Aga kui võtaks kätte ja ostaks apteegi?

Autor: Maarja Tiitson, proviisor. Maarja Tiitson rääkis oma kogemusest apteekrite konverentsil.

Proviisoriks õppides mõtlesin ma vahel, et küll võiks olla kena kuskil maakohas apteeki pidada. Ma ei mõelnud, kuidas selleni jõuda või kus see apteek võiks täpselt asuda. Praegu, 30-aastasena, olen ma kolme apteegi omanik: põhiapteek asub Kuressaares, üks haruapteek Orissaare alevikus ja teine Muhus, Liiva külas.

Unistustel on kombeks tõeks saada ja nii läks ka minu apteegi-ideega. Olles kolm aastat ketiapteegis töötanud, tehti mulle äkki ettepanek apteegi ostmiseks. Edasine on juba ajalugu: kaks aastat tagasi 1. augustil sai minust Saaremaa vanima apteegi omanik. Apteegi pidamisest polnud mul vähimatki ettekujutust. Arvatavasti andis selle sammu astumiseks julgust äsja Kuressaare Ametikoolis lõpetatud väikeettevõtja eriala. Nüüdseks olen juba kolme apteeki omavas firmas nii apteekide juhataja, raamatupidaja, haldus-, finants-, majandus-, kommunikatsiooni- ja personalijuht. Vajadusel ka autojuht ja koristaja. Suhelda tuleb kõigiga: ajakirjanikest ja maksuametist elektrike ja IT-spetsialistideni välja. Võimalikult palju ise ära tegemine aitab kulusid optimeerida, teisalt meeldib mulle igal pool käed külge panna. See kõik nõuab aega ja pühendumist. Oluline on osata puhata ja ennast töölainelt mõneks ajaks välja lülitada, kuigi see ei taha alati õnnestuda.

Proviisoriapteegi pidamine on andnud võimaluse tegeleda selliste apteegitöö valdkondadega, millega varem ketiapteegis töötades kokku ei puutunud. Olgu selleks siis arstidele tellimislehtede alusel ravimite väljastamine või alkoholi aktsiisivabastuse lubade taotlemine. Nullist alustajale ja iseõppijale on paljud asjad võõrad ning tihti tuleb nõu küsida. Ravimiamet on saanud minult kahe aasta jooksul vast rohkem kõnesid ja kirju kui mõnelt ametikaaslaselt kogu nende karjääri jooksul.

Apteegi kõige väärtuslikum vara on selle töötajad. Seda eriti Saaremaal, kus ei ole lihtne naabermaakonda või linna tööl käia nagu mandril. Rääkimata sellest, et meie erialal on tööjõupuudus niigi teada-tuntud probleem ning mind ja paljusid teisi apteegipidajaid ootab lähitulevikus ees paras katsumus, kuna suur osa apteekritest on jõudmas pensioniikka. Hetkel töötab koos minuga kolmes apteegis kaheksa inimest: kolm proviisorit, neli farmatseuti ja üks abitöötaja.

Apteegi pidamine on äri, kuid ise kliente nõustades unustan ma ärilise poole ning prioriteediks saab kliendi jaoks parima ja soodsaima valiku pakkumine. Sama ootan ma ka oma töötajatelt.

Neile, kel mõlgub mõtetes endale apteegi soetamine, soovin ma tahtmist, julgust ja pealehakkamist. Kui need omadused on olemas, siis tuleb muu juba lihtsamalt. Üks soovitus: jaga oma ideid ja unistusi teistega, sellest võib olla abi mõne ukse avanemisel. Minuga just nii juhtus.

Artikkel ilmus Med24s esmakordselt 17. augustil.