Anu Parvelo: patsientidega tegelemine peaks olema prioriteet kogu arstiõppes

Olete teist nädalat (intervjuu toimus septembri alguses – toim.) peremeditsiini resident. Milliste tunnetega residentuurile vastu lähete?

Ma arvan, et ootusärevuse ja elevusega. Tunne on hästi positiivne. See on eriala, mida tahtsin ja mille valisin, ja nüüd lõpuks ometi saan selles suunas edasi liikuda. Samas on ka kerge ärevuse foon, sest perearstina näed sa väga palju erinevaid inimesi ja probleeme, millele ei pruugi kuueaastane õpe vastuseid anda. Seetõttu on kerge pinge sees.

Kas läksite arstiteadust õppima kindla teadmisega, et Teist saab perearst, või tuli see otsus õpingute käigus?

Tegelikult võib mõlemat öelda. Kui mind esimesel kursusel kursusevanemaks valiti, siis tehti intervjuu, kus ütlesin, et olen mõelnud perearstikutse peale. Aga pärast, õpingute käigus hoidsin üht silma peremeditsiinil ja teist teistel erialadel. Pidevalt kaalusin, mis mulle ikkagi võiks sobida. Kuuenda kursuse lõpuks oli kindel veendumus perearstikutse kasuks. See on kõige laiahaardelisem ja sobib minu isiksusega kõige paremini. Perearstina saan palju ise teha ja patsiente mitmekülgselt käsitleda.

Millised erialad veel peast läbi käisid?

Näiteks sisehaigused ja lastehaigused pakkusid huvi. Kuna mu mõtted olid nii pediaatria kui geriaatria peal, siis tekkiski tunne, et peab valima eriala, kus saab mõlemaid käsitleda.

Perearstikarjääri valikul aitasid väga palju kaasa ka perearstid, kelle juures ma oma õpingute ajal töötasin: dr Anne Järvsaar Paikusel, dr Liina Kask-Flight Tartus ja dr Sille Väli Kuressaares. Kõikide nende õpetused ja tarkuseterad innustasid mind langetama peremeditsiini valikut sel suvel.

Olete praegu resident perearst Signe Alliksoo juures Tallinnas. Milline seos Teil Tallinnaga on?

Kolisin Tallinnasse esimest korda elus. Mõnes mõttes tuli otsus pealinnaelu ära proovida elukaaslase eluvalikute pärast. Suur osa Eestist on ikkagi siin. Aga tegelikult oleme vist rohkem maainimesed. Me puhkame kõige paremini maal olles ja tahaksime ikka oma kohta oma aialapiga … Kas seda ka saab, veel ei tea.

Kas Te plaanite pärast residentuuri nimistu võtta?

Ma tahan nimistu võtta küll. Mulle väga meeldib see mõte, et saan oma nimistuga ise asju korraldada, oma süsteemi luua ja proovida nii kõige paremat abi anda. Ma arvan, et mu kõige suurem hirm on läbipõlemine. Praegu ka see, et mul vist ei ole veel oskust alati „ei“ öelda. Kui patsient küsib saatekirja, siis on raske patsiendiga vastuolus olla ning üritada selgeks teha, et see pole vajalik. Sellest oskusest tunnen küll praegu puudust.

Kas oleksite valmis võtma pärast residentuuri kohe 2000 inimesega nimistu või oleks see Teie jaoks kindel „ei“?

Kindel „ei“ ei ole. Kui ma praegu peaksin hakkama nimistut võtma, siis on suur tõenäosus, et ma enam-vähem 2000 inimesega nimistu ka saan. Eks mul ikka on väike lootus, et kui residentuuri lõpetan, siis on olukord veidi muutunud ja antakse võimalus väiksem nimistu võtta. Tahaksin alustada nii, et suudan patsiente paremini hoomata ja neid enam-vähem tundma õppida.

Nimistu koosseisu osas mul eelistust välja kujunenud ei ole. Siiani olen leidnud igas patsiendis midagi põnevat ja toredat. Väga vahva on uurida rõõmsaid väikseid lapsi. Vanainimesed võivad olla nii tänulikud ja siirad ning võtta abi hästi vastu. Minuvanused ja veidi vanemad patsiendid on oma tervisest väga teadlikud ja tahavad kaasa töötada. Mul on siis nendega hoopis partnerlussuhe ning tihtipeale nad teavad juba ise väga hästi, missugust nõu ma annan, aga neid on vaja selles lihtsalt toetada.

Kui palju käib praegune arstiõpe Teie arvates kaasas arstitöö tegelike oskuste ja teadmiste vajadusega?

Üldjuhul ma arvan, et käib küll kaasas. Kui vaatan näiteks oma kursusekaaslasi, siis võin kinnitada, et koolist tulnud noored arstid on väga targad, oskajad ja töökad. Ma arvan, et nad on väga võimekad arstitööga hakkama saama.

Eks igal õppel on ka miinuseid. Vahel on olnud tunde, kus lihtsalt istud ja tunned, et lektor pole kuigi motiveeritud sulle õpet andma ja kasutegur jääb väikeseks. Plusspoolelt toon välja selle, et me näeme õppetöös patsiente. Minu arust peaks see olema prioriteet kogu arstiõppes. Oli väga kurb näha, kui kevadel koroonaepideemia ajal meist nooremad kursused ei saanud enam patsiente näha, vaid pidid õpikute ja loengutega hakkama saama. Ma arvan, et selline õpe jääb poolikuks. Patsient on ikkagi kõige olulisem ja kui me teda ei näe, siis me ei oska teda hiljem ravida.

Olete varem rääkinud sellest, kui oluline on, et arstid hoolitseksid oma vaimse ja füüsilise tervise eest. Kui vaatate enda ümber olevaid arstitudengeid ja arstidest kolleege, siis kas neil on kooli ja töö kõrvalt aega tegeleda oma füüsilise ja vaimse tervisega?

Ma pean seda tõesti väga oluliseks teemaks. Ma ise üritan korraldada nii, et iga päev oleks füüsilist koormust ja mul jääks tunne, et olen ka puhanud. Eriti siis, kui on raske tööpäev seljataga, sest ennast tuleb hoida. Esmaabis on oluline, et enne, kui hakkad teisele abi andma, pead veenduma enda ohutuses. Seda põhimõtet võiks tavapärases arstitöös rohkem rakendada. Peab olema veendunud, et ettevõetud töö on jõukohane ja sa ei pinguta üle. Oma kaasõpilaste pealt olen näinud, et läbipõlemise oht on väga suur. Osa tudengeid ja arste on nagu tööloomad, eelistades puhkusele tööd. Ka ise tunnen vahel, et võtan liiga palju ülesandeid ette. Samas ma tean, et see ongi see, mis mind motiveerib. Raske on hoida seda piiri, et motivatsioon oleks kõrge, aga ei põleks läbi.

Kas selline suur vaimne pinge ongi arstikutse üks paratamatu osa?

Ma arvan, et see võib nii olla igal erialal, kus suheldakse palju inimestega. Näiteks ka õpetajatel ja klienditeenindajatel. Sa annad endast päeva jooksul inimestega suheldes palju ära. Seejuures on arstidel väga suur vastutus ja töös esineb palju probleeme, mida ei saa ette näha. See tekitab pinget ja eks me peame mõtlema, kuidas see pinge meie töötajaid ei kahjustaks. Õpe on kallis ja peaksime oma inimesi rohkem hoida.

Mida saaks peremeditsiinis ära teha, et rohkem hoida nii perearsti kui -õde?

Ma arvan, et natuke juba tehaksegi. Praegu planeeritakse mentorlussüsteemi, mis mulle väga meeldib. Aitab see, kui keskuses on mitu arsti, kes saavad oma muresid jagada. Ka üksikperearstid võiksid rohkem teiste üksikperearstidega suhelda, näiteks kasvõi kohaliku seltsi kaudu, et ei tekiks tunnet, et oled oma murega üksi, vaid oleks alati võimalik küsida teist arvamust. Praegu, residentuuri ajal tunnen samuti, et kuigi oskan käsitleda paljusid haiguseid, millega patsiendid minu juurde tulevad, siis tahan vahel kinnitust, et mu mõte on õige. Selline tugi annab palju juurde. Ma loodan, et residendina saan seda oma juhendajale ka vastu pakkuda.

Räägitakse, et teiste erialade suhtumine peremeditsiini läheb järjest paremaks. Millised on Teie kui värske residendi muljed?

Minu arust läheb järjest paremaks küll. Kui algul mõtlesin peremeditsiini eriala peale, siis mulle tundus, et teised eriarstid ei hinnanud seda. Aga mida rohkem ma avalikult välja ütlesin, et tahan perearstiks saada, seda rohkem tundsin toetust. Näen vahel küll, et kui ütled inimesele, kes pole arst, et tahad saada perearstiks, siis küsitakse vastu, kas siis teiseks arstiks ei saanud. Minul oli see kindel soov ja esimene valik. Niisiis pean vahel selgitama, miks see on minu jaoks nii väärtuslik elukutse. Pärast selgitamist on nad minuga üsna nõus.

Olete olnud Eesti Arstiteadusüliõpilaste seltsi president, nüüd valiti Teid perearstide seltsi juhatusse. Kuidas soovite seltsi panustada?

Eesti perearstide seltsi üldkoosolekul valiti mind tõesti residentide esindajana juhatusse. Leian, et kui tahan panustada, siis tuleks alustada varakult. Mul on väga hea meel, et meil on nii tugevad seltsid, ja mul on au neisse kuuluda.

Esiteks võiks residentide õpe olla selline, nagu see on kirjas paberil. Mõnikord on tunne, et paber ja praktika erinevad. Näiteks, tihtipeale on haiglas peremeditsiini resident tahaplaanile jäetud. Olulised on justkui vaid need residendid, kes on antud eriala arstiks õppimas ja sellena töötamas, kuid mitte peremeditsiini omad, kes tulevad lühikeseks ajaks. Tihtipeale ei anta samu võimalusi ega mõelda läbi, kuidas see õpe võiks perearstile kasulik olla.

Mulle on südamelähedane vaimse tervise teema. See, et ka residentide seas oleks toetus üksteisele olemas. Noorte perearstide ühendus on selleks väga hea võimalus. Seal näen, kuidas inimesed oma muresid jagavad. Tekib tunne, et oled kaasatud.

Millisena näete oma tööelu näiteks viie aasta pärast?

Kuna residentuur kestab neli aastat, siis see tähendaks, et oleksin ühe aasta residentuurist väljas. Pärast residentuuri on plaan nimistu võtta, kuid ma veel täpselt ei tea seda Eesti asukohta, kus tööle hakkaksin. See sõltub hästi palju üldistest elutingimustest. Ma loodan, et olen endiselt aktiivne ja jaksan panustada ning töötada perearstina.

Kas ka üksikpraksises maal töötamine oleks mõeldav?

See on mõeldav, kuigi ma tahaksin siis luua süsteemi, kus tunnen, et mu lähedal on veel perearste, kellega saan oma muret jagada. Ühest küljest vaataksin keskuste suunas, kuid samas mulle meeldiks just maal sellepärast, et saaksin ise oma asju korraldada nii, nagu tahan. Seega kaalun kindlasti mõlemaid variante.

See, mis jätab maal töötava perearsti natuke tahaplaanile võrreldes Tallinna ja Tartu omadega, on koolituste jaotumine. Enamus koolitusi on suurtes linnades. Kui võrrelda Tallinna ja Saaremaa arstide transpordi ajakulu, siis see vahe on üüratu. Lisaks nõuab kaugelt kohale tulemine korralikku vaeva. Hea on näha, et on tekkinud videokoolitused, mis annavad natuke võrdsust juurde, aga kindlasti võiks olla rohkem just maaperearstidele suunatud koolitusi ja tegemisi.

Artikkel ilmus septembri Perearstis. Ajakirja saab tellida siit.