Veronika Palmiste-Kallion: kroonilise alakõhuvalu puhul tuleks mõelda ka vaagnavarikoosile
Veresoontekirurgi Veronika Palmiste-Kallioni sõnul on väga oluline tõsta erinevate erialade vahel teadlikkust vaagnavarikoosist, sest see aitab jõuda kiiremini õige diagnoosini ja tõsta seeläbi patsiendi elukvaliteeti.
Avaldatud
Viimati uuendatud
Ida-Tallinna Keskhaigla veresoontekirurgia seminari fookuses olid alajäsemete arterite lupjumine ja veenilaiendid, täpsemalt vaagnavarikoos.
Mida peaksid teiste erialade arstid sellest haigusest teadma?
Vaagnavarikoos on väga sage muutus naise vaagnas. Kui see leitakse näiteks günekoloogilise ultraheli käigus, siis ei pea sellega kohe tegelema, vaid tähtis on ta ainult siis, kui tekitab vaevusi. Vaevusi on kolme tüüpi. Üks on krooniline alakõhuvalu. Kui teised sagedamini esinevad alakõhuvalu põhjused on välistatud, võib hakata mõtlema, et äkki võib valu põhjus olla vaagnavarikoos oma survega erinevatele organitele või närvipõimikutele väikevaagnas. Teine vaevus, mille puhul võime kaaluda vaagnavarikoosi korrigeerimise vajadust, on näiteks häbememoka veenilaiendid. Loomulikult on üks suuremaid gruppe jalaveenilaienditega patsiendid, kellel on juba varem tavalisel moel veenilaiendeid jalal korrigeeritud. Siis võib uue veenilaiendi põhjus olla see, et lihaste vahelt on toide väikevaagnast.
Kuidas patsiendid teie juurde jõuavad?
Väga erinevat moodi. Olen sellest haigusest väga palju kirjutanud. Seega on patsiendid tavaliselt juba ette valmistunud ja kui nad minu juurde jõuavad, siis räägime kohe asjast. Lisaks koolitan sel teemal perearste ja teiste erialade spetsialiste, et nad seda haigust teaksid ja oskaksid õiget inimest edasi suunata.
Selle haiguse puhul on vanusegrupp 35-60 eluaastat. Need inimesed on oma tervisest juba rohkem huvitatud. Mida rohkem on patsient selle kohta lugenud ja leidnud sarnaseid sümptomeid, seda lihtsam on minul temaga tegeleda.
Millal need inimesed teie juurde jõuavad?
Kui räägime uuesti tagasi tekkivast jalaveenilaiendist, siis reeglina nad satuvadki minu juurde siis, kui tahavad seda korrigeerida. Sel veenilaiendil on väga iseloomulik kuju ja ma näen seda, kui ta seisab – siis ma juba ise hakkan kahtlustama. Häbememoka veenilaiendiga patsiendid väga palju ei pöördu, sest nad häbenevad. Neile on võibolla günekoloogi juures mõnikord öeldud, kui kogu lahkliha piirkond on veenilaiendeid täis, et „kellele sa seda ikka näitad“. Võibolla me ei peaks oma patsientidele niimoodi ütlema. Küsimus pole ilus, vaid mõnikord ka näiteks hügieenis. Lisaks võib tekkida valusündroom ja kui me patsienti koguaeg eemale lükkame, siis ta tunneb ennast halvasti ega taha oma probleemist rääkida. Selleks, et inimesele öelda, et tal on kroonilise alakõhuvalu, peab ta olema kuus kuud oma valuga hädas. Mitte igapäevaselt, aga piisavalt sageli. See ring, et välistada teised haigused teiste erialade spetsialistide juures, on väga suur ja seetõttu nende konkreetsete haigete diagnoos hilineb mõnikord aastaid.
Krooniline valu hakkab mõjutama igapäevast elu. Näiteks, kui ta ei jaksa sellepärast seista, et tal hakkab kõht kohutavalt valutama, väldib ta selliseid olukordi. Kui on põieärritus veenilaiendist, mis on põiekaela juures, siis ta näiteks ei kannata teatris istumist. Inimene hakkab vältima olukordi, kus ta peaks kannatama. Tema seksuaalelu võib olla häiritud. See võib tunduda liiga delikaatne, aga see on üks elu osa. Ma arvan, et nii patsiendid ise kui arstid, kes neid patsiente esimesena näevad, võiksid neid kaebusi tõsisemalt võtta.
Kui sellise haigusega patsient tuleb perearsti juurde, siis kuidas perearst haiguse ära tunneb?
Küsimus on selles, mida patsient kaebab. Kui tal on veenilaiendid jalal, siis saadab perearst ta kirurgi juurde. Enamuse veenilaiendeid lõikavad jalal üldkirurgid. Üldkirurgid on sellest haigusest järjest rohkem informeeritud. Kui räägime häbememoka veenilaienditest, siis on ilmselt toide väikevaagnast. Nende puhul või seda haigust kahtlustada. Kroonilise alakõhuvalu puhul võtab aega, et teised haigused välistada. Ma ise kardan kõige rohkem seda, et äkki võtan ette vale haige, kelle vaagnavarikoos pole sümptomaatiline, vaid tal on mõni muu haigus. Kui mina olen esimene ja hakkan kohe oma haigusega tegelema, siis ma ei suuda ju teisi haigusi ravida ja valu ära ei lähe.
Missugune on ravi?
Vaagnavarikoosi ravi õigel haigel on vaagnavarikoosi sulgemine. See on soonesisene protseduur, mille käigus me sulgeme veenilaiendite võrgustiku igast erinevast kohast. Tavaliselt saab see toidet vähemalt neljast suuremast veenist. Kui ravida õiget patsienti, siis saab väga hea tulemuse.
Kas patsient saab terveks?
Suurte keskuste tulemused näitavad, et kui naine rohkem lapsi ei saa, siis on tulemused jäävad, kui räägime alakõhuvalust, häbememoka veenilaienditest ja jalaveenilaienditest.
Kui levinud see haigus on?
Erinevate kirjandusandmete põhjal on 95 protsendil naistest, kes on normaalselt sünnitanud, väga tõenäoliselt veenilaiendid väikevaagnas. See ei pruugi olla ulatuslik, aga see on ülisage. See on oluline ainult siis, kui on mingid kaebused.
Kui pikk on järjekord teie juurde?
Järjekord on pikk, aga meil on olemas arst-arstile konsultatsiooni võimalus. Kui on õige haige üles leitud ja arst võtab minuga konkreetse patsiendi suhtes otse ühendust, siis võib saada vastuvõtule kiiremini.