Kaidi Sarv: apteekide sõltumatuse saavutamiseks tuleks teistest riikidest eeskuju võtta

Konkurentsiameti analüüs näitab, et 2020. aastal jõustunud apteegireform ei ole oma eesmärki täitnud – ravimite hulgimüügiturule ei ole konkurentsi juurde tekkinud ning apteegid on endiselt tugevasti seotud neid varem omanud hulgimüüjatega. Analüüsi tulemustega saab tutvuda siin. Eesti Apteekrite Liidu peaproviisor Kaidi Sarv kommenteeris analüüsi.

Milliseid mõtteid teis tekitab ja kuidas nõustute analüüsi peamise sõnumiga, et apteegireformi eesmärgiks olnud sõltumatult käituvaid apteeke pole tekkinud ning peale apteegireformi on apteegid endiselt tugevasti seotud neid varem omanud hulgimüüjatega?

Nõustun selles osas täielikult Konkurentsiameti järeldustega. Ketiapteegid vormistati ümber uutele omanikele, kuid endised alluvus- ja sõltuvussuhted säilitati läbi erinevate frantsiisi jm lepingute. Uusi ja sõltumatuid apteeke ei saanud tekkida, kuna kõik vähegi apteekide tegevuseks sobivad kohad olid juba hõivatud endiste ketiapteekide poolt. Endistel omanikel ei olnud mingit huvi oma turuosa ja positsioonide kaotamise vastu ning seetõttu tehti kõik, et olukord ka uutes tingimustes säiliks tarnijatele võimalikult soodne.

Konkurentsiameti analüüs näitas, et tootjad annavad hulgimüüjatele riiklikul tasemel kokku lepitud hinnast omakorda märkimisväärselt suuri allahindluseid. Selleks et tootjate allahindlused ravimite hulgimüüjale jõuaksid jaetasandile ja sealt tarbijateni, on ameti hinnangul vaja välja töötada toimiv regulatsioon ning rakendada meetmeid hulgimüüjate vahelise hinnakonkurentsi elavdamiseks. Kuidas suhtute sellesse, kui riik peaks seda kuidagi reguleerima hakkama, nagu peab vajalikuks Konkurentsiamet? Mida peaks teie arvates tegema?

Niikaua kui apteek ripub endiselt oma frantsiisiandja "nisa otsas" ja frantsiisiandja kontrollib sisuliselt kogu kaubavahetust enda omanikfirmast hulgimüüja ja apteegi vahel, ei ole ka hindade osas suuremat selgust oodata. Nagu Konkurentsiameti peadirektor ütles, ei saa ju ükski McDonaldsisse läinud ostja eeldada, et talle antakse seal hoopis Hesburgeri hamburger. Miks siis imestada, kui Apotheka apteek tellib oma kaubad Magnumist ja Benu apteek Tamrost? Olen isiklikult igasuguse avalikustamise poolt ja oleks loogiline, et ravimite hulgimüügiettevõtetes kõik apteekidele müüdavate ravimite hinnad ja kogused oleks apteekidele ja ka ravimiametile/haigekassale reaalajas nähtavad. Samamoodi ka kõigis apteekides olevate ravimite hinnad ja kogused. Seda eelmisel aastal ka arutati, kuid hulgimüüjad ja apteekide frantsiisiandjad olid avalikustamisele raevukalt vastu, viidates suurele ärisaladusele. Apteegid ei saanud küll aru mis suurt saladust seal hoida tuleb ja olime omalt poolt andmete avalikustamiseks valmis. Praegu ju avaldatakse apteegiinfos ja raviminfos apteegis olevate ravimite nimed ja hinnad eelmise öö seisuga. Tarneraskustes olevaid ravimeid otsivad inimesed üle Eesti taga. Kui kuskil mõni ravim on, on hommikul mitu inimest apteegi ukse taga ootamas, mõni on tulnud 200 kilomeetri kauguselt, peaasi et saaks. Paraku enamasti ei saa, sest kohalejõudmise ajaks on keegi teine juba ette jõudnud. Reaalajas teabest oleks palju kasu.

Kuidas lisaks avalikustamisele hindu reguleerida, tuleb kaaluda. Abiks oleks, kui ka müügiloa hoidjad oma suud lahti teeksid ja probleemidest avalikult räägiksid. King pigistab neil ju rohkemgi kui apteekidel.

Veel teeb Konkurentsiamet ettepaneku kaaluda lisanõuete kehtestamist apteekide tellimissüsteemidele, et tellimissüsteemid oleksid avatud kõikidele hulgimüüjatele ja neid on võimalik hõlpsasti tööle panna nii, et süsteem valiks automaatselt odavaima pakkuja. Mida sellest ideest arvate? Kas see võiks tuua mingisuguse reaalse muutuse?

Ühtne apteegi tellimissüsteem oleks muidugi hea asi, selline hinnavõrdluse-taoline. Ravimid on praegu enam-vähem ühesuguse hinnaga, kuid teistel toodetel võivad hinnaerinevused olla päris suured. Hinnaerinevused on kampaaniatoodetel, mida pakutakse "omadele" teiste hindadega kui "võõrastele", kuigi toode on sama. Kui on hinnasoodustus, peab see kehtima kõigile apteekidele ühteviisi, mitte üksnes "omadele". Tihtipeale pakuvad väiksemad hulgimüüjad toidulisanditele jt mitteravimitele paremat hinda, kuid neilt tellides on enamasti piiravaks miinimumtellimuse nõue, täiendavad transporditasud jm. Lisaks tuleb sahkerdada täiendavalt täiendavate arvetega - sisesta ja maksa jne. Aga see, et kõikide hulgimüüjate arvetel olevaid kaupu peab saama apteegi laosüsteemi üle laadida ühesugusel viisil ja ilma lisatasuta, on küll elementaarne.

Mida peaks teie hinnangul tegema, et apteegid oleksid päriselt võimalikult sõltumatud?

Näilisest erialasest sõltumatusest peab saama tegelik sõltumatus! Sõltumatuse ja eetika teemat püütakse reformivastaste poolt avalikult naeruvääristada hüüatustega, et "küll on kurb kuulda, nagu ei oleks patsienti teenindavad apteekrid eetilised või oma soovitustes vabad", soovides sellega näidata, nagu ei oleks see nii. Oma olemuselt on iga apteeker vaba, ta võib käia tööl või minna töölt ära (kui ei meeldi). Eetikaküsimus ei taandu siin mitte ühele või teisele konkreetsele apteekrile, vaid kogu süsteemile. Rangetele eetikapõhimõtetele saavad kindlaks jääda üksnes väga tugevad isiksused ja seetõttu ei tohi luua olukorda, kui spetsialist on sunnitud valima süsteemis töötamise või töölt lahkumise vahel.

Kas Nõukogude süsteemis töötades sai ette heita seda, et järgiti nõukogulikke nõudeid? Ebaeetiline on süsteem, kus "konkurentapteekide" avamise takistamiseks hõivatakse ise kõik võimalikud apteegi tegevuskohad, tekitades seeläbi tohutu apteekide ülekülluse, rahalise kitsikuse, tööjõupuuduse, üksinda või kahekesi 10-11-12-tunnistes vahetustes töötamise, olukorra, kus erialaspetsialistid peavad suure töökoormuse all taluma, et ravimeid väljastavad apteegis ka mittespetsialistid, eksides seeläbi korraga nii eetika kui seaduse vastu.

Ebaeetiline on süsteem, kus iga apteeki siseneja on kusagil tsentraalselt loetud, kus jälgitakse iga apteekri personaalset panust müügis, kampaaniatoodete pakkumises, jälgitakse ja "tagasisidestatakse" personaalseid puudusi müügitöös, seatakse töötaja palk sõltuvusse tema personaalsest "panusest", korraldatakse müügikampaaniaid milles osalemisest konkreetsel apteegil või tema töötajatel ei ole võimalik keelduda jne.

Sõltumatuse saavutamiseks tuleb lõhkuda sõltuvusahelad, mis täna toimivad frantsiisi vormis, kus rahaliselt toetatakse "omasid" ja hõivatakse "mitteomadelt" turgu. On tõsi, et suuri hulgimüüjaid on igas riigis kuni viis. Töötades Saksamaal varustas ka minu töökohaks olnud päris suurt apteeki ainult kaks hulgimüüjat, neist üks kolm korda päevas ja teine üks kord päevas. Ravimid olid ju kõik samade hindadega ja puudus vajadus paljudelt tellida. Seal saigi otsustavaks hulgimüüja paindlikkus, kiirus, operatiivsus... Siiski ei saa hulgimüüjad ei Saksamaal, Soomes ega paljudes riikides kuidagi sekkuda apteekides toimuvasse. Sellest, kuidas apteekide sõltumatus on teistes riikides õnnestunud saavutada, peavad meie seadusandjad eeskuju võtma. Senimaani on seda takistanud poliitilise tahte vähesus ja ametkondade "lühikesed käed". Loodame väga, et uuel katsel õnnestub meil apteegireformi eesmärgid paremini saavutada. Konkurentsiametil vähemalt tundub energiat selleks jätkuvat. Uued tööriistad on ka kindlasti abiks.