Ariane Vilem: patsiendid on mulle õpetanud kannatlikkust, ja seda igas mõttes

Artikkel ilmus juuni Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Perearsti ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Kuidas avastasite enda jaoks peremeditsiini eriala?

Tegelikult tahtsin ma 2017. aastal ülikooli lõpetades minna õppima hoopis nina-kõrva-kurguhaiguseid, kui sellele erialale ma sisse ei saanud. Seejärel otsustasin mõneks ajaks Soome minna ja hakkasin soome keelt õppima. Järgmise aasta kevadel kolisingi Soome, kus olin poolteist aastat. Astusin Helsingi Ülikoolis nina-kõrva-kurguhaiguste residentuuri ning tegin õpingute raames tervisekeskuse tsükli. Tegelikult saingi tervisekeskuses töötades aru, et mulle meeldib hoopis peremeditsiin. Mind paelub perearstinduse juures kõige rohkem see, et tegemist on hästi laia erialaga. Selles mõttes on peremeditsiin küll keeruline, aga samas sa tead paljudest asjadest midagi.

Arstiõppes kuuenda kursuse praktikal ei jätnud peremeditsiinitsükkel mulle sügavat muljet ning toona ma selle valiku peale üldse ei mõelnudki. Aga Soomes residentuuris olles nägin, kui palju põnevaid asju saab perearst ise teha, näiteks pisikirurgilisi protseduure, spirograafiate tõlgendamisi, samuti saab ta hästi laialt ja kompleksselt patsienti vaadata. Seega otsustasin, et nina-kõrva-kurguarsti eriala on minu jaoks ikkagi liiga kitsas, ning sain aru, et tulen kindlasti Eestisse tagasi ja astun siin peremeditsiini residentuuri, nii see kujuneski.

Olete pärit Valgast. Kuidas kujunes otsus hoopis Viimsis Karulaugu Tervisekeskusesse tööle asuda?

Üks suur põhjus, miks ma sidusin ennast Viimsiga, oli see, et soovisin Soomest Eestisse kolides siiski ka Soomes edasi tööl käia ja valveid teha, seega oli üks põhjus logistiline. Teine väga suur põhjus oli asjaolu, et minu vend ja venna pere elavad Tallinnas, ehk siis tegelikult osa minu perekonnast on Tallinnas. Samuti tundsin otsust tehes, et Lõuna-Eesti elu oli minu jaoks ammendunud. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et kõik läks hästi ning sain väga sujuvalt ka siia Karulaugu Tervisekeskusesse tööle tulla – tegin siin residentuuri raames peremeditsiinitsükli ja kujuneski kuidagi loomulikult nii, et jäin siia tööle.

Kas teete jätkuvalt ka Soomes valveid?

Püüan kord kuus ühel nädalavahetusel käia Mikkeli Keskhaiglas üldarstina valveid tegemas. Tegelikult on valveid praegu harvemgi, sest ma ei jõua lihtsalt nii sageli Soomes käia. Aga samas ma ei taha keeleoskust kaotada ja alati on hea, kui on olemas ka sealsed töökontaktid. Seega ma päris joont veel Soome tööelule alla ei tõmba. Aga päris kindlasti ei koli ma Eestist kuhugi, siin on mu kodu.

Mida Soomes töötamine on Teile õpetanud?

Soomes töötamine pakkus suure meditsiinilise kogemuse, mis on minu jaoks väga oluline. Seal töötamine õpetas mulle palju iseseisvust, sest Soomes visatakse sind algajana põhimõtteliselt n-ö külma vette ja sa pead hakkama kohe tegutsema.

Aga samas tahan ma välja tuua, et Soomes on väga soe suhtumine perearstidesse ja üldarstidesse. Eestis sain omal ajal tudengi ja üldarstina EMO-s töötades vahetevahel mõne haigla valvearstiga suheldes negatiivse kogemuse osaliseks, kuid Soomes elades ja töötades ei ole ma seda kordagi tundnud – Soomes oled võrdväärne kolleeg, kellesse suhtutakse sõbralikult ja abivalmilt.

Mis Te arvate, miks see nii on?

Arvan, et meil on selline suhtumine tekkinud n-ö nõukaajast tulnud hierarhilise süsteemi baasilt. Loodan, et noored arstid tulevad uue suhtumisega, sest kollegiaalsuse teemast on praeguseks nii palju räägitud. Usun, et omavaheline suhtlemine läheb meil aina paremaks, sest noored teavad, millist suhtumist nad ei soovi. Tahaks loota, et noored arstid ei võta jäigematelt kolleegidelt nende käitumismalli üle.

Olete pärit Valgast. Kas on midagi, mis viiks Teid maale tagasi?

Praegu ei, sest olen oma kodu loonud siia. Aga samas on elu näidanud, et midagi ei saa kunagi välistada – näiteks dr Helve Kansi tegi elumuutuse ja kolis Viljandist Hiiumaale. Arvan, et kui miski mind maale viiks, siis ilmselt elu ise – näiteks kui tekib soov perega kolida rohkem looduslähedasse kohta. Samas peab sellisel juhul kindlasti ka elukaaslane kolimisega nõus olema ning tema töökoha võimalus peaks säilima. Maale kolimine ei saa olla ainult minu otsus, sest kogu pere peaks kolima.

Aga jah, kokkuvõttes olen ma pigem õppinud, et ei tasu iial öelda iial. Lähiaastatel ma maale kolimisele ei mõtle, aga kunagi ei tea, mis mõtted võivad olla 10, 15 või 20 aasta pärast.

Alustasite oma tööd Karulaugu Tervisekeskuses nullnimistuga. Kuidas on selle täitumine läinud?

Alustasin nullnimistuga tööd aasta tagasi esimesel juunil. Nimistu täitumine on läinud täitsa kenasti – seal on praeguseks umbes tuhat inimest. Alguses oli nimistusse soovijate kirjade vool hästi suur ja neid oli isegi keeruline menetleda, sest postkastid ummistusid ja pidime korraks tempot maha võtma. Pragu on nimistusse lisandumiste tempo rahulikumaks muutunud – paar kuud pärast minu nullnimistu avamist avati Viimsis veel üks nullnimistu ning nüüd on nimistutesse soovijad jaotunud kahe nimistu vahel. Varem oli Viimsis olukord, kus arsti ei olnud üldse leida, aga nüüd saab lausa valida. Minu nimistus on peamiselt noored pered, keskealisi ja eakamaid on vähem, see on loogiline, sest Viimsi on arenev ja kasvav piirkond ning siia kolib palju noori lastega peresid.

Mida on Teile õpetanud teie patsiendid?

Ma arvan, et mu patsiendid on mulle õpetanud kannatlikkust, ja seda igas mõttes. Esiteks näiteks selles mõttes, kuidas ma ise kuulan patsienti – tema kuulamiseks tuleb aega võtta, sest patsient tahab rääkida terve oma loo. Kannatlikkuse osas mainin ka seda, et tänapäeval pöörduvad patsiendid väga kiiresti ja tahavad kohe vastuseid saada, olen õppinud ka neid rahulikumaks suunama. Ka arvan, et inimeste terviseteadlikkus on praegu pigem nõrk ja nad vajavad palju selgitusi, näiteks kasvõi tavaliste nohude ja köhade ravimise teemal. See, mis tundub olevat talupojatarkus, on noortel inimestel hakanud ära ununema ning pidevalt on vaja ikkagi neid A-sid ja O-si neile meelde tuletada, mis ei ole tingimata halb – on hea, kui nad usaldavad arsti ja küsivad, mitte ei hakka ise alternatiivseid meetodeid katsetama.

Mis on need kolm peamist põhimõtet, milles oma töös lähtute?

Esiteks püüan suhtuda oma patsientidesse nii, nagu ma tahan, et minusse suhtutaks. Püüan vastuvõtul olla positiivse ellusuhtumisega ja rõõmsameelne, et patsiendid saaksid minult head energiat. Isegi kui patsient tuleb minu kabinetti protestitujuga ega ole kõige positiivsemalt meelestatud, siis üldjoontes on ikkagi nii, et kui mina vastan temale positiivselt, siis lahkume rahumeelses õhkkonnas.

Teine põhimõte on teaduspõhisus, millel meie peremeditsiin ka põhineb. Üritan alati lähtuda uutest ravijuhistest ja mitte lasta muudel taktikatel oma töösse imbuda.

Kolmandaks pean väga oluliseks dokumenteerimist – jälgin, et see oleks võimalikult täpne ja efektiivne. Kirjeldan võimalikult palju oma mõtteid ja seda, miks ma üht või teist asja teen. See on oluline selleks, et kui ma näiteks mõned kuud hiljem peaksin sama juhtumi juurde tagasi pöörduma, siis ma ise mäletaksin seda juhtumit võimalikult hästi ning teaksin, miks ma midagi tegin. Või kui näiteks kolleeg konsulteerib juhtumi osas või siis vajab minu puhkuseasendaja infot, saaks ta aru, mis minu mõtted selle patsiendi osas on olnud. Arvan, et dokumenteerimine on ülioluline.

Mis on arsti ja patsiendi eduka koostöö alus?

Kindlasti mõlemapoolne usaldus – et patsient usaldaks oma arsti ja arst saaks usaldada oma patsienti. Et see, mida me oleme arstina patsiendile soovitanud või mis infot ta ise meile annab, oleks korrektne. Tooksin siinkohal taas välja ka kuulamisoskuse, sest arst peab olema piisavalt empaatiline ja hea kuulaja, et luua patsiendiga usalduslikku sidet – kui seda sidet ei looda, siis ka usaldust ei teki.

Mis on need hetked, mis toovad Teile töös rõõmu?

Ma arvan, et kõige südantsoojendavam on ilmselt ikkagi see, kui kuuled patsiendilt positiivset tagasisidet ja näed tänulikku patsienti. See on kõige armsam moment. Näiteks sellised hetked, kui tunnen, et olen teinud lihtsalt oma tööd, aga pärast jõuab minuni väga hea tagasiside. Siis ma tunnen, et see töö, mida teen, ongi päriselt oluline. Veel teeb mulle rõõmu töökeskkond – meeldivad kolleegid ja hea meeskonnatöö. See loob aluse selleks, et tulen tööle hea meelega ja tunnen, et olen oma kolleegide poolt hoitud.

Aga millised on keerulisemad hetked?

Keerulised hetked patsientidega on eelkõige seotud vaimse tervise teemadega. Kui sul on vastuvõtul terviseärevad patsiendid ja sa arutled nendega, siis on raske tõmmata seda piiri, kust ma perearstina rohkem edasi minna ei saa, sest patsiendil ei ole tegelikult füüsilist haigust. Selliste patsientidega on keeruline just selgitustöö – see, et nad saaksid aru, et nende hädade põhjus on stress ja läbipõlemine. Vaimse tervise probleemidega patsiente on paraku aina enam. Minu jaoks on palju lihtsam tegeleda konkreetsete füüsiliste kaebustega patsientidega. Seda on rääkinud ka teised kolleegid, et mida noorem on nimistu, seda rohkem on patsientidel terviseärevust. Ilmselt mängib siin rolli ka enda kogemus – mida kauem töötad, seda paremini oskad terviseärevate patsientidega suhelda ja neile läheneda.

Mis Te arvate, mis on Eesti peremeditsiini positiivsed ja negatiivsed küljed?

Meie peremeditsiinisüsteem töötab väga hästi ja ma arvan, et siinkohal nuriseda ei saa. Mulle meeldib nimistupõhine süsteem, sest minu meelest on oluline, et perearst oleks patsiendi pidepunkt, et tal ei oleks kogu aeg erinevat arst.

Ma arvan, et meil läheb lähiajal päris keeruliseks vaimse tervise poolelt seoses teraapiafondi kadumisega ja sellega, et esimesest juulist hakkab toimuma patsientide suunamine tervisekassa lepingupartnerite poole. Kui vaadata praegu nende psühholoogide nimekirja, kelle juurde saame oma patsiente suunata, siis neid on ikkagi vähe. Ilmselt saab perearstikeskustesse olema hästi suur patsientide vool, kuna ka vaimse tervise õdesid on vähe.

Teine probleemkoht on perearstinduses asendusarsti leidmise süsteem, näiteks puhkuste asenduste jaoks. Meie siin tervisekeskuses katame üksteist puhkuste ajal, aga ma ei kujuta ette, kui raske võib see olla üksikpraksises töötades. Selle süsteemi toimimine oleks oluline just üksikpraksiste mõttes.

Uurin ka residentuuri kohta. Millise hinnangu annate peremeditsiini residentuurile?

Mulle väga meeldis peremeditsiini õppetooli suhtumine oma residentidesse. Oli väga hea residendina tunda, et oled hoitud ja võrdväärne kolleeg. Mul ei tekkinud sellist tunnet, et keegi oleks minust väga palju üle, ning keskkond oli hästi toetav. Seda, et võrreldes teiste residentuuridega on peremeditsiini residentuuris residentidesse suhtumine väga palju parem, on öelnud ka teised residendid.

Lisaks meeldis mulle, et süsteem on residentuuris paindlik – residendid saavad peamiselt ise valida, mis keskustes ja haiglates nad tahavad oma tsükleid teha, see annab vabaduse vastavalt oma elukorraldusele residentuuri sättida.

Aga haiglatega koostöö vajab parandamist – oluline on, et haiglaarstid, kes juhendavad peremeditsiini residente, oleksid ikkagi päriselt huvitatud juhendamisest ja ka peremeditsiini resident oleks nende jaoks prioriteet. Juhendajad peaksid mõtlema sellele, et tegelikult aitavad nemad ise kasvatada endale kolleegi, kes tulevikus perearstina suunab haiglasse patsiente ja kellega peaks tal olema tihe ning sõbralik koostöö. Seega peaks juhendaja tahtma anda võimalikult palju oma teadmisi noorele perearstiresidendile edasi.

Kuuldavasti tegeleb NOPE sellega, et just haiglatega seda suhtlust parandada, ja usun, et see teema saab ka varsti lahendatud.

Olite residentuuris praktikal mitmes tervisekeskuses. Palun kirjeldage oma kogemusi!

Minu kogemused peremeditsiini praktikatega on olnud positiivsed. Minu praktikabaas oli Tallinnas Jürgensoni perearstikeskus ning maapiirkonna praksise tegin Tõrvas ja siin Viimsi Karulaugu keskuses. Minu juhendajad olid väga toredad ning olid alati nõu ja jõuga abiks. Mul ei ole olnud kordagi tunnet, et oleksin üksi jäetud – mul oli alati tagala olemas.

Praktika ajal oli mul väga hea võimalus näha, kuidas erinevate praksiste meeskonnad töötavad, seda nii üksikpraksises kui ka tervisekeskuses. Pean ütlema, et praksised toimisid kõik väga kenasti.

Mida olete võtnud praktikatest edasisse tööellu kaasa?

Mulle väga meeldib, kuidas doktor Vanda Kristjan oskab patsientidele selgitada tervist puudutavat lihtsate sõnadega. Arvan, et see on arsti-patsiendi suhte juures ääretult tähtis, et patsient saaks kõigest aru ja arst ei räägiks temaga keeruliste sõnadega, vaid lihtsalt kirjeldaks, miks on tal terviseprobleemid tekkinud. Ma arvan, et siis mõistab patsient arsti tehtud otsuseid rohkem ja saab ka iseenda tervisliku seisundi kohta natukene paremat ülevaadet. Ma soovin, et oskaksin kunagi sama hästi sõnu seada.

Doktor Anneli Virksilt õppisin aga seda, et isegi siis, kui ma praegu ei tea vastust patsiendi murele, siis kirjandusest ma vastuse kindlasti leian. Tema on arst, kes lahendab võimalikult palju probleeme ise, ja alles siis, kui tõesti kõik variandid on otsas, suunab patsiendi edasi. Doktor Virksi juures saadud kogemusest ma võtsin kaasa selle, et alla anda ei tohi, tuleb edasi pusida ja lahendusi otsida, et aidata patsienti siin ja praegu võimalikult palju.

Mida soovite veel lõpetuseks lisada?

Perearstindus on üks väga tore ja mitmekülgne eriala. Oluline on loomulikult, et töö ja eraelu balanss oleks paigas, ning perearstina on seda lihtsam saavutada. Oleks tore, kui meie eriala oleks ka selles mõttes paindlikum, et pakuks natukene kaugtöö võimalust. Alati ei pea perearst töö tegemiseks oma kabinetis istuma, teatud juhtudel saaks tegelikult distantstööd teha. Kui seda rohkem juurde saaks, siis see oleks väga suur boonus, millest noored unistavad.