mulle üks inimene vastas nii, et ta lihtsalt ei usalda vaktsiine, mis on ülikiiresti kasutusele tulnud, ta pigem veel ootaks ja vaataks. Ma arvan, et inimesi hirmutab see, et kõik vaktsiinidega seonduv tuleb nii kiiresti. Lisaks liigub väga palju infot, mille hulgas on rohkelt ka väärinfot. Ja kui kõige selle keskel peab otsustama, siis teevad paljud otsuse, kus risk on väiksem. Olles tööl haiglas, kus on kõik kaitsevahendid seljas, mõeldakse, et kust see viirus mulle ikka külge pääseb, ma pigem ootan vaktsineerimisega. Olen kohanud ka selliseid arvamusi, kus inimene tahab saada pigem Venemaa vaktsiini, sest nad usaldavad seda rohkem kui lääneriikide vaktsiine.

Aga kui tõmmata siin paralleel tavaeluga. Inimesed joovad vett, mis tuleb kraanist. Keegi ei küsi, kust see vesi tuli ja kas seda on kontrollitud. Keegi ei küsi enne klaasitäit kraanivee joomist, millised on vee kvaliteedinäitajaid. Lihtsalt usaldad ja jood. Kui ikka kogu maailmale pakuvad arstid uut vaktsiini, siis see peab ju turvaline olema. Samamoodi, nagu on turvaline juua kraanivett, mis voolab igasse koju.

Artikkel ilmus veebruari Perearstis. Ajakirja saab tellida siit.