Viljatuse ja kunstliku viljastamisega kaasneb sageli emotsionaalne stress

Autor: Katrin Kask, günekoloog, viljatusravi eriarst, Lääne-Tallinna Keskhaigla

Artikkel ilmus maikuu Lege Artises. Telli ajakiri siit!

Viljatus on keeruline meditsiiniline seisund, millel võib olla suur mõju vaimsele tervisele. Viljatus on määratletud kui kliinilise raseduse mittesaavutamine regulaarse kaitsmata seksuaalelu korral 12 kuu jooksul enne 35. eluaastat, kuue kuu jooksul pärast 35. eluaastat ning varem, kui naine on üle 40-aastane (1, 4). Erinevate uuringute põhjal on viljatute paaride arv umbes 15% elanikkonnast.

Tänapäeval pakub kunstlik viljastamine (in vitro fertilisation ehk IVF) paljudele viljatutele paaridele lootust ja võimalust lapsevanemaks saada, kuid ka kunstlik viljastamine ei taga 100% lapse sündi ning lisanduda võivad veel ka seadusandlikud ja rahalised piirid. Viljatute paaride arv maailmas kasvab, kuna eriti just arenenud maades lükatakse lapse saamine kaugemasse tulevikku, et eelnevalt teha karjääri ja saavutada majanduslik kindlustatus.

Viljatud paarid kogevad sageli eraldatust nn viljakate maailmast, tajudes sotsiaalset survet ja perekonna ning sõprade mõistmatust nende meeleheite sügavusest. Mõnes kultuuriruumis on emadus ainuke viis olla hinnatud nii perekonnas kui kogukonnas üldiselt. (4)

Viljatuse põhjused

Viljatuse põhjused on erinevad. Põhjuseks võivad olla muutused munajuhades või emakas, menstruaaltsükli häired, autoimmuunhaigused või endokriinsüsteemi muutused. Meeste puhul on põhjuseks muutused spermas või testistes. Nii naiste kui ka meeste puhul võib viljatust põhjustada läbi tehtud kemoteraapia või kiiritusravi. Umbes 30%-l on põhjus naisepoolne, 30%-l mehepoolne ja 30%-l mõlemapoolne. 10%-l juhtudest jääb viljatuse põhjus ebaselgeks. Sel juhul on kõikide uuringute tulemused korras, aga paar ikkagi ei rasestu.

Paljud viljatuse põhjused on seotud mõne psüühilise haiguse või seisundiga. Näiteks on polütsüstiliste munasarjade sündroom (polycystic ovary syndrome ehk PCOS) sage viljatuse põhjus, samal ajal on PCOS seotud ka suurema ärevuse ja depressiooni fooniga ning söömishäirete esinemisega. Samuti põhjustab endometrioosi esinemine sageli viljatust ning uuringud näitavad, et endometrioosi diagnoosiga naistel esineb rohkem depressiooni, ärevust ja kalduvust enesevigastamisele võrreldes nendega, kellel endometrioosi ei ole. Depressiooni teket soodustab ka endometrioosi põhjustatud krooniline valu.

Autoimmuunne türeoidiit võib põhjustada viljatust ja suurendab raseduse katkemise riski. Kilpnäärme talitlushäirete korral on kirjeldatud nii muutusi tujus, kehalises aktiivsuses kui ka ärevust ja depressiooni. (1)

Naiste viljatuse uuringud põhinevad põhjalikul eluanamneesil, k.a seksuaalelu, infol varasemalt kasutatud või hetkel kasutatavate ravimite kohta, günekoloogilisel läbivaatusel ja vereanalüüsidel, mida võetakse vajadusel korduvalt. Lisaks tehakse vaginaalne või abdominaalne ultraheliuuring ning vajaduse korral munajuhade või emaka uuring spetsiaalse geeliga – hüsterosalpingograafia või hüsterograafia. Vastavalt tulemustele võib lisanduda veel invasiivseid protseduure. Meeste puhul uuritakse spermat, aga teatud juhtudel tehakse ka testise biopsia. (1)

Üheks emotsionaalselt raskeimaks tagajärjeks, mis viljatusega kaasneb, on kontrolli kaotamine oma elu üle. Paljude paaride jaoks muutub viljatus nende elu peamiseks fookuseks ning teised elus vajalikud tegevused jäetakse tagaplaanile. Inimese arengu ja identiteedi oluline osa on võime saada järglasi. Kui aga selgub, et rasedust nii kergesti ei saavutata, tabab paari segadustunne ja viha. (4)

Viljatuse ja viljatusravi mõju naiste vaimsele tervisele

Viljatuse ja kunstliku viljastamise sagedaseks tagajärjeks on emotsionaalne stress (1, 3).

Kuna viljatust peetakse kroonilise stressi tekitajaks ja viljatusravis kasutatavad ravimid võivad potentsiaalselt põhjustada psüühikahäireid, siis peaks viljatusravi saavat patsienti jälgima sümptomite esinemise suhtes, eriti just ravimite manustamise ajal, aga ka enne ja pärast seda. Jälgima peaks mõlemat partnerit. Hinnatakse võimaliku ärevuse, depressiooni, abituse tunnet, viljatuse aktsepteerimist ja sotsiaalset tuge. Vaimse tervise jälgimine, personali ja perekonna tugi aitavad patsiendil paremini toime tulla nii kunstliku viljastamise protseduuriga kui ka võimaliku ravi ebaõnnestumisega.

Uuringud näitavad, et ärevus ja depressioon avaldub rohkem naistel, ilmselt seetõttu, et nad on otseselt protsessiga seotud (1, 3).

Kui võrreldi viljatuid naisi naistega, kellel oli diagnoositud kasvaja, kõrgvererõhktõbi, müokardiinfarkt, krooniline valu või HIV-positiivne staatus, oli nende depressiooni ja ärevuse tase võrdne, välja arvatud kroonilise valu korral (4).

Viljatud naised kirjeldavad, et üks raskemaid asju on sotsiaalses keskkonnas hakkama saamine, näiteks toimetulek oma kadedusega, kui kuuldakse kellegi rasedusest või viibitakse seltskonnas, kus teistel on lapsed.

Mõned naised võivad oma stressi tervishoiutöötajate eest varjata, kuna kardetakse kriitikat. On leitud ka, et lausa 13% naisi, kes on läbinud ebaõnnestunud IVF-ravi, on tundnud passiivseid enesetapumõtteid. Nii mõnegi naise puhul, kes arvas, et tal on kunagi lapsed, paneb viljatus proovile tema naiselikkuse. Tal tekib tunne, et tema keha on teda alt vedanud. Sageli kaasneb süütunne ja viljatust nähakse kui karistust varem tehtud abortide, pillide kasutamise või aktiivse seksuaalelu eest. Selle tunde kompenseerimiseks võivad naised keskenduda nii intensiivselt raseduse saavutamisele, et sellest saab nende elu peamine eesmärk ja kõik muu, nagu näiteks ametialane karjäär, teised tegevused ja sotsiaalsed sidemed pannakse kas ootele või katkevad need üldse. (4)

Viljatuse uuringutel on naistele tugev psühholoogiline mõju ja kunstliku viljastamise ravi võimalikud tulemused tekitavad erinevaid emotsioone. Ravi ebaõnnestumine tõstab stressitaset veelgi, nii naistel kui ka meestel. Tekib süütunne, viha ja naistel ka isoleerituse tunne. Lapsesoovi mittetäitumine on seotud emotsionaalse stressiga ja halvema elukvaliteediga. Soov olla lapsevanem ja selle soovi mittetäitumine võib tekitada lüüasaamise tunde. (1)

Paljud paarid kirjeldavad kunstlikku viljastamist kui kõige stressirikkamat kogemust oma elus (1).

Viljatus võib mõjutada nii personaalset enesemääratlust kui tekitada konflikte partnerlussuhetes. Samas näitavad mõned uuringud kunstliku viljastamise positiivset mõju suhtele. (1, 4)

Ka otsuse tegemine, mida edasi teha, tekitab paarides stressi. Kuigi ebaselge põhjusega viljatus võib sisendada paarile lootust, on selgituste puudumine samas eriti stressirohke, kuna tekitab lõputult küsimusi, kas ja millal peaks ravi lõpetama. Lisaks võivad paarid ravi tulemusena kokku puutuda eetiliste ja moraalsete probleemidega, näiteks kolmanda osalise (nt munaraku- või spermadoonori või asendusema) kaasamine viljastamisprotsessi, mis tekitab tavaliselt omakorda märkimisväärset stressi.

Seeläbi muutuvad privaatsuse ja avalikustamise küsimused esmatähtsaks. Siinkohal peaks paaridele otsuse tegemisel abiks võtma nõustaja, kes on spetsialiseerunud kolmanda osalise kaasamisele viljastamisprotsessi. (4)

Viljatust ja selle ravi kirjeldavad patsiendid sageli kui sattumist emotsioonide karussellile.

Arvestades kõrget ootust edukale ravile tänapäevase meditsiini võimaluste juures ning kaasuvat ärevust ja stressi juhul, kui ravitsükkel ebaõnnestub, võiks küsida, kuidas patsiendid viljatusravis üldse püsivad.

Viljatusravispetsialistid on traditsiooniliselt eeldanud, et patsiendid lõpetavad või jätavad ravi pooleli ainult kahel põhjusel: raviarst soovitab paaril ravi halva prognoosi tõttu lõpetada või on põhjus finantsiline (osa protseduure ei ole kindlustusega kaetud).

Siiski näitavad patsientide väljalangevuse määra (drop-out rate) kohta tehtud uuringud teisiti. Kõikides uuringutes tuli välja, et protseduuride psühholoogiline koormus näis olevat peamiseks põhjuseks, miks ravi lõpetatakse, ja alles seejärel tulid eespool mainitud põhjused. (4)

Stressi tase on seotud nii ravitüübiga, tulemuste ebakindlusega, meditsiinilise personaliga kui ka ravi finantsilise poolega. Kui naised seostavad emotsionaalset stressi ja depressiooni peamiselt lastetusega, siis mehed peavad stressi põhjuseks rahulolematust suhtega ja seksuaaleluga. (1)

Depressioon

Viljatuse diagnoosiga naistel esineb 20–40% rohkem depressiooni võrreldes teiste reproduktiiveas naistega (1, 2, 3).

Sageli katkestavad naised raseduse ootuses IVF-ravi ajal antidepressantravi, mis aga suurendab depressiooni süvenemise riski. Depressiooni süvenemise risk on IVF-ravi läbivatel patsientidel ka ravimite võtmise jätkamisel. Stress võib omakorda mõjutada antidepressantide toime efektiivsust ja viia meeleolumuutusteni.

Ka kunstliku viljastamise ebaõnnestumine tekitab stressi. Uuringud on näidanud, et depressioon ja ärevus võivad peale IVF-i ebaõnnestumist püsida lausa kuid ja isegi aastaid hiljem. Samuti esineb eelnevalt korduvalt ebaõnnestunud IVF-i tsüklitega naistel rohkem depressiivseid episoode perinataalperioodis ja IVF-ravi läbinute seas on enam antidepressantravi kasutajaid ka sünnitusjärgses perioodis. (1)

Ärevuse tase nii naistel kui ka meestel on kõrgem just raviga alustajate seas võrreldes nendega, kes on juba läbinud mitu IVF-i tsüklit (1).

Depressioon, ärevus ja emotsionaalne stress ei pruugi mõjutada IVF-ravi tulemust. Kui mõned uuringud näitavad, et mingit seost ei ole, siis mõnedes uuringutes tuleb siiski välja vähene negatiivne mõju IVF-i tulemustele (1, 2). Selle kohta on vajalik teha lisauuringuid.

On leitud, et psühhotroopsed ravimid võivad omakorda suurendada viljatuse riski, kuna mõjutavad prolaktiini taset, kehakaalu, insuliiniresistentsust ja kilpnäärme funktsiooni. Meestel võivad ravimid tekitada erektsioonihäireid. (1)

Samas on selge, et mitteadekvaatne vaimse tervise jälgimine ja ravi suurendab haiguse süvenemise riski, raskendab viljatuse uuringuid ja IVF-ravi ning mõjub negatiivselt siirdamisjärgsetele raseduse tulemustele ning omab negatiivset mõju ema võimaliku depressiooni ja ärevuse tekkele raseduse ajal ja sünnitusjärgsel perioodil. (1)

Viljatusravimite mõju

IVF-ravis kasutatavad ravimid võivad omakorda põhjustada vaimse tervise häireid. Mitmed ravimid võivad mõjutada meeleolu, tekitada unehäireid, ärevust, halvendada mälu ja kontsentreerumisvõimet. Ravimeid, mis mõjutavad hormoone süsteemselt, nagu klomifeentsitraat, gonadotropiinid ja aromataasi inhibiitorid, on seostatud tujumuutustega, depressiooniepisoodidega ja mälu ning kontsentreerumisvõime muutusega. (1)

Ka mittehormonaalsed ravimid võivad esile kutsuda psüühilisi sümptomeid.

Näiteks bromokriptiin, mida kasutatakse hüperprolaktineemiaga patsientidel, võib esile kutsuda hüpomaaniat või psühhoosi ja kortikosteroidid võivad põhjustada ärrituvust, ärevust, maaniat või psühhoosi. Naisi, kellel on diagnoositud eelnevalt raske psüühikahäire, peab ravi alustamisel hoolikalt nende sümptomite halvenemise suhtes jälgima. (1)

Viljatuse ja viljatusravi mõju meeste vaimsele tervisele

Viljatusdiagnoosiga meestel esineb tunduvalt rohkem depressiooni ja ärevust võrreldes viljakate meestega.

Mehed, kellel on diagnoositud viljatus, kogevad madalat enesehinnangut ja tunnet, et nad ei ole piisavalt võimekad. Uuringutes kalduvad mehed hindama madalamalt rahulolu suhte ja seksuaaleluga võrreldes nende naissoost partneritega.

Surve, mis tuleneb vajadusest seksida teatud aegadel, võib avaldada märkimisväärset negatiivset mõju libiidole ja seksuaalfunktsioonile. Seks võib muutuda mehaaniliseks, vähendades intiimsust ja suurendades stressi, mida paar juba nagunii kogeb. Mõne paari puhul võivad raskused intiimsuse ja seksuaalse rahuloluga püsida aastaid pärast viljatuse lahendamist. (4)

Mehed kasutavad erinevaid toimetulekumehhanisme nagu eemaldumine ja enesekontroll (1). On leitud, et kõrgem stressitase püsib meestel veel lausa 18 kuud pärast ravi, sõltumata sellest, kas tulemuseks oli lapse sünd või mitte. Need andmed toetavad seisukohta, et ka meeste vaimset tervist peab viljatusravi ajal jälgima ja toetama. (4)

Uuringutes on välja tulnud, et depressioon ja ärevus võivad halvendada sperma kvaliteeti. Ärevuse ja depressiooni ravi saavatel meestel on väiksem seemnerakkude kontsentratsioon ja liikuvus ning suurenenud seemnerakkude DNA fragmentatsioon võrreldes viljatute meestega, kes medikamentoosset ravi ei saa. (1)

Ravi

Esimeseks ravivõtteks kerge kuni mõõduka depressiooni ja ärevuse korral on psühhoteraapia, mis sisaldab kognitiiv-käitumisteraapiat, vaimu ja keha treeninguid, psühhodünaamilist psühhoteraapiat, interpersonaalset teraapiat, muusikateraapiat ja toimetulekuteraapiat (1, 4).

Uuringutega on tõestatud, et nendel teraapiatel on positiivne efekt ärevusele, rasedustulemustele ja paarisuhtele. Näiteks muusikateraapiaga on võimalik vähendada ärevust embrüo siirdamise ajal. Vaimu ja keha treeningud õpetavad, kuidas lõõgastuda ja paremini toime tulla stressiga, et seeläbi võiks paraneda rasestumise tulemus. (1)

Tänapäeval ei tohi ära unustada, et väga oluline osa nõustamisel on infol, mis on patsientidele kättesaadav internetis. Adekvaatne info viljatuse põhjuste, ravi ja tulemuste kohta viljatusravikeskuste kodulehel vähendab patsientide viljatusega seotud stressi ja aitab neil paremini raviprotsessi ja tulemustega toime tulla. (4)

Kokkuvõtteks

Viljatus ja vaimne tervis on tihedas omavahelises seoses ja emotsionaalse stressi mõju patsientidele, kes läbivad viljatuse uuringuid ja ravi, võib olla märkimisväärne.

Viljatusravi mõjutab naise psüühilist seisundit ja vaimne tervis mõjutab omakorda viljakust ja viljatusravi tulemusi, kuigi viimane väide ei ole päris tõestatud. Et tagada parimaid tulemusi, tuleks ravi läbivatel patsientidel ja paaridel jälgida vaimset tervist ja emotsionaalset stressitaset, et neid õigeaegselt toetada ja aidata. (1, 2)

Kasutatud kirjandus

1. Hudepohl NS, Smith K. Infertility and Its Association with Depression, Anxiety, and Emotional Distress: A Current Review. Advances in Psychiatry and Behavioral Health 2022; 2: 119–132.
2. Martens M, Schroer M, Williams T, Kennedy B. Identifying Mental Health Issues Associated With Infertility. The Journal for Nurse Practitioners 2023; 19: 104471.
3. Gana K, Jakubowska S. Relationship between infertilityrelated stress and emotional distress and marital satisfaction. Journal of Health Psychology 2016; 21 (6): 1043–1054.
4. Cousineau TM, Domar AD. Psychological impact of infertility. Best Practice & Research Clinical Obstetrics and Gynaecology. 2007; 21 (2): 293e308.