Aleksandr Komarov: mulle väga meeldib, et perearsti puhul on rõhk sõnal "pere"

Kuidas ja miks valisite arstikutse ning miks otsustasite just perearsti ameti kasuks? Millistest ametitest poisipõlves veel unistasite, ja mis neid unistusi toitis või muutis?

Vastan ausalt, et ma ei tea. Suguvõsas meil arste ei ole, aga algkoolis see soov mul sündis, ja õnneks on jäänud püsima. Enne seda tahtsin olla pangaomanik – koos turvameeste ja püstolitega, nagu üheksakümnendate laps oskas unistada. Aga teisest-kolmandast klassist peale olin kindel, et minust peab saama arst. Võib-olla sellepärast, et ma kindlasti tahan aidata ja probleeme lahendada. Aga et midagi lõigata, ravida, sellest algkoolis muidugi juttu ei olnud. Mu ettekujutus sellest ametist oli natuke teistsugune. Mida rohkem ma arsti tööst aru sain, seda tugevamaks see soov minus kujunes – ja siin ma olen.

Kuni neljanda klassini mind koolitunnid eriti ei huvitanud, hoopis toredam oli poiste kombel niisama ringi joosta. Kuid ühel päeval istusid ema ja vanaema minuga laua taha ja küsisid, kelleks tulevikus tahan saada. Kas kojameheks (kellel korralikku haridust tarvis ei lähe)? Ei, kojameheks küll mitte mingil juhul – mitte et kojamehe töö poleks tähtis –, aga pikalt mõtlemata leidsin, et ma tahan ikkagi midagi suuremat, midagi tõsisemat. Ja ma otsustasin, et võtan ennast kokku ja õpin hästi. Üleöö hakkasin klassis kätt tõstma, kõikidele küsimustele vastama, ja paari aastaga sai minust paras „kuivik“.

Poiste mängud jäid siis juba tahaplaanile? Nagu ka unistus pankuripõlvest?

Väga ei jäänud. Mul on kaks poega, vanem kümne- ja noorem pooleteiseaastane. Nii et jooksmine, sport ja arvutimängud, mida koos teeme ja mängime, käivad meil kodus edasi. Poisikesena mõtlesin ma vahepeal päris tõsimeeli ka panganduse erialale, aga meditsiinihuvi kaalus need mõtted varsti üles. Kaudselt on see rahandusteemagi realiseerunud, kuna abikaasa on majandusteadlane.

Mis oli Teie jaoks arstiks õppides kõige raskem ja mis kõige toredam?

Tartu Ülikooli arstiteaduskonda astudes oli mu kõige suurem mure ja kartus, et kas saan ülikoolis hakkama – keelebarjääri tõttu, õppeprogramm paistis väga raske – või kas ma üldse sobin arstiks. Olin ju Lasnamäe poiss, senimaani elanud ja kasvanud venekeelses keskkonnas, ja esialgu oli arstiteadust eesti keeles õppida ikka päris raske. Aga mul olid fantastilised kursusekaaslased – võtsid mu kohe endi hulka vastu, tõlkisid mulle loengute materjale, kes vene, kes inglise keeles, ja olid igas mõttes toeks. Eesti keele sain üllatavalt ruttu kätte. Teisel kursusel olid nii keelebarjäär kui ka esmased tõsised hirmud hingest pühitud ja õppisin suure mõnuga. Kõik oli nii huvitav, nii loengud kui praktikumid.

Noored mehed kipuvad enamasti pigem kirurgiks kui perearstiks. Kas Teilgi oli esmalt muid eelistusi erialale spetsialiseerumiseks?

Esialgu tahtsin tõepoolest kirurgiks saada. Aga pean tunnistama, et see soov taandus mul üsna kiiresti, viiendal kursusel, kus günekoloogia tsükkel oli õppekavas väga-väga huvitav. Ja kui proovisin residentuuri sisse saada, mis mul esimesel katsel ei õnnestunud, siis olidki minu kaks esimest valikut uroloogia ja günekoloogia. Olen seniajani väga tänulik Pelgulinna sünnitusmaja naistekliiniku juhatajale Piret Veerusele, kes võttis mu, vastselt ülikooli lõpetanu, üldarstina tööle. See tööperiood oli fantastiline kogemus. Mingil määral on kahju, et ma ei jätkanud tööd günekoloogias, sest see on väga huvitav eriala, ja Eestis on günekoloogia tipptasemel. Aga kuna meie vanemal pojal on autismispektri häire, siis erivajadustega last kasvatades hakkasin mõtlema, et selline intensiivne eriala, kus minu töögraafik oleks eriti tihe ja range, päris hästi ei sobi. Meie poja teraapia on andnud tasapisi üllatavalt häid tulemusi, nii et nüüd käib ta juba tavakoolis ja saab kenasti hakkama.

Niisiis, peremeditsiin saigi valitud osaliselt minu oma pere huvides. Poja erivajadus oli oluline, kuigi mitte ainus faktor. Valikut tehes tundus nii kõige loogilisem. Nüüd võin öelda, et see oligi kõige parem ja õigem otsus. Ülikooli ajal tegime praktikaid ja ma tegin ka lisatööd erinevates perearstikeskustes, ning see töö mulle tohutult meeldis. Just see, et iga kahekümne-kolmekümne minuti tagant on sul vastuvõtul eelmisest täiesti erinev inimene – patsientidel on väga huvitavad lood ja komplitseeritud probleemid. Ja nagu ütlesin, mulle väga meeldib probleeme lahendada. Mis mulle oma töös eriti meeldib, on see, et peame kontsentreeritult kasutama kogu infot, patsiendi kaebusi ja uuringuid, mis on seni tehtud või on plaanis teha. Selle põhjal saan siis patsiendile selgitada, mis, miks, kuidas.

Kas Teil on või oli ka otseseid eeskujusid, mentoreid? Keda peate oma olulisimateks õpetajateks?

Eeskujusid ei ole ma endale seadnud. Omal ajal olin suur „Doktor House’i” fänn, aga selle seriaali juures huvitas mind pigem ikka teema, mitte tegelaskuju, keda polnud mõtteski jäljendada. Kõige hea eest olen eelkõige tänulik oma emale, kes mind üheksakümnendatel üksikemana kasvatas, ja kui ülikooli lõpetasin, siis lausa nuttis rõõmust. Väga tänulik, nagu eelnevalt mainitud, olen oma asendamatutele kursusekaaslastele, nüüdsetele kolleegidele, kes kõik on fantastilised inimesed. Ja loomulikult oma perele, kes mind kõiges on toetanud ja inspireerinud.

Ütlesite, et perearsti töö on tõeliselt põnev – mille poolest eriti?

Vahel arvatakse, et perearstil võib olla päris mugav oma kabinetis kohvi rüübata, patsient lühidalt ära kuulata, retsepte välja kirjutada ja saatekirju jagada. Vanasti võiski ehk nii olla, kui perearstil tänapäevaseid tehnilisi vahendeid täpsemaks diagnoosimiseks kasutada ei olnud ja näiteks sisehaigusega patsient tuligi saata eriarsti jutule. Nüüdsel ajal aga on meie käsutuses küllalt häid tehnilisi vahendeid, et ilma patsienti jooksutamata paljugi ära lahendada.

Perearsti töö on ääretult huvitav, vaheldusrikas. Patsientide probleemid ulatuvad seinast seina, ja kunagi ei tea ette, millise probleemiga järgmine patsient uksest sisse astub. Iga poole tunni tagant tuleb kohaneda uue, eelmisest täiesti erineva olukorra ja probleemiga ning sellele lahendus leida, otsustada. Üks tuleb südamekaebustega, järgmine põlvevaluga, mille sügavama põhjusena selgub jutuajamise käigus hoopis pikka aega kestnud depressioon. Kolmandale teeb muret sünnimärk, mille suhtes tuleb otsustada, kas seda lõigata, kui jah, siis ka lõigata. Minu ülesanne, mida täidan eriti hea meelega, on patsiendile selgitada, millega on tegemist, kuidas ravime ja mis edasi saab.

Võib aimata, et perearsti tööpäev ei piirdu kaugeltki vaid vastuvõtutundidega?

Kindlasti mitte. Kui vastuvõtuaeg siin kabinetis lõpeb, siis minu tööpäev jätkub veel täie hooga – nii haiguslugusid uurides kui ka erialakirjandusest uut infot kogudes, mida on tohutult ja mis kõik on väga põnev. Ning kabinetis ja ka koju sõites jätkub abiküsijate konsulteerimine telefonitsi. Kuna ma olen tavaline Lasnamäe poiss, ja minu sõbrad, tuttavad, tuttavate tuttavad teavad, et ma olen perearst, on nad oma probleemide korral väga huvitatud minu kliinilisest arvamusest. Mistõttu – julgen öelda, et igapäevaselt – saan erinevaid kanaleid pidi, nii telefoni teel kui sotsiaalmeedias kui ka silmast silma kohtudes aina konsultatsioonisoove. Nii et tööajaväline tegevus on nende poolt tagatud.

Paratamatult ei saa jätta puudutamata COVIDi teemat. Kas töökoormuse kasvu, töökorralduse muutuste jms kõrval on see pandeemia toonud kaasa ka perearsti pilguga vaadates midagi head? Näiteks, kas inimeste seas on kasvanud huvi oma tervise ja meditsiini vastu üldisemalt?

Tõepoolest, praeguses pandeemiaaegses maailmas tahavad inimesed meditsiiniteemadest rohkem teada – see on kindlasti üks positiivne asi, mille pandeemia on kaasa toonud. Näiteks tahetakse COVIDist rääkides täpsemalt teada, mis viirus see on, milline vaktsiin on parem, mida antikehad endast kujutavad ja tähendavad – et sellest räägitakse, on juba väga hea. Hea, et toimub diskussioon. Aga mis suunas see toimub, on mõnikord muidugi natuke masendav. Meil, arstidel, on asjakohane vajalik info ju olemas, on ekspertkomisjon ja nüüdisaegsed ravijuhised ning pidevalt tuleb uut infot juurde, aga kustkohast nii-öelda tavaline inimene seda infot saab? Ta ei peaks ju hakkama omal käel guugeldama ja leidma kõikvõimalikke väljamõeldisi ja siis tont-teab mida. Rahvastiku jaoks oleks väga kasulik niisugune infoallikas või -kanal, kus saab olla kindel, et konkreetne arst jagab kontrollitud ja kindla peale usaldusväärset teavet – näiteks internetis ja miks mitte dubleeritult ka televisioonis.

Alanud aastal seisavad ees peremeditsiini arengukava arutelud. Mida Teie arengukavas oluliseks peate, milliseid prioriteete tuleks arengukavas seada?

Kõige olulisem on ressurss. Seda on alati napilt. Minu jaoks isiklikult on kõige tähtsam ressurss aeg – ja seda jääb ikka puudu. Puhtisiklikus plaanis annab mul endal veel õppida oma aega paremini planeerima ja efektiivsemalt kasutama, vähemalt loodan selleni jõuda. Ajanappust kurdavad ka pea kõik kolleegid, mistõttu perearsti nimistu suurust tuleks küll korrigeerida, ja see võiks piirduda maksimaalselt kahe tuhande patsiendiga.

Teatavasti on meil Eestis – aga sama muret kurdetakse ka Soomes, kus mõnda aega arstina töötasin – valusalt puudu inimressursist. Siin tuleks minu arvates uurida põhjuseid, miks arstiõpinguid pooleli jäetakse, miks väikelinnadesse ja maakohtadesse perearstina tööle minna ei taheta, ja mispärast arstiametist üldse loobutakse. Ilmselt tuleks mõelda, mis motiveerib inimesi perearstina töötama, ja seda motivatsiooni siis ka tekitada.

Kas Teie nimistus olevate eesti- ja venekeelsete patsientide osas ilmneb erinev suhtumine COVIDisse ja vaktsineerimisse?

Patsiendid küsivad vaktsiinide valiku ja toime asjus minult üsna sageli nõu. Mis tähendab, et valmidus asju arutada on küsijal olemas. Kui olen siis kõige uuemat infot kasutades põhjalikult selgitanud, mis ja milleks, langetatakse ka õige otsus.

Kuigi pandeemia on lisanud perearstidele, pereõdedele ja perearstikeskustele kõvasti töökoormust, ei kesta see usutavasti igavesti. Ütlesite, et Teile meeldib inimestega rääkida, ja tunnistan, et see tuleb Teil kaasahaaravalt välja. Kas olete mõelnud seda nii-öelda erioskust kuidagi erilisel viisil rakendada?

Olen mõelnud ühele projektile, mille tahaksin edaspidi vabal ajal käsile võtta. Nimelt mulle tundub, et paljud probleemid on tingitud sellest, et patsiendid ei saa aru, kuidas nad saaksid ise ennast aidata ja lisaks arstiabile ka ise ennast ravida. Kasvõi sellised lihtsad küsimused, kuidas nohust jagu saada või kuidas võtta valuvaigistit, on sageli selgitamata. Ma ei tea täpselt, miks see nii on, aga tundub, et sellise teadmistelünga kujunemine jääb kuskile kooli ja täiskasvanuelu vahele. Eriti vaadates oma vanema poisi õpiprogrammi olen mõelnud, et äkki ma võiksin siin natuke aidata – tulla kooli ja rääkida näiteks üheksandale klassile, et selliste-ja-selliste sümptomite korral aitab see ja see raviviis ja -vahend. Ühesõnaga, korraldada mõneski koolis nii-öelda tavainimese meditsiinitund. Kahjuks praeguse pandeemia tingimustes ei ole see võimalik – ja ausalt öeldes pole praegu just aega ka. Aga kuskil blogis või juba olemasolevas kanalis arstina soovitusi jagama olen ma valmis, ja usun, et selle järele on ka vajadust. Seda eriti Eestis elavate venekeelsete inimeste seas, kes üldiselt jälgivad venekeelseid kanaleid, milles edastatud info tuleb enamasti Venemaalt. Kahjuks on sedakaudu tulev info üsna sageli meditsiiniliselt küsitav. Midagi nüüdisaegset, teaduspõhist, usaldusväärset oleks nende inimeste jaoks tõesti vaja.

Artikkel ilmus jaanuari Perearstis. Telli ajakiri siit!