Anni Hanst: oluline on osata ennast samastada patsiendiga

Milline oli Teie teekond pereõe kutseni?

See teekond oli tegelikult üsna kiire. 2015. aastal läksin ma praktikale perearstikeskusesse, kus ma algselt veidi asendasin kollege, kuid kuidagi läks nii, et ma jäingi. Läksin poole kohaga tööle, kuid tänaseks olen töötanud täiskohaga pereõena juba seitse aastat. Alguses muidugi oli koormus väiksem, sest ma töötasin haiglas suurema koormusega – algselt oli mu esimene valik haiglatöö, aga mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et pereõe töö on minu jaoks kutsuvam ja südamelähedasem. Seetõttu sai haiglast koormust vähendatud ja pühendusin täiskohaga peremeditsiini.

Mis muudab pereõenduse Teile kutsuvamaks?

See, et sa saad patsienti käsitleda sünnist kuni kõrge eani välja, pead olema hästi laiahaardeline ja sul peab olema väga palju teadmisi. Või kui kõiki teadmisi ei ole, võiks teada, kust infot leiab. Mulle väga meeldib see lause, et kui haiglas osakonnas töötades on haigused põhiolemuselt samad ning erinevad patsiendid tulevad ja lähevad, siis peremeditsiinis on vastupidi – patsiendid on samad, aga erinevad haigused tulevad ja lähevad, sõltuvalt patsiendi vanusest. Inimesed, kellega saad tööd teha, on sulle tuttavad.

Millised on need iseloomuomadused, mis igal pereõel võiksid olla – mis muudab pereõe selleks ideaalseks pereõeks?

Kindlasti suhtlemisoskus, see on äärmiselt oluline. Ei kujuta ette pereõde, kes ei räägi patsiendiga midagi, vaid ainult teeb vajalikke protseduure.

Olulised on suhtlusoskus ja empaatia – et sa oskad ennast samastada patsiendi probleemiga, seda sõltuvalt tema east. Kindlasti on oluline ka otsustusvõime. On hästi oluline, et kui käsitled patsienti, siis teaksid ja oskaksid otsustada, kuhu, kelle juurde ja kui kiiresti tal on vaja saada vastuvõtule, või millist nõu tal vaja on.

Ja taiplikus muidugi. Suhtlemine on põhialus, aga kui sa ei tea, millest rääkida, siis on ka kurb. Oluline on osata olla teadlik suhtleja.

Mulle tundub, et pool tööst on pereõdedel ja -arstidel vist psühholoogitöö?

Jaa, võib täitsa nii isegi öelda küll. Oluline on tajuda, milline emotsionaalne seisund patsiendil on – kui tal on äge valu, siis on ta loomulikult emotsionaalselt mõjutatavam, nii et ta võib olla näiteks kiiresti ärrituv. Peab tunnetama patsiendi emotsionaalset tasandit, et siis otsustada, millise nurga alt patsiendile läheneda.

Te olete ka Pereõdede Ühingu juhatuse liige. Millega ühing tegeleb ja mis on Teie ülesanded juhatuse liikmena?

Juhatuse liikmeks sain ma hiljuti – alles ma liitusin ühingu ja juhatusega, see oli pärast sügiskonverentsi. Ühingu eesmärk on eelkõige seista kõikide pereõdede eest ning ühtlustada seda tööd, mida meie Eesti pereõed teevad, sest paraku on kohti, kus õde on justkui arsti sekretär ja nad töötavad samas kabinetis. Aga meie eesmärk on ikkagi see, et kõikidel õdedel oleksid sarnased tingimused ja et pereõe mõiste oleks kõigile ühene. Ehk siis oleks kõik ka iseseisvad ja vastuvõtte tegevad isiksused, mitte ainult arsti kõrval.

Me teeme juhatuse liikmetega hästi palju koostööd, sellist eraldi tegutsemist meil ei ole. Täna ma alles õpin seda tööd, kuid juba olen aru saanud, et see on hästi põnev ning ma olen sellest vaimustuses.

Milline on olnud selle ühingu areng läbi aastate – millised on olnud varasemad eesmärgid, kas nendeni on jõutud? Mis on uuemad eesmärgid?

No ühingu areng on muidu olnud üsnagi selline vaikne, kuni siis praeguseni nii-öelda. Praegu on see areng ja eesmärk ikkagi olnud selle nimel, et pereõe mõiste oleks ühese sisuga – et kõik saaksid aru, kes on pereõde. Täna me oleme selle ühtlustamise teel, et saada aru, kuidas töötavad pereõed teistes piirkondades, kuidas see mujal toimub, et saaks seda ühtlustada; et pereõe pakutav kvaliteet ja teenus oleksid samad.

Kuna Eesti Perearstide Selts on meil ka koostööpartner, siis tänu sellele ma usun, et hakkavad asjad rohkem liikuma kui varem. Ühing on saanud uue hingamise ja vaatame edasi muudkui aga paremuse poole.

Oluline on ka õe areng ja teadmine, kuidas areneda. Kui õde on töötanud 20 aastat ühes kohas, siis on olulised ka koolitused – pereõdede ühingu kaudu teadvustamegi ka koolitusvõimalusi, teadmisi ja suunda, kuhu nad võivad minna.

Millised muudatused on pereõe elukutses selle aja jooksul toimunud?

See on hea küsimus. Kui nüüd võrrelda seda kauget minevikku – siis kui mina olin veel koolilaps –, siis ma mäletan, kui meil maapiirkonnas oli pereõde justkui arsti sekretär. See jääb umbes 20 aasta tagusesse aega.

Ja praegu – praegu on pereõde ise mõtlev, ise tegutsev, kes teeb oma tööd, ja ta teab, mida ta teeb. Mitte ei ole ainult käsutäitja. Ma arvan, et see on kõige suurem muutus – õde on arenenud iseseisvaks spetsialistiks

Mis on Teie arvates Eesti esmatasandisüsteemis hästi, mis vajaks veel tähelepanu?

Ma arvan, et täna on hästi rohkem kui halvasti. Üks asi, mis on esmatasandisüsteemis hästi, on vastuvõtuajad, mis tänu tervisekeskuste lahtiolekuaegadele on muutnud – patsient saab tegelikult üsnagi kiiresti perearstikeskusesse pöörduda. Perearstikeskus on kättesaadavam ja esmased asjad saab pereõe või perearsti vastuvõtul aetud.

Aga mis vajab tähelepanu, on kindlasti need eriarstidele suunamised. Kui patsient on eriarsti poolt tagasi kutsutud näiteks aasta pärast, siis miks tal on vaja seda perearsti saatekirja – osades kohtades ikkagi seda veel vaja on. Patsiendi jooksutamist on palju ühe ja teise asutuse vahel.

Muidugi personali puudus on üks asi, mis on halvasti – kohati tundub, et kaks õde nimistu kohta on vähe. Kui vaadata nüüd praegu seda COVIDi arengut ja kõiki neid kroonilisi haigeid, kes siis jäid tahaplaanile, kuna ei olnud personali, kes jõuaks nendega tegeleda, siis see on küll kehvasti. Nii et hästi hea oleks, kui oleks kolm õde nimistu kohta. Aga see on ka juba haigekassa teema. Meie eesmärk on ka see, et töötingimused oleksid õdedel mõistlikud.

Kas pereõed saavad oma töös rakendada peaaegu kõiki oma teadmisi, mis nad on omandanud, või oleks siinkohal mõttekoht, kuidas seda paremini korraldada?

Ma leian, et pereõed saavad enamasti kõiki teadmisi rakendada ja vahepeal tundub, et jääb puudugi praktikast. Kõigest kõike alati teada ei ole lihtsalt võimalik, aga hästi oluline on see, et õde teaks, kust informatsiooni leida. Kui me kõike teaksime ja mäletaksime, siis meie pea väsiks ühel hetkel lihtsalt ära sellest suurest teadmisest.

Aga erialaste oskuste osas – kuna väga palju on põhiõppes käelist tegevust, näiteks kasvõi stroomihooldused, siis nendega me väga palju enam kokku ei puutu, see on ikkagi pigem haigla perspektiiv.

Aga pereõel on võimalus ennast arendada läbi koolituste – kui on koht, kus ta tunneb, et teadmistest jääb vajaka, siis koolitusi on igas valdkonnas. Kui koolitusel kõik meelde ei jää, siis on olemas materjal, kust vaadata.

Kas tegelikult on pereõdedel koolitusteks aega?

Tegelikult ma leian, et on – koolitus ei ole ju ainult ajakulu sellel päeval, see on investeering tulevikku. See on ajakulu selles mõttes, et kui sinna koolitusele ei lähe, siis patsient võib-olla ei saa seda kvaliteetset õendusabi ja sellest tingitult on patsiendi ajakulu suurem – jälle suunatakse eriarsti juurde või eriõe juurde, jälle ta peab ootama. See ajakulu võib siis olla suurem, kui see üks päev, kui pereõde ennast koolitab.

Sellel ühel päeval saab ka natuke tööd ümber korraldada – ega need koolitused ole ju iga nädal. Aga kõik on läbirääkimiste küsimus, ja kui on mõistlik tööandja, siis ta näeb, et see ei ole ajakulu, vaid investeering.

Kuivõrd valmis on Teie hinnangul värskelt kooli lõpetanud pereõde päriselt pereõe tööks?

Kuna ma ise jäin perearstikeskusesse tööle kohe peale praktikat, siis minul läks üsnagi sujuvalt.

Aga praegu ma leian, et õde, kes on äsja kooli lõpetanud ja läheb kohe pereõeks, vajab veidike rohkem aega ja kohanemist. Väga oluline on, et seal keskuses, kuhu ta läheb, antaks talle see aega õppimiseks, ning alguses olgugi kõrval ja küsigu, küsigu, küsigu. Oluline on anda mõista, et rumalaid küsimusi ei ole. Parem küsida, kui valesti teha või anda valesid juhtnööre patsiendile. Leian, et päris kohe niimoodi, et koolipingist iseseisvalt vastuvõttu tegema, ei ole mõeldav. Pereõde vajaks ikkagi natukene täiendavat esmatasandi praktikat.

Kui inimene teab, et ta tahab peremeditsiini suunduda, siis see 150 tundi praktikat jääb paraku väheks.

Kas Teie isiklikult oleksite valmis minema vajadusel tööle näiteks maakohta?

Loomulikult, kuna ma ise olen maalt pärit ja maapiirkonnas üles kasvanud, siis nähes, kui hädas on need eakad, kes elavad maapiirkonnas, ja kui kaugele on viidud perearstiabi, apteek, isegi pood – siis vajadus on ikkagi oluliselt suurem.

Ma arvan, et maal on hea töötada, aga maal saab töötada õde, kellel on eelnevalt olnud pereõenduse kogemus. Otse koolipingist maakohta pereõendust tegema minna ei ole väga mõistlik, sest see õde ilmselt lihtsalt põleb ühel hetkel läbi. Aga kogenud pereõde saaks maapiirkonnas väga hästi hakkama, kui ta sooviks oma elu sinna viia.

Ja lõpetuseks – kust ammutate energiat ja kuidas puhkate?

No iseenda eest hoolitsemine vabal ajal on minu prioriteet. Füüsiline treening, jalutuskäigud hoiavad enda vaimu virge. Tööpäevade lõpus saab ennast liigutada – kui oled terve päeva istunud keskuses, siis on liigutamine hästi oluline, et saaks enda mõtted selgeks.

Nädalavahetustel käin ikka maal ja sõbrannadel külas. Sõbrannad, kes ei tööta meditsiinis, hoiavad teistmoodi virged, ja kuna neil on juba ka lapsed, siis saab lastega tegeleda. Tegelikult ongi iseenda eest hoolitsemine vabal ajal trenni, meeldivate tegevuste ja väljasõitude kaudu oluline selleks, et saaks ka igapäevatöös edasi minna.

Artikkel ilmus mai Perearstis.